veetsin täna meeloluka hommiku, lugedes Kaisa blogist tema Peraküla-Ähijärve matkapäevikut – seda on 820 km ja 41 päeva jagu, pikem, kui nii mõnigi raamat, mida viimasel ajal lugenud olen. ja väga huvitav.
esiteks tekitas see muidugi tohutu tahtmise matkale minna (siiski mitte jaanuarikuisesse Eestisse), teiseks aga küsimuse, miks ma ise ühtegi matkapäevikut kunagi 1) korralikult kirja, 2) blogisse pole pannud?
tegelikult ma ükskord üritasin – mul on siin varuks üks üsna pikk mustand, mis algab eikusagilt ja lõpeb üldse poolelt sõnalt ja mille taga on olnud ilmselt ambitsioon kirjutada üksainus postitus kõigist matkadest, mille ma võtsin ette tol imelisel suvel 2016, kui ma tööl ei käinud. aga suur tükk on suu lõhki ajanud ja see plaan pooleli jäänud; ja ma nüüd ei tea, mida ma tagantjärele taastada ja meenutada suudan.
siiski, ühe koherentsema tüki tollest mustandist võiks ju ära avaldada; seda juttu on kahepäevase matka kohta küll häbematult vähe, aga otsin vääristamiseks mõned pildid juurde.
Ikka veel oli maikuu ja ma otsustasin läbi viia matkavarustuse testi – ööbimisega jalgsimatka. Kuna Dartmoor on enamvähem ainus koht Inglismaal, kus metsikult telkimine lubatud on, siis tundus Two Moors Way hea plaanina – mõtlesin, et hakkan Ivybridge’ist (Dartmoori lõunaservas) pihta ja eks näe, kuhu ja millal välja jõuan.
matkaraja tähis ühest hetkest, mil ma parajasti eksinud ei olnud
Varustuse testis selgus eelkõige see, et kompass on rikkis:P noh, okei, tegelt selgus, et mu kaardilugemisoskused on aastatega veidi rooste läinud. Lisaks selgus, et moor (mille sõnaraamat tõlgib rabaks või nõmmeks, olgu siis nõmm, sest raba moodi see küll ei ole) on selline maastikuvorm, kus jalgealune läheb seda märjemaks, mida kõrgemale mäe otsa ronid. Mägesid seal omakorda… jagub. Lõpuks jõudsin (väga märgade jalgadega) siiski kaardile tagasi, püstitasin telgi ainsale lamedale telgisuurusele platsile, mida terve päeva jooksul näinud olin, ja jätkasin varustuse testi avastusega, et mu magamiskott ei ole maikuu jaoks sugugi piisavalt soe.
selline näebki välja moor. Lehmi ma tegelt kardan, aga näe, ellu jäin.niiskevõitu telgisuurune plats ja märjad saapad
Teisel päeval nii suuri üllatusi enam ette ei tulnud, kuigi ega see kompassiasi ka väga ei edenenud ja suur kergendus oli avanõmmelt jälle teedevõrgule jõuda. Õhtul selgus, et ka kahekesi kahe magamiskotiga on telgis külm. Kokku matkasin seda rada koos kõigi äraeksimistega ehk 40 kilomeetri jagu (umbes Widecombe in the Moorini) ja koju jõudes tellisin internetist uue magamiskoti. Seda, kust leida Ordnance Survey kaartide mõõtkava ja mis vahe on teeraja ja administratiivpiiri tähistustel, plaanin nüüd mõnda aega hoolega meeles pidada.
astelhernes, mu lemmik!ebahüatsintidest sinetav metsaalune, ka mu lemmik.
(Kuna nüüd on mul tunne, et olen kõva matkablogija, siis panin tolle suve matkadelt pärinevad pildid ilmestama ka oma, ee, purskkaevu – ehk siis seda Facebooki-lehekülge, mille blogi jaoks tegin, et WordPressist postitusi otse avaldada saaks. soovijatel avaneb võimalus seal Follow-nuppu vajutada ja sealt siis vast tuleb signaal, kui siin midagi toimuma peaks. kõik see juhtub muidugi meie kõigi privaatsuse hinnaga, aga lõpuks on kõik ainult enesemüümine nii ehk nii.)
whatever 