plastiliinist tigude voolimine kõlab muidugi klassikalise koroonaprojektina, umbes nagu juuretisega leiva küpsetamine või kätekõverduste tegemine. tegelikult alustasin ma sellega märtsi keskpaigas hoopis muudel asjaoludel ja selleks ajaks, kui 23ndal märtsil UK lockdown välja kuululati, olid mul plastiliinivarud juba olemas ja Youtube’ist parimad õpetusvideod välja otsitud.
olen käelist osavust alati oma üheks nõrgemaks küljeks pidanud. sellega seotud kompleksidest sain õnneks juba ammu üle (tegin põhikooli käsitööprogrammi millalgi 20ndate eluaastate keskpaiku Saara kirjastuse nummiõpikute toel täitsa iseseisvalt läbi – kudusin sokid ja kindad ja kampsuni, õmblesin karu ja mingi seelikuliraka, heegeldasin vennale rastabareti, tikkida vist küll midagi ei viitsinud) ja kui millalgi polümeersavi moes oli, siis nõkerdasin sellest mingeid ehteid teha, aga päris lasteaia materjalide juurde polnud taibanud tagasi minna. sel kevadel aga sain ühelt koolituselt sellise koduülesande ja nii ta läks. (ülesanne oli mingi hulk nädalaid järjest iga päev midagi voolida. proovisin igasugu muid asju ka, aga toredaks läks siis, kui juhtusin ühe teo tegema, ja nii ma tükiks ajaks tigude peale jäingi.)
kilpkonnast sai mu voolimiskarjääri tipp. see oli ainus asi, mille ma tegin täitsa oma peast, ilma ühtegi videot vaatamata, lihtsalt mõtlesin, kuidas üks kilpkonn võiks välja näha.
noh, ja nüüd nii elangi. kaminasimss tigusid (pluss kilpkonn) täis, ära ei raatsi ju ka visata.
ja ma ei tea, kas tänu sellele voolimisprojektile või olen muidu härdameelsem kui arvasin, aga… kui suvel hakkasid päristeod ja -nälkjad aias mu salatit ja maasikaid krõmpsutama, siis neid ma ka tappa ei tahtnud eriti. tähendab, ma ei ole ülemäära õnnetu, kui teole kogemata peale astun. aga mingit soovi ei olnud hakata neid mürgitama või kuidagi hukkama (nt kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli aias lubjaämber, kuhu kõik peenardest kokkukorjatud teod tuli visata ja nuiaga puruks trampida). isegi seda õllekausiga meelitamist pole tahtnud teha, mida soovitatakse, et siis upuvad sinna ära.
kuna ma oma salatit ja asju tahtsin siiski ise süüa, siis lõppeski lugu sellega, et igal õhtul käisin pealambiga mööda aeda ringi, korjasin lillepottidest ja ürdikastidest teod ja nälkjad kokku ja viskasin umbrohu hulka aiaprügi kotti. ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas nad roomasid sealt uuesti välja ja läksid jälle sööma ja ma korjasin neidsamu tigusid järgmisel õhtul uuesti. (kaalusin, aga ei jõudnud nende märgistamiseni, et seda kontrollida. aga tundus, nagu oleks sealt ainult samm igale teole nime panemiseni ja ma ei tea, selleks ajaks sai lockdown juba läbi ja selline jaburus ei tundunud õigustatud.)
vt ka: imeteod, teotahe, teovõime, teoorjus, teooria, nädala teo auhind, eeskujulik teostus.
whatever 