kõik mida teinud keegi teinud on ammu

mu lapsepõlve lemmikmuuseum oli Tartu ülikooli zooloogiamuuseum. see ei ole mingi kergekäeliselt antud tiitel, sest mulle muuseumid üldse meeldisid (okei, see võiks tulla sellest, et 80ndate lapsel ei olnud väga palju muid meelelahutusi valida, meil polnud kodus telekatki) ja käisime venna ja ja naabrilastega neis minu mäletamist mööda päris palju. tihedalt zooloogiamuuseumi järel nt tuli tol ajal Toomeoru serval olnud Tartu linnamuuseum, kus sai vitriinis näha Hans Heidemanni õlgkübarat ja mingeid isiklikke tarbeesemeid veel. me elasime Heidemanni tänaval ja seetõttu tundus asjakohane sinna õlgkübara juurde aegajalt palverännakuid korraldada :) piletid ei maksnud ju suurt midagi.

aga zooloogiamuuseumi suurimaid hitte oli, teadagi, see topistega stseen, kus hundid põtra ründasid. kes seda elus näinud on, pole ilmselt unustanud, sest see oli nii uskumatult äge. (eriti võrreldes ülejäänud ekspositsiooniga, mis koosnes põhiliselt siiski kilomeetritepikkustest klaasvitriinidest, mis olid täis linnumune ja muud sellist pahna. ei, see oli kõik ka tore, aga üksluine kuidagi.) teine staareksponaat oli see vitriin, kuhu oli ehitatud terve rannastseen, tohutu hulga erinevate merelindude ja kõrkjate ja kivide ja kõigega, taustale oli maalitud meri, ja seal sai lindude nimedega sildistatud nuppe vajutada ja vastava linnu juures läks tuluke põlema.

püüdke siis mõista mu elevust, kui selgus, et Ameerika loodusloomuuseumis on selliseid topiseid ja vitriine… rohkem kui kaks. ma ei teagi, kui palju, sest elu on õpetanud, et mida suurem muuseum, seda rahulikumalt tuleb asja võtta. soovitav on valida ÜKS saal või teema ja sellele keskenduda, ja kui on suur saal, siis võib keskenduda pinnapealselt. ma valisin Põhja-Ameerika imetajate saali. seal oli nii hunte kui põtru.

need on hoopis koiotid

kõik need topised nägid välja nii veenvad, et ma alguses ei uskunud, et on topised, ja arvasin, et keegi on teinud mingid tänapäevased kujud sinna. ja need stseenid ja maastikud, kuhu nad paigutatud olid! mul oli ausalt tunne, nagu oleksin ise Ameerikas… ahjaa, ma olingi. igatahes oli kõik kuidagi nii veenev. vaated ja valgus ja loomad ja igasugused detailid esiplaanil õitsvate lilledeni välja. (pärast vaatasin järele, et kõiki neid topiseid ja muud restaureeriti 2011. aasta paiku väga põhjalikult, tõesti nägid värsked välja.)

vabšee Šiškin

okei, neid merelindude stiilis nuppe ja tulukesi ei olnud, aga iga dioraami (need vitriinid on kaarja tagaseinaga ja annavad päris hea 3D efekti niiviisi) juures infotahvlil oli muuhulgas soovitusi, mis pisidetaile sellest stseenist otsida ja leida võiks. üldse olid nii head infotahvlid, et ma jätsin enamuse lugemata, muidu poleks jaksanud loomi endid üldse enam vaadata. muuhulgas oli igal tahvlil kirjas, kuskohas see vaade täpselt asub, sest kõik nad on reaalsete kohtade põhjal tehtud. aga kogemata sain ikka igasuguseid asju teada, nt et pruunkarusid võib olla nii musta, pruuni kui valget värvi; et orava pahkluud painduvad tagurpidiseks; et jääkaru on pruunkarust arenenud ja nende vahel pole ristumisbarjääri.

oktoobrihommik, lõuna-New York

kui ma seal muuseumis juba olin, siis püüdsin muidugi üles leida ka need indiaanlased ja kalastava eskimo jne, keda Holden Caulfield seal lapsena vaatamas käis, aga too galerii oli parajasti remondis. siiski, ilma Holdeni/Salingeri vihjeteta poleks ma taibanud sinna muuseumi üldse minna. ilukirjandus ikka avardab inimese maailmapilti.