amatöörpiltnik: ah, mis linnupilte ma siin Londoni detsembris ikka teha saan.
Londoni detsember: hoia mu õlut.
kaalud on kiikvel vaagides meid
Autor: kitty
sellel kevadel on tõmmatud kõik nööbid eest
loodusfotograafi jaoks (olen ma jee mingi loodusfotograaf. ma olen inimene, kes veedab palju aega õues, sest tööle on nii pikk maa, ja kes laenas peikalt kaamera) ei ole detsember ülemäära viljakas kuu, nii et võtan endale vabaduse välja kuulutada oma selle aasta parimad teosed vähemalt looma- ja linnufotode kategoorias*.
kuna surnud rotid käivad natüürmortide alla, siis on loomadega lihtne, ega ma siin peale rebaste kedagi eriti ei kohta ju. rebane on samas suurepärane modell – julge, ilus ja ükskõikne. palun, siin teile aasta kõige ükskõiksem:
lindudega on asjad huvitavamad – mul on siin valida haigruid ja kormorane, taitu ja lauke, parte ja laglesid, mõned erakordselt numpsikud punarinnad ja isegi üks musträstas. kui ma kõiki neid pilte vaatan, siis tekib suur tahtmine hakata välja andma igasuguseid hõbemedaleid ja lohutusahindu ja debüüdipreemiaid ja mida kõike. õnneks tegin otsuse ära enne, kui pilte üldse üle vaatama hakkasin – juba aprillikuus, kui selle pildi tegin, mõtlesin kohe, et raudselt aasta linnufoto. see on see:
*arvasin, et maastikufoto kategoorias ma sel aastal üldse ei osale, aga praegu tuli meelde, et ma käisin ju suvel Ameerikas. nii et ma millalgi vaatan, äkki on mõni kenam mägi või järv ka pildile jäänud.
ja küll ma sõidaks siit ära kui mul oleks load
kui Ukrainas sõda algas, siis mõtlesid küllap paljud kuhugimaale läbi selle mõtte, et… mida ma teeks, kui see juhtuks siin meie juures. tean rohkem kui üht või kaht inimest, kelle puhul see päädis naiskodukaitsja baasväljaõppe läbimisega, ja mul on selle otsuse ja teo suhtes tohutu respekt, sest isegi kaugele paistab ära, et kerget pole selles midagi.
ise jõudsin oma mõtlemisega eelkõige selleni, et pidin nentima: ei oleks minust ilmselt ei head relvakandjat ega ka suuremat asja haavasidujat. muidugi kui tõeline häda käes, teeksin oma parima, aga kui ikka inimeste elud mängus, ei ole mõtet lihtsalt osavõtudiplomi nimel oskajatele jalgu minna.
ma arvan, et see oli Mart Kase, kes ütles Twitteris välja mõtte, mis mind tõeliselt kõnetas: Eesti kaitsevõimele on vaja inimesi, kes suudavad suuri sõidukeid juhtida. tõepoolest, viimasel ajal on Ukraina traktoristidest vähem kuulda olnud, aga mäletate, kuidas nad esimesel sõjakevadel endale vene tanke koju lohistasid? nii et kuskil selle koha peal mul klikkis ära, et see on see, mida ma oleksin valmis tegema. juhtima traktorit, rekkat, soomukit, bussi, mida iganes vaja on, et asjad ja inimesed saaksid sinna, kuhu tarvis.
