Autor: kitty

Kui keegi tahab tulla minu aeda kirsiõiepiknikule, siis – hooaeg algab nüüd. Nädalavahetusel ma istutan metsa, aga sealt edasi, palun. Registreeruge ainult ette, siis ma tean ise ka kohal olla:)

Eile oli minu kord hääleseades käia. Meeldivaks üllatuseks ei olnud mitte niivõrd see, millist häält ma teha suutsin (nii kõrgeid noote ei ole tegelikult üldse olemas; nii madalaid ka mitte), kuivõrd see, et ma suutsin probleemideta alluda käsklustele “külg lahti!”, “neel alla!”, “ava klambrit rohkem!” See asi võib mulle veel meeldima hakata.

Huvitav, kas Telleri ratas varastati siis ära või jäi alles. Ilmselt jäi alles, muidu oleks kuulda olnud:) Mina lukustasin oma ratta täna Ülemiste keskuse ette, sadula jätsin külge. Elu sees pole vist nii kiiresti poes käinud, kogu aeg oli närv sees. Või no seesama veider tunne, nagu oleks kellelegi kingi kuuse alla pannud. Maikuus:P

Sealsamas kõrval Sikupilli keskuses käin kogu aeg rattaga ja ei põe üldse. Keskus on kordades väiksem ja kuidagi kodune ja ma kogu aeg usun, et keegi ikka hoiab mu rattal silma peal. Rattaparkla on seal otse ukse kõrval ka ja paistab läbi akna infoletti ära. Ülemiste oma on ukse lähedal küll, aga samas ikka nagu nurga taga. Ei tekita turvatunnet.

Liikluseeskirjast kah, sellega alustas Kaimar. Mulle on üks asi kogu aeg segane olnud, äkki keegi nüüd seletab kuidagi ära nii, et ma uskuma ka jään.

§ 234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

§ 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Nii et siis äärmisel parempoolsel rajal; enne parempööret parema ääre lähedal (see on lihtne ja loogiline); enne vasakpööret vasaku ääre lähedal (??? et siis vasakpoolse raja vasakus servas ???); aga kui ma otse tahan sõita ja äärmine parempoolne rada läheb paremale, mis ma siis teen?

Noh, reaalselt ma muidugi võimalusel vahetan rada ja sõidan kõige parempoolsemat rada mööda, mis mind õiges suunas viib. Enamasti ei saa seda teha, sest autojuhid ei lase. Mis seal ikka, ratas käekõrvale ja jalakäijana üle selle õnnetu parempöörderaja… Aga ma LEst küll välja ei loe, kuidas ma tegelikult toimima peaksin.

Ja veel – mis on “enne pööret aegsasti”? Kui me jälle räägime vasakpöördest, mida ma pean tegema vasakpoolsest reast ja ilmneb, et suisa selle vasakust servast (appi) – kas ma siis võin sõita kogu aeg telgjoone lähedal?

Kui ma elaks näiteks Tartus, siis mind vist eriti ei huvitaks:) Aga minu põhimarsruudid rattaga hõlmavad Tartu maanteed Mõigust kesklinnani, Pärnu maanteed, Järvevana teed, Tammsaare teed, Sõpruse puiesteed… ma olen isegi Taksopargi ristis rattaga sõitnud. Tipptunni ajal.

Aga Västeråsis sõitsin ma pool aastat ainult rattaga ja rulluiskudega ja ei sattunud selle aja jooksul kordagi sõiduteele. No okei, linna peal mõned kohad ikka olid, kus tuli üle tee minna ja kus selleks polnud tunnelit ega silda. Mul oli roosa jalgratas, kolmekäiguline, 25-kroonise lukuga:) Oh, noor olla oli ikka nii lahe.

Kuna autosõidus pole enam palju uut ja põnevat (ma mõtlesin pesulasse minna mõni päev, aga pärast eileöist vihma pole enam vaja:), aga õmblusmasin on veel remondis (remember, ma lubasin õmblema hakata järgmisena), siis mängin neil päevil Orkutiga. Selle sõbramajanduse poindist pole ma veel aru saanud, aga mõned communityd on põnevad.

Käisin lõuna ajal Kadriorus kõndimas… õitsevad! Kõik asjad õitsevad. Kodus kirsid ja õunapuud hakkavad ka kohe-kohe. Ja ma pakun, et esimene tulp on praeguseks juba lahti, hommikul polnud. Miks naabrite nartsissiväli juba mitmendat päeva õites on, aga minu omadel pole veel õigeid pungigi?

Naaber tegelikult kavatseb nartsissivälja asemele maja ehitada. Kui saaks, siis torpedeeriks seda üritust kuidagi. Kinnisvaraarendus on kõige vastikum äri üleüldse, tundub mulle aegajalt. Noh, mul on hea rääkida, mul on maja olemas.

Eilne Orioni teisipäevak oli jube. Või no mõnus oli, aga frustreeriv, sest ma valisin R1 raja ja ei tulnud sellega toime. Kuskil viienda punkti juures ma otsustasin, et ma ei lähe enam iial orienteeruma. Kaheksanda juures otsustasin, et ma ei vali enam iial raskemat rada kui kõige kergem, mis minu vanuseklassile ette nähtud. No seda ma otsustan peaaegu iga kord:) Ja linna tagasi jõudes otsustasin, et tuleb uuesti asimuudi järgi jooksma õppida. Näeb, mis saab sellega.

