jah tõesti miks me teeme mida teeme

ma hakkasin nädala alguses vaatama Yale’i ülikooli veebikursust “The Science of Well-Being”. see on hästi huvitav, sest ma olen materjalidega alles päris alguses, aga olen juba nii palju teada saanud sellest, mida teadlased (noh. põhiliselt psühholoogid) teavad sellest, mis inimesi õnnelikuks teeb. õigemini siiamaani pigem sellest, mis ei tee. sisurikkuja: raha, hea töö, ilus keha ja isegi armastus ei tee.

seal on koduülesanded ka (muidu mul oleks vist kursus juba läbitud, sest aega loenguid kuulata on mul suht okeilt), nad ütlevad nende kohta “rewirements” – igasuguseid asju tuleb teha 7 päeva järjest, et tekiks harjumus ja arusaamine, kuidas need asjad töötavad.

sel nädalal olen teinud kolme rewirementi paralleelselt:
1) tänulikkuspäevik – igal õhtul kirjutada üles viis asja, mille eest sel päeval tänulik oled, ja korrata neid ei tohi. täna on laupäev ja ma olen juba veidi hädas :) (osaliselt sellepärast, et mul oli millegipärast meeles, et kuus tükki päevas peab olema. nii et tehniliselt mul ongi nädalajagu tehtud ju juba.)
2) savoring – iga päev teha üht asja 100% kohal olles, kogemust nautides ja kõrvaltvaataja pilguga hinnates.
3) oma suurima tugevuse (selle väljaselgitamiseks tuli teha suht kiire isikusetest) kasutamine – iga päev teha teadlikult midagi, mis rakendab seda iseloomuomadust/tugevust, mis seal testis sul kõige rohkem punkte sai. minu oma on uudishimu, seega olen iga päev leidnud mõne täitsa uue asja, mida kogeda.

kas eileõhtuse päikseloojangu eest täna tänulik olla on sohk?

see kolmas on vähemalt minu jaoks hästi lihtne (põhimõtteliselt andis see mulle vabanduse hakata mängima uut arvutimängu, käia juudi kogukonna toidupoes uudishimutsemas ja võtta lugemisse järjekordne raamat teemal, millest ma enne kunagi mõelnudki pole), kaks esimest aga nõuavad ootamatult palju pingutust.

teooriani, miks igaüks neist asjadest on hea ja teeb õnnelikuks, pole ma veel jõudnud, see on neil meelega nii korraldatud (aktiivõppe meetodid, eks ole!) ja ega ma siin ennegi õnnetu polnud ju. aga ma vaikselt saan aru küll, kuhu see kõik tüürib.

igatahes on olnud hästi põnev nädal ja ma juba senikogetu põhjal soovitaks kõigile seda kursust, see on tasuta ja kuidas me muidu Yale’i loengutesse satuksime. luban, et esimestes loengutes (vähemalt mind) kohutavalt häiriv taustakõlin, mis vist tuleb lektori kõrvarõngastest vm ehetest, on kolmanda nädala ajaks kadunud, loodetavasti lõplikult.