i’m getting old and i need something to rely on

spordijuttu ka üle pika aja.

mõned võibolla veel uduselt mäletavad, et ma tegin kunagi päris palju jooksutrenni. mingeid erilisi kiirusi ei saavutanud, aga jooksin palju ja pikalt. noh, paar maratoni ja kümmekond poolmaratoni näiteks. mulle meeldis.

nüüd on sellega juba mitu aastat mingi jama ja ikaldus kogu aeg. küll annab tunda kõõluserebend kuskil pahkluu kandis (see on seal juba Berliini maratonist saadik, arst ütles, et kaks varianti, kas paraneb ise ära või jääbki nii. ilmselgelt läks käiku plaan B. noh, lõigata ja õmmelda võiks ka, kui sellest mu tippsportlasekarjäär sõltuks. aga ütleme ausalt, ei sõltu sellest), küll mingi veider puusavalu, siis on jälle lihtsalt kärss kärnas või maa külmand. ühesõnaga, läbisin 2019. aastal kaks korda poolmaratoni, aga trenni tegin pigem vähe ja kehakaalu oli pigem palju ja see ei olnud mingi meeldiv elamus ja ma ei viitsinud enam üldse.

siis algas koroonalockdown ja jooksmine oli üks väheseid legaalseid viise üldse majast välja saada. kohe nädal hiljem koondati mind töölt ära ka. nüüd te arvate, et jooksja minus tõusis fööniksina tuhast.

ei, ma ei hakanud lockdowni ajal iga päev jooksma. või üldse. endiselt: puus valus, kärss kärnas ja kõik see muu.

googeldasin hoopis puusavalu ja diagnoosisin endal tuharalihase liigvähese aktiivsuse. (mitte päris tühja koha pealt, eks ma olen selle probleemiga juba mitu aastat mööda füsioterapeute ja osteopaate ja massööre käinud, see on see märksõna, mis sealt ikka välja tuleb lõpuks, glute activation. ja ei, mina ka ei saa ikka veel täpselt aru, kes on osteopaat ja mida ta teeb.)

tegin siis terve aprillikuu hoolikalt tuharalihase aktiveerimise harjutusi. korralikult, programmi järgi, soojenduse ja venituse ja kõigega. siis proovisin joosta. ikka oli kärss kärnas. maikuus jätkasin tuharaharjutustega, aga juba väiksema entusiasmiga. isegi planku ja kätekõverdusi tundus huvitavam teha (isiklikud rekordid pärast kummagi kuuajalist harjutamist: 4 min planku ja 26 kätekõverdust sirgetel jalgadel. inimkonna jaoks väike samm, aga minu jaoks hiiglaslik hüpe).

juunis või millalgi proovisin uuesti joosta ja selle peale läks puusavalu nii hulluks, et pöördusin füsioterapeudi poole jälle. see arvas, et ega täpselt ei tea, aga äkki võiks proovida… tuharalihase aktiveerimise harjutusi? ja… vähem joosta?

eks ma mingeid harjutusi tegin ka, aga põhiliselt lihtsalt mossitasin mõned kuud vahepeal. ja tegin muid asju, nt käisin 300-kilomeetrisel matkal, mis võttis puusavalu suht okeilt ära mõneks ajaks.

oktoobris läks mossitamistuju üle ja mul tuli hoopis selline mõte, et mis oleks, kui unustaks ära, et ma üldse kunagi elus enne jooksnud olen, ja hakkaks otsast peale. mu jooksutreener (niivõrd kuivõrd. KUI ma end mingisse päristrenni vean, siis Laura juurde, kes teeb minu jaoks sobivas kohas mulle meeldiva seltskonna ja koormusega edasijõudnud jooksjate rühmatrenne – olen juba aastaid neis vahelduva eduga kohal käinud, lihtsalt spst, et tore on) alustas parajasti uue algajate grupiga ja soovitas sotsiaalmeedias, et tema programmi võib ka iseseisvalt kaasa teha ja et kui nüüd kohe pihta hakata, siis jooksedki jõuluks 5 km järjest.

niisiis ostsingi endale 10 naela eest 10-nädalase treeningkava. esimene trenn oli selline: jookse üks minut, kõnni üks minut, ja nii kümme korda. oh, mis uskumatu pingelangus. ei pea jooksma maratoni. ei pea jooksma poolmaratoni. ei pea jooksma nii kiiresti, kui jaksad, ega nii kaua, kuni kuskilt valutama hakkab. lihtsalt… üks minut korraga.

tänasega sai läbi seitsmes nädal, jooksen juba kümme minutit korraga (aga muidugi mitte kümmet korda. kaks korda, kui te just peate teadma. ja järgmisel nädalal teen sedasama, aga ei kõnni nende kahe korra vahepeal). väga chill. telefoni ega kõrvaklappe kaasa ei võta, selle pool tundi kannatan omaenda mõtetega ka olla. soojenduse teen iga kord. venitusi küll iga kord ei viitsi :P

mulle meeldib.

iidse briti kombe kohaselt tuleb medalid riputada WC seinale. vt ka: humblebrag.