Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:
minu töölaud on parempoolne esimene
Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga: Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”
(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)
Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.
olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.
ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.
kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.
modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw, MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)
õnneks pole öeldud, et peab kiiresti jooksma. because I don’t.
How does parkrun work? ✅ Register & print barcode ✅ Arrive before 9am ✅ Listen to the briefing ✅ Walk, jog or run ✅ Scan barcode ✅ Smile! 😊😃 pic.twitter.com/fzFzDLcHEH
tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.
pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!
nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).
* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.
täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.
piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.
noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)
mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsamitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.
ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.
no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).
ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.
ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)
‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.
lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.
autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)
kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!
* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.
Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.
Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.
Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.
Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.
Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.
Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!
Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)
Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.
Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.
Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.
Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!
Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).
British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.
Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.
lugesin oma blogi arhiivist, mis elu ma 10-12 aastat tagasi elasin, ja mõtlesin päev otsa selle üle, kuidas mu maailm vahepeal muutunud on. ja kuidas ma ise. mulle üsnagi meeldib see kahekümnendate keskpaiga mina, aga kas mina talle ka meeldiks? (vt ka: mida elevant minust mõtleb?)
aegajalt natuke-vähem-lähedased sõbrad kurdavad, et ma ei kirjuta piisavalt. jah, vaadake, kirjutan küll, aga need lood, mis oleksid omal ajal blogisse jõudnud, jõuavad nüüd mõnda seltskonna ja teema poolest sobivasse skaibitšätti. vahel ka mitmesse ja kui ma sama mõtet juba neljandat korda kirja panen, siis saan aru küll, et see oleks blogimist väärt olnud, aga siis on juba hilja (sest siis on see juba vana lugu, mida kõik on kuulnud). noh, kui ma nüüd suudan natuke aega meeles pidada seda, kui mugav on aastakümnete pärast kõik ühest kohast leida, siis seda asja annab ehk parandada.
hullem on hoopis see, et ma ei loe piisavalt. vot SEE on see, mida mu kahekümne kuuene mina heaks ei kiidaks! noh, ma ikka loen kah ühtteist (hakkasin Kauri soovitusel Goodreadsi lugemispäevikuna kasutama ja hetkeseisuga olen 2017. aastal lugenud rohkem raamatuid, kui selles aastas päevi on olnud), aga… ma ei oska enam raamatusse ära kaduda:( mul on kogu aeg korraga umbes neli raamatut pooleli ja ma vaatan neid rahutult ja sahmin ühe ja teise vahet ja loen asja, mida ma ei taha tegelt praegu lugeda, lihtsalt sellepärast, et selle tähtaeg jõuab raamatukogus esimesena kätte. ometi ma ju ei alusta ühtegi raamatut, mida ma lugeda ei tahtnud. üldse ma tahan lugeda nii paljusid asju! aga ma ei suuda millelegi keskenduda. selle asemel rullin päevad otsa Facebooki, Twitterit, Instagrami, Skype’i, blogisid ja parema puudumisel sedasama Goodreadsi. pean endale ekraaniaja piirangu seadma vist.
aga üldiselt olen ma ikka mina. jah, mul ei ole enam raha nii tihti otsas ja ma armun veidi harvemini valedesse poistesse ja ma loobin natuke vähem hinnanguid; olen mõned tollased unistused täitnud ja mõnedest loobunud (mul on mootorratas, aga ma ei oska kitarri mängida:)); olen oma kehaga sõbraks saanud ja õppinud tööasju vähem südamesse võtma… sellised suuremaks-kasvamise-pisiasjad. kui mu minevikuminal siin midagi ette heita oleks, siis ta vast tahaks minus rohkem oma kompromissitust näha, aga seda ma talle paraku võimaldada ei kavatse:) ja kuna mina olen vanem, siis jääb nii, nagu mina ütlen!
Sel hommikul, kui kõik andsid uusaastalubadusi, polnud mul plaanis ühtegi anda. Lesisin öösärgis diivanil, kuulasin Viini filharmoonikuid, lugesin päeva teist muumitrolliraamatut ja olin oma aastaalgusega täiesti rahul niisamagi.
