Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)
Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.
Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)
Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.
Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.
Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…
Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)
Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.
Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.
Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:
Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.
Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)
Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.
Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.
Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.
Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).
Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.
Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.
Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute’inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?
Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.
Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):
eest
tagant
Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…
(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)
Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.
(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)
Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)
Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.
Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)
Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:
Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?
Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.
Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)
Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)
Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.
(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)
kõik ütlevad, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE! ja ta on Inglismaal.
Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!
Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?
Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!
III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud
palju napimaks nad enam ei lähe ka
Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.
II koht: päikseprillid
väga liibuvad, ausalt
Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!
(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)
Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).
Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!
niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.
Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.
Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!
Umbkaudses ajalises järjestuses:
tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006
(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)
John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015
Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)
jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast
Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:
see uus tõlge on halb!
Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.
Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?
Aga…
kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…
ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.
(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)
Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.
“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)
“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”
Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma
“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) – ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.
Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.
Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.
Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.
Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!
See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…
Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
yup. ma tegin seda ka!
Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.
Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.
Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)
Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.
Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.
(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.
mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)
Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)
Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight’is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)
Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.
(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis – AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)
whatever 