and nothing to get hung about

aprillis, kui me siin kõik täiega väikeettevõtluse päästmise režiimis olime, tellisin endale ühest Londoni-lähedasest ürdikasvandusest portsu istikuid – midagi pidin ma oma alusepeenardesse ju panema ja seemnest kasvatamiseks olin liiga kannatamatu. võtsin loogilisi asju, tilli ja peterselli ja oblikat (okei, oblikas ei tundu tagantjärele mõeldes väga loogiline. aga oli väga hea otsus!)… ja millegipärast lisasin oma tellimusse ka ühe metsmaasikataime.

seda ümber istutades mõtlesin, et hea topski, misasja sa ÜHEST maasikataimest loodad? võibolla saab näiteks kolm või viis marja suve jooksul, kas selle nimel on mõtet siin rapsida?

juba ta näitab oma tõelist palet

marju sai alustuseks ikka rohkem kui viis. nojah, võibolla näiteks kümme. abiks seegi raskel ajal. aga täiesti ootamatult osutus maasikas sarisigijaks. ma panin talle kasvude püüdmiseks kõrvale väiksemaid potte, aga ikka avastasin alailma mingi maasikapoja ootamatult riiul altpoolt kuskile kressi külje alla juuri ajamas.

nii et kui kuu-pooleteise pärast aiapoodi sain, tõin sealt paarkümmend kilo kõige tavalisemat mulda ja seadsin ühte aianurka sisse maasikate lastekodu.

how it started

tõesti ei teinudki muud, kui et torkasin iga paari nädala tagant sinna peenrasse need pojad, mille emataim jälle kuskile tolknema oli korraldanud. ma isegi ei kastnud neid vist rohkem kui umbes kaks korda kogu suve jooksul. rohimiseks ei tundnud ka vajadust, ainult luuderohtu käisin vahel tagasi lõikamas.

how it’s going

pool aastat hiljem on see aianurk ühtlaselt metsmaasikataimedega kaetud. tundub, et neile meeldib seal väga, ja mulle meeldivad nemad ka väga. saab näha, kas nad võtavad terve aia üle, kui ma neile mingit piiri ette ei pane.

oleks ju ilus küll, kui kogu mu koduõu oleks üks metsmaasikavälu.