(lisaks ukrainlastele inspireeris mind ka üks raamat, mille esimesel sõjasuvel mäluvärskenduseks uuesti üle lugesin – austraallase John Marsdeni “Tomorrow, When the War Began”. see on tegelikult terve sari ja ma lugesin kunagi kõik seitse osa läbi, aga teist korda enam ei jaksa, sest see oli päris jube kõik tegelikult – lugu räägib kambast teismelistest, kes lähevad nädalavahetuseks metsa telkima, aga vahepeal tungib riiki vaenlane, kõigi pered võetakse vangi ja lapsed on sunnitud käigupealt sissisõda alustama. kuna nad on kõik üles kasvanud kas farmides või väikelinnas, siis püsib üllatavalt suur hulk neist üllatavalt kaua elus, sest neil on olemas hulk ellujäämisoskusi, hea piirkonnatundmine ja võimekus käia ümber levinumate masinate ja kemikaalidega. minajutustaja Ellie erioskus on praktiliselt iga sõiduki juhtimine, ja on üsna muljetavaldav, mida suudavad vaenlase, ütleme, lennuvälja vastu ära teha inimesed, kellel on paar ärandatud kütuserekkat, toos tikke ja lõpuni väljaarenemata otsmikusagar.)
ühesõnaga, elaks ma Eestis, oleks ma läinud pigem autokooli C-kategooria koolitusele kui naiskodukaitsesse. ja vb poleks sedagi viitsinud. siin Londonis… korra ikka vaatasin, mis see maksaks ja kus seda teha saaks, aga logistika ei oleks kuidagi klappinud ja ausalt öeldes ei tundu see sõjavärk siit mere tagant vaadates nii kriitiline, et oleks kohe vaja valmistuma hakata.
pealegi, kust ma tean, kas ma tegelikult ka suudaks ja tahaks traktorit või rekkat juhtida? kõrvalt vaadates tundub jah lahe, aga kuidas kabiinist?
selgub, et sellele küsimusele vastuse pakkujaid leidub Inglismaal küll, nad tegutsevad lihtsalt pigem elamuskingituste kui sõiduõppe sektoris. igatahes selle aasta jaanuaris veetsin tunnikese ühe Nottinghamshire’i talumehe maisipõldu äestades (vt ka: Tom Sawyer, plank, õun) ja novembris teise tunni kuskil Surrey lennuväljal paduvihmas haagisega rekkat boksi tagurdades.
mingi sissiväljaõppena see muidugi ei loe ja vaevalt, et ma nüüd 11 kuud hiljem enam suudaks sellesama traktorigi uuesti liikuma saada, tanki vedamisest rääkimata (seal oli kolm käigukangi ja see oli veel enne, kui me nende nuppude ja lülititeni jõudsime, millega lisaseadmeid hallatakse). rekka vist saaks, see oli automaatkäigukastiga ja üldse üsna lihtne elukas, v.a. muidugi tagurdades, aga äkki sõjaolukorras saab tagurdamata ka hakkama? pöörderaadius see-eest oli väiksem, kui ma arvanud oleks.
aga… ma jään selle juurde, et ma võiks seda teha, nii põhimõtteliselt. ja C-kategooria mõtet to-do listist maha ei tõmba esialgu. sõda sõjaks, aga sõidukite juhtimine on ju suhteliselt praktiline oskus ka kõigi muude maailmalõpustsenaariumide puhuks :) näiteks kui tuleb hakata ise endale toitu kasvatama. või zombiede eest põgeneda.
aga mis põhiline, väga toredad olid mõlemad need tunnid! hästi veedetud aeg meeldivas seltskonnas (talumehel oli koer ka kaasas, see lesis kõik aeg mu jalge ees. minu meelest peaks rohkem sõiduõpet toimuma teraapiakoera juuresolekul, väga stressimaandav) ja, noh, päris äge tunne on ka nii suuri ja mürisevaid asju kontrollida.
feeling like a someone
spordiblogi, vol 21: I did yoga every week for a year and this is what happened*
selgub, et kadunud poja naasmisest spordiklubisse on möödas nii peaaegu täpselt aasta, et täitsa asjakohane on kokkuvõtteid teha.
mäletan täpselt, et kui tookord üle mitme aasta esimest korda joogatrenni kohale hiilisin, teatas treener reipalt “täna harjutame peapealseisu” ja ma olin et: nalja teete. teoreetiliselt, jah, ma võiks pea peal ju seista, olen seda lapsena palju teinud – aga praktikas sai kohe selgeks, et üleneljakümnese jalagadele ja tagumikule mõjub gravitatsioon hoopis teises suurusjärgus kui allakümnese omadele, ja mul puudusid nii lihased kui oskused nende taeva poole upitamiseks ja seal hoidmiseks. proovisin põhjalikult ja feilisin põhjalikult.
