lugesin sellesuvise kohustusliku kirjanduse läbi (noh, keegi otseselt ei sundinud, aga KÕIK soovitavad seda raamatut. ma ka soovitan).
Educated: A Memoir by Tara Westover
My rating: 5 of 5 stars
väga muljetavaldav.
see oleks olnud väga hea raamat isegi siis, kui see olekski ainult selle loo jutustanud. see hullumeelne lapsepõlv (maailmalõpuks valmistuv mormoonipere Idaho mägedes) ja see, kuidas ja kuhu on võimalik sellest hoolimata välja jõuda (doktorikraad ajaloos Cambridge’i ülikoolist)… you couldn’t make this stuff up.
minu jaoks oli suurem osa loo väärtust siiski selles, KUIDAS see kirja pandud oli. kuidas autor jutustab (väga hirmsa) loo ja siis pöördub tagasi vaatama: aga äkki ma mäletan valesti? või mäletavad valesti teised? kelle versioon on õige, mis juhtus tegelikult? kui tegelikult juhtus midagi muud, siis kust tuli see versioon, mida ma mäletan? mida ma veel valesti mäletan? ja sealt, üldistatuna kogu maailmale ja ajaloole – mida ja miks me mäletame inimkonnana?
paljud arvustajad ütles, et raamatu esimene kolmandik oli kõige haaravam ja edasi enam nii huvitav polnud. minu jaoks, vastupidi, oli algus kõige raskem, sest see oli lihtsalt nii jube ja ma tahtsin, et see juba läbi oleks. asja ei teinud paremaks see, et mingis eelnevas arvustuses luges keegi üles, milliseid erinevaid kohutavaid vigastusi pereliikmed said, ja mul tiksus see nimekiri kuklas ja ma teadsin, et ikka veel on midagi ilget tulemas. kui siis lõpuks tõesti see koht käes oli, kus (view spoiler), hingasin kergendatult, sest kogu nimekiri oli läbitud ja Tara sai ära kolledžisse minna. vaimse vägivalla kirjeldused ei olnud muidugi vähemhäirivad.
lisaks mälule andis see raamat ohtralt mõtteainet ka perekondade teemal. kui hull (mõnikord sõna otseses mõtes) peab su pereliige olema, et sa temaga enam kunagi ei räägiks?
whatever 