Siis said raamat ja kontsert läbi ja mulle tuli pähe, et just nüüd oleks sobiv hetk hakata jälle lugemispäevikut pidama. Ühel aastal ma nii tegin ja sellest oli aasta lõpus rõõmu küll ja ma olen vahel mõelnud, et peaks kogu aeg, ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna.
Ja kui ma siis mõtlesin sellele, kui palju vaeva ma viimasel nädalal olen näinud sellega, et meenutada, mida ma tegin aastal 2016 – vanainimese mälu EI ole enam see, ma ütlen! – hakkas tunduma, et kirja panna tuleks muidki asju, mida edaspidi elus mäletada tahaks.
Ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna. Eriti kuna ma juba nägin ära selle vaeva ja põhiliselt aasta jooksul tehtud fotode, aga ka viimastel päevadel pere ja sõpradega peetud vestluste abil (taas)avastasin, et see tunne, et “ma ei teinudki eelmisel aastal mitte midagi” oli veidi petlik.
Raamatute osas oli 2016 pildiraamatute aasta. Koju ostsin endale eranditult ainult kõvakaanelisi ilusate illustratsioonidega teoseid: Mademoiselle Oiseau raamatud, Chris Riddelli Goth Girli sari, Jim Kay piltidega Harry Potteri esimesed kaks osa… Ja mis peamine, laenasin ühe vihiku Neil Gaimani Sandmani ja õppisin selle toel koomikseid lugema ja hindama! Õnneks olid ülejäänud kaheksa osa kohalikus raamatukogus saadaval. Parajasti samal ajal hakkasin kuulama Popkulturistide podcasti, mille ühes esimestest osadest öeldi, et kui loed ainult üht koomiksit elus, võiks selleks olla Saga. Hankisin selle ka (jälle raamatukogust! no ei ole minu elus ruumi selleks, et kõik ilusad asjad endale koju osta) ja see oli äge küll, aga mulle ikkagi meeldib Gaiman rohkem.
Tantsuaastat 2016 raamis juhuslikult, aga efektselt mu lemmikkoreograaf Matthew Bourne (nii meinstriim olengi) – jaanuaris käisin sõbrataride seltsis vaatamas tema “Uinuvat kaunitari” ja detsembris täitsa üksi “Punaseid kingi”. Mõlemad meeldisid mulle hirmsasti, aga aasta elamus saalist vaatamise kategoorias oli hoopis Tamara Rojo nägemine Frida Kahlo rollis Broken Wings nimelises teoses. Ja et namedroppimisega kiiresti ühele poole saada, siis – nägin tantsimas ka Natalia Osipovat ja Sergei Poluninit.
Ise tantsisin sel aastal kindlasti rohkem ja mitmekesisemalt, kui kunagi enne elus – osalesin mõne kuu trennide ja ühe tantsupeo jagu naisrahvatantsurühmas, käisin keskeltläbi regulaarselt balletitundides ja endalegi üllatuseks lausa kolmes balletilaagris (Käsmus, Leedsis ja Londonis). Aurora ega Giselle’i rolli maailmalavadel mulle ilmselt niipea ei pakuta (kuigi mul on vähemalt osa repertuaari nüüd selge!), aga nii Northern Ballet’ ja Ramberti stuudiotes harjutamine kui Age Oksa läbiviidud tunnis osalemine olid amatööri jaoks ikka päris võimsad elamused.
Muusikaelamus 2016 oli raudkindlalt Uma Pido, parim laulupidu, millel ma elus olen osalenud – ei peetud mitte ühtegi isamaalist (või muud) kõnet, ainult lauldi ja kõik oli nii üle mõistuse kodune, armas, eesti- ja võrumaine. Seejuures ma isegi ei oska võru keelt! Oktoobris käisime Euroopa Eestlaste Kooriga Hispaanias koorifestivalil. Nii laulupeole kui festivalile eelnes ikka päev-paar proove ka… ja millalgi suvel käisin Bradfordis ka laululaagris eesti muusikat harjutamas-esitamas… ühesõnaga, tuleb välja, et peaaegu kogu aasta jooksul kuuldud muusika tegin ise. Käisin täpselt ühel kontserdil (Metsatöll, sest nad esinesid 24. veebruaril Londonis enamvähem mu koduõues, st poole tunni bussisõidu kaugusel) ja kuulasin üht plaati (sünnipäevaks saadud Jää-ääre lood vene keeles Stasi esituses – väga hea!).
