gin a body meet a body comin’ thro’ the rye

lugesin “Kuristikku rukkis”. miks üldse vanas eas sellist raamatut lugeda, no eks mul oli mitu põhjust, aga mööda külgi maha igal juhul ei jooksnud, sest eelmistest lugemisest ei olnud pooli asju meeles.

üks asi, mis muidugi oli meeles ja mis vast on meeles kõigil, kes selle raamatuga iial kokku puutunud: see koht, kust pealkiri tuleb. kus Holden räägib Phoebele, mis on see üks asi, mida ta oma elus teha tahaks – püüda rukkipõllul jooksvaid lapsi, et need kuristikku ei kukuks. kust selline idee – laulust “if a body catch a body comin’ through the rye”.

Phoebe muidugi teab, et see ei ole mitte laul, vaid luuletus, Robert Burnsi luuletus, ja et see on hoopis “if a body meet a body coming through the rye”. nooh… päris muljetavaldav luuletundmine kümneaastase kohta, aga eks Salinger on meil varaküpsete geeniuslaste ekspert (kogu Glasside perekond), nii et see kuidagi ei üllatagi.

aga ma hakkasin seekord lugedes hoopis mõtlema: see fraas satub Holdeni pähe varem, kui ta tänaval näeb last, kes kõnnib rentslis ja seda laulab. eelmistest lugemistest mul see detail küll meeles polnud:

I got up close so I could hear what he was singing. He was singing that song, “If a body catch a body coming through the rye.” He had a pretty little voice, too. He was just singing for the hell of it, you could tell. The cars zoomed by, brakes screeched all over the place, his parents paid no attention to him, and he kept on walking next to the curb and singing “If a body catch a body coming through the rye.” It made me feel better. It made me feel not so depressed any more.

J.D. Salinger, “Catcher in the Rye”

kui ma seda raamatut eelmine kord lugesin, polnud Youtube’i veel olemas. aga nüüd küll läksin ja otsisin kohe, et kuidas see laul siis kõlada võis. leidsingi ühe toreda esituse, boonuseks kõik kommentaarid puhtas Holden Caulfieldi stiilis (“it killed me, it really did”).

kahjuks olen ülemõtlemise maailmameister ja vaatasin aastaarvu ja nentisin, et 1951. aastal ilmunud raamatus seda konkreetset versiooni kohe kindlasti silmas ei peetud – aga huvitav, millist siis? kogu tekst, nii Holdeni ja Phoebe vestlus kui asjaolu, et suvaline kuueaastane tänaval laulab mingit laulu ja suvaline kuueteistaastane tunneb ära, et ahah, see laul, viitab, et tegu pidanuks olema mingi üldtuntud hitiga. kui laialt seal 50ndate NYs need šoti rahvalaulud siis levinud olid?

uurisin veel natuke ja leidsin kolm lindistust “Comin’ Thro’ the Rye” laulust, mis olid “Catcher in the Rye” kirjutamise ajaks olemas. Nellie Melba 1904, Marcella Sembrich 1912, Marian Anderson 1944. (kelle maitse sedasorti muusika pole, siis vihjan, et kõik kolm kõlavad üsna ühtmoodi ja üldse mitte nagu see Siobhan Milleri 21. sajandi versioon.)

tähendab, ma saan aru, et “Kuristik rukkis” on ilukirjanduslik teos ja Salingeril oli luba ja voli see otsast lõpuni kokku luisata meile, aga… see ei klapi. niisugusena, nagu see laul tundub olevat 20. sajandi esimesel poolel olnud, ei ole see ju miski, mida mingid kuue- või kümne- või kuueteistaastased võinuks teada, kaasa laulda, ära tunda? kepsakas folk, miks mitte, aga selline… ooper? kuidas sellist üldse rentslis kõndides laulda saab?

loodan nüüd selle peale, et Notsu tuleb ja seletab selle segase loo meile lahti, sest muidu jääb see mind igaveseks vaevama. oleks siis mingi suvaline detail raamatust, aga see rukis, see on ju kõige olulisem osa üldse!