you’re the whisper of a summer breeze

käisime täna ühes… kohas. võiks ju järele vaadata ja kirja panna selle koha nime, aga ma väga ei viitsi ja see pole üldse oluline. ühe lossi aias ja arboreetumis kuskil Milton Keynesi lähedal. lihtsalt spst et eile käisime ilutulestikuüritusel Santa Podi kiirendusrajal ja ööbisime sealkandis ja otsisime, mida koduteel teha, ja see lossiaed oli just läinud üle talvisele hinnakirjale ja pilet maksis umbes kolmeka.

lossiaias – nagu paremas muinasjutus – olid parajasti valmimas/valminud metsmaasikad. novembrikuus.

mõne päeva veel annaks, enne kui korjama läheks

vaarikaid oli ka, need olid täitsa küpsed. ehkki ma ühe salaja noppisin endale ja see maitses pigem kättesaamatu-viinamari-hapu kui keelatud-vili-magus.

see kõik meenutas, et Guardiani lugejakirjade rubriigis on inimesed terve selle nädala praalinud, kellel kus veel vaarikad põõsas valmivad. kuni ükspäev kirjutas üks proua nii:

Can people stop going on about raspberries in November? I still have a clipping of my letter of 29 December 2014; then we still had raspberries.

The Guardian, Brief letters, 4 Nov 2021

ma ei hakka seda tõlkima, sest see toon ei ole päriselt tõlgitav. natuke nagu… “meil viisid rotid kapsaraua ära”.

kui ma vahel mõtlen, et KUI (enda jaoks) triviaalsetest asjadest ma võin blogis kirjutada, ilma et kõik lugejad ust paugutades lahkuksid, siis on hea meeles pidada, et isegi üleriigilise levikuga päevalehes avaldatakse… selliseid asju.