Jooksin palju vähem, kui plaanis oli. Noh, mitte et mul mingit plaani olnukski, aga aega ja võimalusi jooksmiseks tegelikult oli, viitsimist paraku vähem. Osalesin ühel võistlusel (Hackney poolmaraton, sest see toimub mul ka koduõues), tulemust ei mäleta, sest ei taha mäletada:P Aasta jooksul läbitud kilometraažiks ütleb Endomondo 549 km, mis, nii konteksti mõttes, on hästi ümmarguselt kolm korda vähem kui 2014. aastal ja kaks korda vähem kui 2013. ja 2015. aastal. Vabandusi on mul palju, häid vabandusi on kaks: Pokemon Go ja matkamine.
Pokemon Go jaoks omakorda on mul ainult üks hea vabandus: päeval, mil see mäng UK-s välja tuli, andsin pärast 6 aastat ja 11 kuud Skype’is/Microsoftis lahkumisavalduse ja sellest hetkest peale on mul päris normaalselt aega olnud. Põhjalikuma tibude loendamise võtan ehk ette, kui ümmargune pool aastat mängitud saab, aga kiire praal asjassepühendatute suunal: olen 32. tasemel, mul on pokedexis 146 elajat ja kõndinud olen 1405 km.
Tegin siiski ka teadlikke pingutusi selle nimel, et nina telefoniekraanilt üles tõsta. Matkakilomeetreid olen 2016. aastasse dokumenteerinud nii 400 jagu. Kevadel alustasin ühepäevastest jalutuskäikudest Thamesi ääres ja Sussexi rannakaljudel; siis tegin varustuse testimiseks kahe telgiööbimisega matka Dartmooril (sellest oleks ma peaaegu bloginud ja kahju, et seda ei teinud, sest vajakajäämisi leidus nii varustuse kui kaardilugemisoskuse osas ja teatavasti annab sedasorti äpardustejadad vormistada üsna meeleolukateks reisikirjadeks; vt ka: ajakiri Trail). Siis ostsin varustust juurde, vahepeal ronisin paari mäe otsa ja kõndisin ümber paari järve (st jälle ühepäevased matkad, aga mõnikord mitmel järjestikusel päeval) ja augustis võtsin lõpuks ette pikalt plaanitud ja igatsetud Dales Way – 135-kilomeetrise matkaraja Põhja-Inglismaal, mis läbib kaks rahvusparki (Yorkshire Dales ja Lake District). Kõiki neid asju tegin üksi, sest kõik teised olid tööl. See, muide, ongi töötuelu üks väheseid miinuseid! Lõpuks õnnestus mul siiski oma peika mingi kurja scrummasteri küüsist paariks nädalaks kätte saada ja me käisime Šotimaal ja ronisime seal ka mäe otsa ja jalutasime muidu ringi ja see kõik oli äärmiselt kaunis.
suht suvaline tükk Šotimaad (Isle of Skye)suht suvaline tükk Põhja-Inglismaad (Wasdale Head)traditsioonilised maikuised astelherned, taustal suht suvaline tükk Lõuna-Inglismaad (Seven Sisters)võimalik, et Suurbritannia kõige ilusam kempsuaknavaade. paistab Ribbleheadi viadukt
Ahjaa, mäed. Aastal 2016 vallutasin sellised olulised tipud:
Signal de Botrange, kõrgeim tipp Belgias (694m, aga nad olid sinna ühe kuuemeetrise torni ka otsa ladunud)
Snowdon, kõrgeim tipp Walesis (1085m)
Scafell Pike, kõrgeim tipp Inglismaal (978m)
Ben Nevis, kõrgeim tipp Šotimaal, Suurbritannias ja Ühendkuningriigis (1345m, ühtlasi on see minu esimene Munro)
Kui välja arvata Signal de Botrange (kust paistis ainult raba), siis selgus igaühe käigus neist vallutusretkedest, et mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, nii et kuigi uusaastalubadusi ma ikka veel ei anna, siis nii mõnedki tipud ja matkarajad on mul kindlalt soovinimekirjas.
