Kuna autosõidus pole enam palju uut ja põnevat (ma mõtlesin pesulasse minna mõni päev, aga pärast eileöist vihma pole enam vaja:), aga õmblusmasin on veel remondis (remember, ma lubasin õmblema hakata järgmisena), siis mängin neil päevil Orkutiga. Selle sõbramajanduse poindist pole ma veel aru saanud, aga mõned communityd on põnevad.
Käisin lõuna ajal Kadriorus kõndimas… õitsevad! Kõik asjad õitsevad. Kodus kirsid ja õunapuud hakkavad ka kohe-kohe. Ja ma pakun, et esimene tulp on praeguseks juba lahti, hommikul polnud. Miks naabrite nartsissiväli juba mitmendat päeva õites on, aga minu omadel pole veel õigeid pungigi?
Naaber tegelikult kavatseb nartsissivälja asemele maja ehitada. Kui saaks, siis torpedeeriks seda üritust kuidagi. Kinnisvaraarendus on kõige vastikum äri üleüldse, tundub mulle aegajalt. Noh, mul on hea rääkida, mul on maja olemas.
Eilne Orioni teisipäevak oli jube. Või no mõnus oli, aga frustreeriv, sest ma valisin R1 raja ja ei tulnud sellega toime. Kuskil viienda punkti juures ma otsustasin, et ma ei lähe enam iial orienteeruma. Kaheksanda juures otsustasin, et ma ei vali enam iial raskemat rada kui kõige kergem, mis minu vanuseklassile ette nähtud. No seda ma otsustan peaaegu iga kord:) Ja linna tagasi jõudes otsustasin, et tuleb uuesti asimuudi järgi jooksma õppida. Näeb, mis saab sellega.
Ja ma avastasin, et ma olen lõpuks ometi üle saanud oma teismeea kompleksist, et ma ei tee asju, millega ma hästi hakkama ei saa. Kümme aastat tagasi poleks te mind näinud orienteerumas, suusatamas, rulluisutamas. Ma olen sportlasena hale. Aga püüdlik:) (lõpuks ma ikkagi leidsin üles nii viienda kui kaheksanda punkti)
whatever 