Meie bussiga sõidab tihti üks noor tüdruk lapsevankriga. Laps on ka noor, mullusügisene vist. See tüdruk on alati kole tõsine ja ma alati mõtlen teda vaadates, et ta ei ole vist üldse rahul oma elu ja emarolliga. Ja et ta on vist ikka liiga noor.

Aga täna nad olid jälle bussis ja ma nägin esimest korda, kuidas tüdruk oma lapsele naeratas. Laps vist tegi vankris mingeid trikke, sest terve tee noor emme muudkui vaatas ja muigas ja naeris ja säras. Ta ei olnud järsku üldse enam see noor õnnetu plika, oli täitsa ema ja väga ilus. Armas.