pea hoia pilveis jalad maas

siis, kui kogu see koroonavärk veel uus ja huvitav oli, tundus, et eluks ajaks jäävad meelde kõik need kuupäevad, kui midagi ära keelati või jälle uuesti lubati. tühjagi. praegu oskan öelda seda, et 23. märtsil algas lockdown, kuskil mai keskel hakati inimesi jälle ilma hädavajaduseta õue lubama (näiteks võis sõita autoga – aga mitte rongiga – looduskaunisse kohta jalutama), juunis tehti järjest lahti poode ja koole ja 4. juulist tohtis ööbida väljaspool oma kodu.

ei tea, kas ma üldse kunagi elus enne olen kolm ja pool kuud järjest IGA öö ainult oma voodis maganud. lapsena ehk. nii et ma ikka üsna kõvasti kibelesin kodust välja.

see, et põhimõtteliselt tohtis, ei tähendanud samas veel, et oleks hakatud tohutu hooga hotelle avama või tube välja rentima, nii et tundus, et kõige kindlam plaan oleks ikkagi minna kuhugi telgiga. seejuures ka paljud kämpingud jäid suletuks või seadsid piirangu, et võtavad vastu ainult külastajaid, kes tulevad oma duši ja WC-ga (mhmh).

kämpingupuhkus on ka selline asi, mida ma peaaegu üldse pole oma elus enne teinud. olen tahtnud kas midagi aktiivsemat (olgu siis juba päris matk, kui nagunii telgis magan ja priimusel süüa teen) või privaatsemat (see suurte kämpingute pioneerilaagriõhkkond mind natuke heidutab). aga samas… natuke tundus romantiline ka ja üleüldse, mis meil siin valida oli. leidsin Exmoori rahvuspargi servas ühe väikese pereärina peetava kämpingu, mille omanikud olid piisavalt vaprad meid vastu võtma, ladusime kogu kodus leiduva matkavarustuse autosse ja kolisime nädalaks telki elama.

noh, ja oligi väga mõnus. päevi veetsime ikka aktiivselt, tegime pikemaid ja lühemaid jalutuskäike lähemal ja kaugemal, sõitsime autoga kõik tunni-paari raadiuses olevad vaatamisväärsused läbi, ühel päeval planeerisin hoolega ette ja hankisin piletid Rosemoori botaanikaaeda. väga hea rahulik oli, telkimisplats oli merevaatega, karavanidest ja campervanidest eraldi ja teisi telkijaid oli vähe.

ah, mis ma seletan, vaadake pilte, kellele ma tegin neid siis muidu.

merevaatega magamistuba. päris tuuline oli seal küll.
lähim küla – Lynmouth. meie kämping on seal… mäe otsas, poolteist tundi vast ronida.
ükspäev jalutasime mereäärt mööda lääne poole Valley of Rocksi.
teine päev lääne poole.
selline näeb välja traditsiooniline cream tea: scone, clotted cream, moos. tee ei ole kohustuslik, võib juua ka kohvi.
sisemaavaade
pildistasin botaanikaaias haruldasi taimi ja loomi. neil oli punaseid rukkililli.
Minehead, South West Coast Pathi algus. seda matkarada on 1000 km ja ma tahaks hullult selle läbi kõndida…
… sest välja näeb ta umbes nii…
… või lähemalt vaadates nii.
kuskil East Lyni jõe ääres metsas
Porlocki ja Porlock Weiri vahel mere ääres
mul pole õrna aimugi, kus see pilt tehtud on. Teletupsumaal 20 aastat hiljem?
vaade Exmoori kõrgeimast tipust (Dunkery Beacon, 519m). mere taga paistab Wales.
mustikaaaaaad. lõuna-Inglismaal muide öeldakse selle marja kohta whortleberry, mitte bilberry.