aeg aguli vahelt hääli toob

kui ma olin kaks kuud järjest praktiliselt täiskohaga aeda harinud ja oma progressist perekondlikku skype-chatti muudkui pilte postitanud, küsis mu vennanaine ootamatu küsimuse: mis mind aia loomisel inspireeris? ma polnud osanud nii mõeldagi. olud ja piirangud? panin ta jaoks kirja, miks ma tegin asju nii, nagu tegin.

praegu üle lugedes tundub nagu… manifest. siin ta on, kirjaviis muutmata:

1) ma olen vaene (no ei ole otseselt, aga ma olen töötu ja võin jääda vaeseks), seega kõik pidi olema tasuta või odav

vaese inimese odav kola: riiul on saadud Allahi abiga, tööriistad päritud eelmistelt üürnikelt, salati külvasin vanasse keeksivormi ja ühe mu vähestest savipottidest lõhkusid rebased ära.

2) ma üürin, seega igaks juhuks võiks võimalikult paljud asjad olla mahamüüdavad või kaasakolitavad või nii odavad/vähese töömahuga, et vahet pole

3) mul on ajutiselt jube palju aega, seega algne ajainvesteering võib vabalt olla suur (pikad jalutuskäigud vajalikku poodi, käsitsi kastmine jne)

4) aga üldiselt olen ma laisk, seega tuleks asjad seada nii, et midagi ei juhtu, kui enam ei viitsi/saa tegelda (ei mingit rohimist ega niitmist!)

5) olen mures mesilaste ja liblikate pärast, seega peab olema õitsvaid asju võimalikult palju

6) olen mures väikeettevõtluse pärast, seega võimalusel püüdsin toetada tegijaid a la ürdifarm (kust ostsin taimi) ja üks startup, mis saatis n-ö loosipakiga lilli (maksid kindla summa ja selle eest tuli 15 taime, aga ei saanud valida, millised)

7) kõik see juhtus lockdownis, st 2 kuud ei olnud lahti ühtegi aiapoodi ja amazoni tarneajad olid nädalates. seega ülejäänud seemned ja taimed ostsin supermarketist ja kah väga valida ei saanud.

supermarketist kümnesentimeetristena ostetud liiliad kasvasid hiiglaslikeks ja õitsesid nagu hullud

8) mu aias pole peaaegu üldse mulda, seega otse maha istutada eriti midagi ei saanud ja olen põhiliselt külvanud põllulillede seemneid. muud asjad peavad kasvama pottides, mis klapib hästi ka punktiga 2.

pottides on loosipakililled ja pottide ümber need, mis ise kasvasid. kas ma külvasin nad kunagi ise? pole võimatu.

9) mingite tööstuslike muudatuste jaoks a la mulla toomine ei saa siia aeda ka ligi mitte kuskilt.

10) kompostiusside teema tuli ka sellest, et lockdowni tingimustes toodame naabriperega kahasse nii palju toidujäätmeid, et vastav prügikast on alailma juba reedel täis ja ära viiakse alles teisipäeval.

kompostiusside tiiser

pool aastat hiljem oskan sellele kõigele üsna vähe lisada.

rohimise ja niitmisega on mul lisaks laiskusprobleemile see mure, et… ma ei tunne eriti hästi taimi ja ei oska seega iialgi arvata, kas mingi tärkama või lokkama hakanud roheline asi kavatseb osutuda suvaliseks umbrohuks või hakkab ta õitsema, silmailu pakkuma ja mesilasi meelitama. (kui ta teeb mõlemat korraga, siis minu maailmas on ta lill ja võib mu aias elada – välja arvatud võilill, mis on ainus umbrohi, mille ma igas arengufaasis ära tunnen ja halastamatult välja juurin.) seega las kasvavad, igaks juhuks. ainult ühe taime olen avastanud, millest ma juba tean, et temast midagi kena ei võrsu. kutsun teda oma peas naadiks ja kitkun välja, kui ette jääb, aga kui ma ükskord googeldasin, siis selgus, et naat on hoopis teistsugune, nii et ma ei tea, mis see minu oma päriselt on.

ja eks see iseloomustab mu stiili ka laiemalt päris hästi. mul ei ole õrna aimugi, mida ma teen! aga mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? senise kogemuse põhjal: tuleb kuri nälkjas ja sööb lupiini ära. pole just maailmalõpp.

ainus säilinud tõestus sellest, et mul ikkagi olid lupiinid. loosipakist sain, ise poleks taibanud osta

kompostiussidest räägin ka kindlasti mõni päev.