aga jäin neid joogatrenne siiski esimest korda elus mingi regulaarsusega väisama – kord nädalas vähemalt, vahel kaks ka. esialgu lihtsalt spst, et maksin spordiklubile 10 trenni eest kuus ja kogu aeg ka jõutrenni teha ei viitsinud. aga ootamatult kiirelt selgus, et polegi nii hull, kui kartsin.
mind muidu on jooga alati päris hullusti frustreerinud, sest mulle on alati tundunud, et seal esitatakse mu kehale mingeid täiesti täidetamatuid nõudmisi. mina, vaadake, olen lapsest saadik olnud see inimene, kes ei ulatunud sirgete jalgadega kummardudes sõrmedega põrandani, ei suutnud sirge seljaga rätsepistes istuda, ei osanud kükitada nii, et kannad jääks maha. ja kuigi head joogaõpetajad alati pakuvad selliste hetkede jaoks ka muid variante (minu lemmikfraas üleüldse: “if you don’t have it in your practice…”, mis on palju ilusam, kui öelda, et kui sa seda ei suuda, siis tee midagi lihtsamat), siis… kehvi õpetajaid leidub ka päris palju.
aga midagi on mu kehaga juhtunud pärast neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmist, ja lisaks sellele, et juuksed ja näonahk ei ole enam rasused ja et kempsus tuleb käia mitu korda öö jooksul (ma ei öelnud, et kõik need juhtunud asjad head on, eks)… olen ma muutunud tükk maad painduvamaks kui iial varem. tsirkusesse kondiväänajaks muidugi ei võetaks, aga olen saavutanud sellise täiesti tavalise inimese taseme – saan omaenda varbaid puudutada. ei tea, mis maagia see on, aga ei kurda ka.
samuti on aastatega muutunud kõvasti painduvamaks mu vaim. tõeliselt ja päriselt toimubki minu joogatund nüüd ainult minu enda mati peal ja see, mida keegi teine samal ajal teha suudab või otsustab, ei sega mind üldse. kui tema praktikas on see peapealseis või kätelseis või ratas (mille kohta meie lapsena ütlesime “sild”, aga joogas on sild üks teine ja palju lihtsam poos) olemas, siis palju õnne talle, mina teen seda, mida mina suudan (või siis napilt veel ei suuda, aga äkki järgmine kord juba tuleb välja). see tundub nii kohutavalt lihtne mõte, aga uskumatu, kuidas mind on aastaid frustreerinud see, kui teised oskavad ja mina ei oska. mitte ainult joogas, aga muudes trennides ja elusituatsioonides ka.
nojah, ja kuhu ma siis aasta hiljem omadega jõudnud olen?
eelkõige sinna, et käingi nüüd päriselt vähemalt kaks korda nädalas sellises joogatrennis, kus varem või hiljem öeldakse sõnad “if you have headstand in your practice”. higi voolab ojadena ja koju minnes jalad värisevad ja rohkem kui korra olen väitnud, et ma oleks peaaegu ära surnud. aga päriselt ei sure kunagi ja tagasi lähen alati.
aga ka sinna, et kui joogaõpetaja ütleb asju nagu “if you have the space for it”, “if you want to take it further”, “if you have the flexibility”, siis enamasti ma otsustan, et jah, mul on ja ma tahan ja ma teen selle järgmise variandi, mis ta välja pakub. see vist ka tundub kõrvalt vaadates rohkem pisiasjana, aga tegelikult on õudselt suur asi inimese kohta, keda keka tunnis alati viimasena rahvastepallimeeskonda valiti.
ja noh, last but not least võin täna ikkagi öelda: peapealseis on mu praktikas. keset põrandat veel ise jalgu üles ei saa, aga kui sein julgestuseks on või õpetaja aitab, siis juba saan, ja kui korra juba kohale jõuan, siis tasakaalus püsin täitsa tükk aega.
kuna mu spordiklubi pakub ka kätelseisutrenni ja ma ükskord käisin seal luuramas ja see oli üks lõbusamaid asju, mida olen elus teinud, siis… noh, vaatame, aga ma ei välista midagi.