Lisaks Belgiale, Šotimaale ja Walesile õnnestus mul 2016. aastal külastada veel päris mitut välismaad: Türgit (ainult korraks, aga loeb, sest läksime lennujaamast välja ja käisime söömas ja hammamis), Maldiive (sukeldusin. nägin hästi palju mantasid), Rootsit (Malmös Pillel külas), Hispaaniat ja Andorrat (suusatamas), Luksemburgi (tööasjus), Itaaliat (Eleni ja Jutaga Milanos lihtsalt niisama), Eestit (eraldi teema), veel kord Hispaaniat (Calellas koorifestivalil, aga sõitsime sinna tsiklitega Santanderist läbi Tarragona), Norrat (Oslos Elenil külas). Ei saa kindel olla, et nüüd on kõik, sest iga natukese aja tagant tuleb mul veel mõni minireis meelde. Vot selgub, et kui elad Londonis, siis saab nii teha.
Kui elad Londonis, ei pea õnneks olema ka üksildane – 2016. aasta jooksul õnnestus mul võõrustada peaaegu kõiki oma pereliikmeid ja paljusid häid sõpru. Ma ei taha sentimentaalseks muutuda, aga kallid, see tähendab mulle hästi palju, kui te võtate vaevaks nii kaugele külla tulla! Kavatsen uskuda, et te teete seda mitte ainult sellepärast, et juhtun elama transiitlendude sõlmpunktis ja kultuurisündmuste tulipunktis, vaid ikka selleks, et minuga koos aega veeta.
Mootorrattaga sõitsin ainult nii palju, kui oli vaja, et jõuda Snowdoni ja Scafell Pike’i jalamitele, Leedsi balletilaagrisse ja Hispaania koorifestivalile. Siin on küll uueks aastaks arenguruumi, sest ega see mul mingi tarbeese ei ole. Jõuluvana tõigi sobivalt pileti kallutamiskoolitusele ringrajal!
Eestis veetsin 2016. aastal rohkem aega kui eelmise kolme aasta jooksul kokku ja veendusin jälle, et niiviisi ilma r-täheta kuudesse kontsentreerituna see maa mulle väga meeldib. Käisin Jõgeval naiste tantsupeol ja Intsikurmus Uma Pidol ja Abrukal, mis oleks mu lemmikkoht Eestis, kui ma peaks üheainsa valima, ja Saaremaal saunas ja Vainupeal jaaniusse otsimas ja Emajõel isa paadiga sõitmas ja Jõhvis Vestal külas ja Aegviidus lapsepõlve meenutamas ja nii edasi.
Rohkem kategooriaid, milles oma aasta kokku võtta, mulle praegu pähe ei tule, aga selle meenutusteralli peale julgen öelda, et ma tegin ikkagi päris palju asju. Mida ma eriti palju EI teinud: tööd (siinkohal vist on sobilik üles tunnistada, et enne juulis töölt lahkumist võtsin 12 nädalat palgata puhkust, ja kui arvestada juurde jaanuarist märtsini tehtud reisid, tundub, et kontorisse jõudsin võibolla kaheks kuuks). Kõrvaltvaatajaid ajab selline asi veidi ärevaks, aga mulle endale paistab küll, et olen saavutanud ideaalse work-life balance’i ja ainus oluline väljakutse edaspidiseks on selle hoidmine:)
ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.
viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)
mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!
see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you” –palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)
kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.
ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.
bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!
kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.
iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.
siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.
Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”
whatever 