‘cause everything is out there and there’s no limits out there

ma olin 42 aastat, 2 kuud ja 4 päeva vana, kui esimest korda elus täiesti iseseisvalt jalgratta tagaratta kummi ära vahetasin.

see on nüüd see koht, kus, kui mul õnnestuks kohtuda iseenda noorema versiooniga, oleks ta minus pettunud ja mina tunneksin ka, et vedasin teda alt, sest – miks see nii kaua võttis?!

mul nimelt oli lapsepõlves üks suurimaid unistusi see, et ma oskaksin jalgratast parandada. kahjuks ei teinud ma selles suunas mingeid erilisi jõupingutusi. (teate, siis kui mina väike olin, polnud edenemismõtteviisi veel vist üldse leiutatudki, mulle teda igatahes keegi ei tutvustanud – elasin julgelt 20., aga võibolla isegi 30. eluaastani teadmises, et olen teatud asjades andekas ja teistes mitte ja nende teistega pole mul mõtet katsetadagi mitte. igasugune käeline tegevus käis nende teiste alla.) edasi polnud jalgrattad pikka aega mu elus kuigi tähtsal kohal ja kui nad jälle hakkasid olema, siis olin juba nii tähtis proua, et hooldus- ja parandusteenuste sisseostmine paistis igati asjakohane.

nüüd aga sõidan töö juurest saadud laenu/testrattaga ja selle kummide vahetamise või mutrite pingutamise eest kellelegi oma taskust maksta tundub erakordselt loll idee. muidugi on mul töö juures umbes tehasetäis inimesi, kelle jaoks on maailma lihtsaim asi mu ratast vajadusel hooldada (mõne jaoks neist on see isegi ametikirjelduse osa), aga millegipärast ei lähe mul kumm katki kunagi hommikul tööle sõites, vaid alati õhtul koduteel. ja kui ma esimest korda olin valiku ees, kas lohistada katkise kummiga ratas bussi ja metrooga teise linna otsa või küsida peikalt nr 15 mutrivõti ja võtta youtube’i video lahti… noh, õnneks oli edenemismõtteviis ka selleks ajaks kohale jõudnud ja olin üsna kindel, et kui ma natuke harjutan, saan hakkama.

esimesel katsel oli lisaks õppevideole peika ka mu kätt hoidmas, iga etapi juures nõu andmas ja aegajalt tõhusamaid tööriistu kohale tassimas. aega läks, aga asja sai. teisel korral olin juba nii palju enesekindlam, et otsustasin sisekummi väljavahetamise asemel ära lappida. mina olin ülesannete kõrgusel, mu kummilappimiskomplekt kahjuks liiga kaua jõude seisnud ja liim vanaks läinud – ütlesid tehase hooldustöökoja mehed, kui järgmisel päeval ikkagi metrooga neile selle ratta kohale viisin, sest õhtul täitsa õhkupidava mulje jätnud kumm oli hommikuks täitsa tühi.

aga täna! täna videot enam vaja ei läinud, mutrivõtme ja heeblid leidsin ise üles ja panin pärast ise tagasi ka, ja kui mul veel selline pump oleks, mis rattaventiiliga ühildub, siis saaks selle rattaga kohe homme hommikul sõitma hakata.

pump mul tegelikult isegi oli – kontrollisin enne, kui teistsuguse ventiiliga kummi karbist välja võtsin! – aga… see läks katki. tegu oli mingi neljanaelase odavtootega, mille ostsin, mäletan täpselt, oma proua-perioodil, mil ma isegi ei eeldanud, et ma seda ISE kasutama hakkan. oleks teadnud, oleks korralikuma ostnud, minu käes kipuvad odavad asjad väga kergelt purunema.

aga õnneks on mul teine ratas ka varuks, saan sellega hommikul sõita nii ujuma kui rattapoodi, et osta uus pump, kummilappimisvahendid ja autoventiiliga varukumm (sest autopumpadega on siin majapidamises lood hästi, jagub igas suuruses). mõtlen juba elevusega, et äkki paremad heeblid ka. teate, see suurima lapsepõlveunistuse täitumine 35 aastat hiljem pole minu jaoks üldse mingi pisiasi, kuigi inimkonna jaoks ehk hiigelhüppega tegu ei ole :)

kuna mul oma rattast ühtegi asjakohast fotot varuks pole, siis illustreerin kogu lugu hoopis tehasekoridorist leitud optilise illusiooniga – seinamaaling vale ja õige nurga alt vaadatuna.