* normaalne influencer oleks lihtsalt ühe instagrami video teinud selle kõige kohta. vanakooli blogija kahjuks raiskab hea clickbait-pealkirja ära nii, et ei pane sinna linkigi, mida klikkida.
there’s a mountaintop that I’m dreaming of
eile oli üks selline hetk, kus mõtlesin korraks, et olen gaidijuhina vb ikkagi läbi kukkunud: kui üks muidu väga terane, tore ja päris kindlasti inglise keelt emakeelena rääkiv üheteistaastane, olles vaadanud saega puurondi kallal toimetavat sõbrannat, küsis mult: “kas sul on veel mõni selline hästi suur nuga, millega saab puid lõigata?” mina: “sa mõtled… saagi?” tema: “just täpselt.”
aga siis mõtlesin, et esiteks on laagri kolmas päev ja ka mul endal hakkavad aju ülekoormuse tõttu ingliskeelsed sõnad ununema; ja teiseks, absoluutselt iga korra, kui mõni tüdruk tuleb mult küsima, et kas nuge, saage või haamreid on veel, sest hullult oleks vaja midagi kas lõhkuda või valmistada… loen enda (ja nende ja gaidluse ja üldse maailma) võiduks.
varem olid selles nimekirjas ka tikud, sest, tsiteerides üht tuttavat eesti/rootsi skaudipoissi, “kogu skautluse MÕTE on ju asju põlema panna” – aga möödunud nädalavahetusel selgus, et olime juhtidena ikkagi valesti hinnanud motivatsiooni ja tegelike oskuste vajalikke osakaale asjade põlemapanemisel, ja meil said tikud – mingi… kümme toosi – otsa enne, kui ükski salk oma lõkke süüdata suutis. õnneks oli laagriplatsi kõrval pood ja saime juurde tuua, aga tolle söögikorra kartulid jäidki pooltel laagrilistel tooreks ja pidime need priimusel üle praadima. pärast seda võtsin kõik tikud enda kätte ja ei andnud neid enam kellelegi, kes ei suutnud mulle enne ette näidata, et tal on päriselt ka lõkkematerjal olemas ja plaan paigas. siis andsin kahe tiku kaupa, sest kui mina noor olin, pidi gaid lõkke kahe tikuga põlema saama.
aga ühesõnaga jah, ambitsiooni puudumises ei saa meid süüdistada – viisime 21 teismelist tüdrukut kaheks ööks laagrisse plaaniga, et nad teevad kogu oma toidu ise, lõkkel ja ilma nõudeta (see viimane selleks, et saaksime neile ausalt välja anda “Backwoods cooking” badge’id, mille saamise tingimuseks on, et tuleb teha kolme erinevat ja enda jaoks uut toitu sütel, orgi otsas ja plekkpurgis – kindlasti oleks elu olnud lihtsam, kui oleks saanud lihtsalt tule kohal makarone keeta).
plaani B… ei olnud. ma arvan, et nad ei uskunud meid, kui me ütlesime, et kui lõkked põlema ei lähe, siis süüa ei saa, aga no päriselt ka, ma tegelt ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleks näiteks sadanud nädalavahetus otsa paduvihma. ilmateate järgi tegelt pidigi sadama. no vb me oleks takeaway tellinud.