Ja ma avastasin, et ma olen lõpuks ometi üle saanud oma teismeea kompleksist, et ma ei tee asju, millega ma hästi hakkama ei saa. Kümme aastat tagasi poleks te mind näinud orienteerumas, suusatamas, rulluisutamas. Ma olen sportlasena hale. Aga püüdlik:) (lõpuks ma ikkagi leidsin üles nii viienda kui kaheksanda punkti)

Õmblusmasinat remonti viia on ikka hoopis teine tunne kui autot. Stockmanni tehnikaleti kutt vaatas mind peaaegu et aupaklikult, kui ma talle presstalla kangist ja garantiist rääkisin. Miks nad siis sellist nägu ei tee, kui jutt käib hammasrihmast või õlifiltrist, ah?

Või võibolla oli asi hoopis mu seelikus. Keegi võiks muuhulgas seletada, mismoodi miniseelikus saab autot juhtida ja seejuures enamvähem soliidseks jääda? Ma mõtlen… siduri- ja gaasipedaal on teineteisest ikka täitsa kaugel tegelikult!

Kui ma koju sõidan, siis on tee ääres tavaliselt ikka mõned hääletajad ja ma mõtlen neist mööda sõites, kas ma tahaksin neid Tartusse sõidutada, kui ma sinna sõidaks. Enamasti väga ei tahaks. Aga täna olid nii mõnusa olemisega hääletajad, et mul oli kohe südamest kahju, et ma ainult koju läksin. Ja ma isegi kaalusin, kas teha üks Tartu-ots lihtsalt hääletaja sõidutamise rõõmust… aga no seekord jäi ära. Jõuab.

Käisin täna ühel kontserdil ja mulle kohe üldse ei meeldinud. Kui oleks meeldinud, siis ma kirjutaks praegu pikalt ja põhjalikult, mis meeldis ja miks, aga nüüd tundub lähem selgitamine kuidagi… kohatu. Kasvõi juba sellepärast, et mõni esinejatest kindlasti loeb. Ja kuna ma tean ette, et ta loeb, siis on see nagu inimesele näkku halvasti ütlemine. Ma ei tea, see blogimisevärk ei tööta mõnikord. Alati jääb asju, mida tahaks kirjutada, aga ei saa…

Seda E-tähega sõna ei tahaks nüüd mitu aega kuulda enam.

Me käisime eile hoopis loomaaias ja see oli lahe. Ootramatult on staarideks saanud sõralised ja linnud. Vantsid olid ka üsna OK muidugi, aga kiskjaid me ei viitsinud üldse vaadata seekord ja karud olid uimased.

Paabulinnud jalutasid vabalt mööda loomaaeda ringi, lohistasid oma sabasid järel ja suhtlesid kohutava kisa abil omavahel. Kurgede kohta olid hoiatussildid väljas – et võivad nokaga lüüa. Pelikanid püüavad kala niiviisi, et panevad pea külili vette ja teevad noka lahti ja siis ootavad, et miski sinna lotti kinni jääks. Partidel olid põnevad paarisuhted.

Uus alpinaarium teeb seda, et kõik sõralised polegi enam ühe asfalteeritud platsi peal koos ja äravahetamiseni sarnased. Muide, neil on pojad praegu. Ja me kõik ju teame, et kitse- ja lambatalled on nunnud.

Sellepärast ma käingi juba mitu kuud ilma walkmanita. Ja, noh, selleks ka muidugi, et mitte auto alla jääda – mina juba ei saa üle Toomemäe tööle kõndida… Aga linnud hakkavad praegusel ajal millalgi ebainimlikult vara akna taga õunapuu otsas laulma. Mul laulab üks metsvint juba mitmendat hommikut järjest, kusjuures ta laulab natuke veidralt, mitte nii, nagu vanaema juures maal. Rikutud linnalind. Või võibolla on see hoopis kuldnokk, kes matkib metsvinti. Olid need ikka kuldnokad, kes osavalt matkida oskasid?

Mina ju tahaks ka teada oma Pantone sünnipäevavärvi, aga neil on just minu sünnipäevakuu puudu. Pole aus. Viimastel päevadel on üldse kuidagi nii läinud, et kogu maailm ajab minuga kiusu. Aitab kah äkki juba?

Link oli muidu Kaimarilt.

Kas ma tunnen kedagi, kes on käinud Bosnia-Hertsegoviinas? Peale Denisi, kes sealt lapsena sõja ajal põgenes ja kümme aastat hiljem rootslasi oma idaeuroopa suhtumisega hulluks ajas, ja Antoni, kes elab Horvaatias ja pole seetõttu sugugi objektiivne (kas on üldse olemas inimesi, kes oleks oma naabrite suhtes objektiivsed? ma olen, eksju, rääkinud, kuidas ma Rumeeniast Serbiasse hääletasin ja mida arvasid sellest loost rumeenlased ja mida serblased?)

Nii palju küsimärke täna. Ongi selline päev.

Meie bussiga sõidab tihti üks noor tüdruk lapsevankriga. Laps on ka noor, mullusügisene vist. See tüdruk on alati kole tõsine ja ma alati mõtlen teda vaadates, et ta ei ole vist üldse rahul oma elu ja emarolliga. Ja et ta on vist ikka liiga noor.

Aga täna nad olid jälle bussis ja ma nägin esimest korda, kuidas tüdruk oma lapsele naeratas. Laps vist tegi vankris mingeid trikke, sest terve tee noor emme muudkui vaatas ja muigas ja naeris ja säras. Ta ei olnud järsku üldse enam see noor õnnetu plika, oli täitsa ema ja väga ilus. Armas.