täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.
noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)
aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?
analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.
ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”
jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!
whatever 