mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!
ilublogi vol 1: meik
alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.
ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.
silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?
jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.
punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.
huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.
lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.
ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!
sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.
whatever 