võibolla olengi tuuletallaja

minu meelest me oleme maailmaga endiselt sellises seisus, et on väärt kirjapanemist: käisin hiljuti jälle välismaal! ja sedakorda see isegi polnud Eesti. noh, mingis mõttes ja ülekantud tähenduses ja kultuuriliselt oli ka – üle pea kahe aasta sain ometi jälle eesti koori proovi, aga kohtumiskoht oli Saksamaal.

ma juba mõned korrad olen neid kooriproovireise rongiga teinud, nii Bonni kui Strasbourgi, ja see meeldib mulle järjest rohkem. üldse ei ole nii palju vaja lennata nagunii (küsige Greta ja nende teiste laste käest), aga rong on lihtsalt iseenesest ka nii mõnus asi. rohkem ruumi ja rohkem igasugust paindlikkust kui lennukis. aknast on huvitavamad vaated ja kohvikuvaguni toit on maitsvam ja odavam.

piletid ostsin oma tavapärase rongipiletiäpi (Trainline) abil, mis lubab mul vabalt kombineerida Eurostari ja nt Deutsche Bahni teenuseid. seekord läks London-Brüssel-Köln-Bonn edasi-tagasi reis maksma 180 naela. sõiduaeg on sel marsruudil umbkaudu viis tundi üks ots, aga Eurostaril on veidi lennujaama-stiilis check-ini/turvakontrolli/passikontrolli protsess, nii et pigem peab kuuega arvestama.

koroonaga seotud paberimajandus on veidi juba igav rutiin, aga et see kõik liiga idülliline ei tunduks, siis mainin ära: vaktsineerimistõendit kontrollis Prantsuse piirivalvur St Pancrase raudteejaamas ELi piiri ületamisel, Belgia PLFi küsiti Brüsselis Eurostari perroonilt väljumisel, Saksa PLFi ei nõudnud keegi näha, Suurbritannia PLFi vaadati tagasiteel Brüsselis enne Eurostari check-ini. ja tavapärase reisilt saabuja teise päeva testi pidin koju jõudes ka tegema. ühest küljest ei tundugi nii hull, teisest küljest ikkagi paras ports pabereid täita ja ette näidata. vanasti oli reisimine lihtsam.

seekord võtsin jalgratta ka rongi peale kaasa. varem olen ilma käinud ja ka hakkama saanud, aga teadsin ette, et Bonni raudteejaamast on Annabergi jahilossi veel piisavalt pikk maa trammiga ja jala, ja üldse, milleks ma neid jalgrattaid siis leiutan. ikka sõitmiseks… ja võibolla õige natuke ka sõprade ees praalimiseks. aa, ja ma tahtsin näha, kas elektriratta madalaima käigu ja kõrgeima mootorivõimsuse toel saab Annabergi mäest vändates üles või peab ikka ratta käekõrvale võtma.

selle, et kõigile rongidele tohib kokkupandava jalgratta (ja selle juurde käiva aku) ilma lisabroneeringuteta kaasa võtta, kontrollisin enne üle. selle osa, et Eurostari jaoks peab see ratas olema kotti pakitud, unustasin kontrollimise ja minemahakkamise vahel sujuvalt ära. seetõttu algas reis väga stressirohkelt, mu peale karjuti mitmel korral prantsuse aktsendiga, läbirääkimiskatsed lõppesid umbes samade tulemustega kui käimasolev briti-prantsuse kalandustüli (kõik olid ärritunud ja miski ei läinud paremaks ja prantsuse aktsent läks järjest tugevamaks) ja olin sunnitud ostma neli M&S kilekotti ja teesklema, et nad katavad ratta adekvaatselt ära (ei katnud).

mul on kodus tegelikult olemas Ikea Dimpa kott (£3/€5.99), mis selle ratta täpselt mahutab. aga nägin ette, et enne koju koti juurde tagasijõudmist seisab mul sel teemal ees veel üks lahing Eurostari personaliga ja et tugevama õigus jääb peale… nii et tegin oma päevaplaani käigu pealt veidi ümber ja selle asemel, et Kölni raudteejaamas Bonni rongile ümber istuda, võtsin sealtmaalt kasutusele hoopis jalgratta, mis mul juhtumisi ju kaasas oli. lähim Ikea nimelt asub Kölni kesklinnast kümmekond kilomeetrit Bonni suunas. ja Kölnis, selgub, on päris palju päris keni rattateid.

ostsin vajaliku koti ja mõned kaneelisaiad ja käisin Ikea restoranis lihapalle ja vahvleid söömas (kui juba sai tuldud) ja siis sõitsin edasi, sihtkohta oli veel 25 km, aga mul nii aega kui akut jagus. suurem osa teest läks mööda Reini jõe kallast ja kõik see oli väga maaliline.

see on üsna Bonni kesklinn juba

sain kogu selle retke käigus aru, et Quadlocki telefonihoidja rattalenksu küljes on ikkagi väga hea ja vajalik aksessuaar. ilma Google Mapsita oleksin võrdlemisi abitu olnud, aga selle toel läks kõik väga sujuvalt. (mul ei ole ühelgi rattal varem olnud telefonihoidjat, aga nüüd on töö pärast vaja.)

ja mäest sain ka väärikalt sadulas istudes üles sõidetud, avaldades sellega suurt muljet autos mööda sõitnud koorikaaslastele.

lootsin, et tagasitee läheb suuremate seiklusteta, aga Deutsche Bahn arvas, et see oleks liiga igav, ja tühistas mu Köln-Brüsseli kiirrongi. seiklesin siis aeglaste rongidega Aacheni ja mingi Belgia külakese kaudu ikka kohale, aega läks 2 tundi plaanitust kauem. Londoni rongist muidugi jäin maha ja olin kindel, et pean uue pileti ostma, sest mul oli Eurostari paindumatus värskelt meeles. aga oh üllatust, ilma ühegi lisaküsimuseta tõsteti mu broneering järgmisele väljumisele ümber. nii et mina ei tea, mis maagia see oli, aga kuus tundi pärast kooriproovist lahkumist olin ma igatahes jälle St Pancrases (sealt on rattaga koju veel pool tundi).

ühesõnaga, Eurostar rehabiliteeris end täielikult ja ma ootan juba päris suure elevusega, millal jälle rongiga ja rattaga Euroopasse saab. kotti vaevalt et enam unustan kaasa võtta.