igatahes. kõik jäid ellu, keegi ei nälginud, lõkkesse ei kukkunud keegi, saag oli kogu aeg käigus ja nugade järel oli pidev järjekord (kuna selgub, et siin riigis on pussnoa kaasaskandmine keelatud, siis neid poodides ei müüda ka ja ostsin ükskord Matkaspordist endale peotäie kõige tavalisemaid Moraknivi skaudinuge varuks – need on hullult popid, ma pean juurde tooma). olin arvanud, et sellised igavad tööd nagu köögiviljade hakkimine jäävad täiskasvanute hooleks, aga oo ei, mõned asjad hakiti mitu korda üle, et kõik soovijad saaksid kaasa lüüa.
lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et valmistasime selliseid toite:
– sütel fooliumpakis küpsetatud kartulid peekonikuubikute, veidikese rohelise sibula ja ohtra võiga;
– dampers e. maailma kõige lihtsam saiatainas (isekerkiv jahu, sool, vesi) toki otsas, soovijad kastsid selle enne küpsetamist ka suhkru ja kaneeli segusse, mõned panid valmistootele moosi sisse;
– pitsa – tortillawrapi peal pitsakaste, sink/pepperoni, paprika/ananass, ohtralt riivjuustu, pitsamaitseaine. küpsetasime lõkkesüte kohal resti ja fooliumi peal kuni juust sulama hakkas. pitsaahjuks võtsime pappkarbi, mis vooderdati seest ja väljast üleni fooliumiga ja pandi siis küpsemise ajaks tagurpidi resti peale pitsa kohale sooja hoidma;
– banaan, mille koorde lõigati lõhe ja sinna sisse torgati šokolaaditükid. küpsetada lõkkesütel, kuni šoks sulab;
– kiirnuudlid – plekkpurk täideti poole ulatuses peeneks hakitud (vt ülal) köögiviljadega (meil oli valikus paprika, porgand, porru, brokoli, suvikõrvits), peale pool pakki kiirnuudleid ja siis nii palju kuuma puljongit, kui purki veel mahtus. kaaneks peale tükk fooliumi ja sinna peale markeriga nimetähed, et igaüks oma topsi lõkkest üles leiaks. kuna see oli viimane lõunasöök, siis soovijad said oma topsi lisada ka eelmiste söögikordade jääke ehk sinki, pepperonit, juustu ja peekonit. kahtlustan, et mõni pani ananassi ka. siis läksid topsid ca 10 minutiks lõkkesütele, aga ma kahtlustan, et enamuse tööst tegi ikka see kuum puljong ära;
– last but not least, lõkkepontšikud (campfire doughnuts) – määrida saiaviil ühelt poolt võiga ja katta suhkru-kaneeli seguga, teisele poole panna moosi, murda saiaviil pooleks nii, et moos jääb sisse ja suhkur välja, keerata fooliumi (protip – see pitsaahju foolium tasub alles hoida, sest selleks ajaks on kõik viis kaasaostetud rulli otsas) ja küpsetada sütel või restil mõned minutid. kinnitan, et nii saab söödud kogu kaasavõetud sai ja moos ja suurem osa suhkrut ka;
– hommikusöögiks olid magusad krõbinad piimaga ja puuviljad, sest kuskil peab sellel pideval lõkkesussutamisel piir ka olema ja putru nad raudselt ei oleks söönud nagunii.
kesse ikka koera saba kergitab. ise mõtlesin välja kogu selle menüü (inspiratsiooni leidsin omaenda elukogemusest, sõpradelt ja gaidijuhtide Facebooki-grupist), aga mis veel olulisem, ise planeerisin ka kõik kogused ja poenimekirja ja eelarve (alla 8 naela inimese kohta läks see nali maksma, et te teaks). ja see oli raudselt kõige raskem asi kõigest, mida ma olen pidanud tegema, et saada kvalifitseeritud gaidijuhiks, aga see oli ka viimane ja see on nüüd tehtud ja mul on jube hea meel, et algas suvevaheaeg ja et kuni augusti lõpuni ei pea ma kellelegi meenutama, et nuga peos püsti ei joosta ringi ja et kelle banaanikoor siin vedeleb ja et seo oma kingapaelad kinni, muidu kukud. jei.
väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla
ma arvan, et nägin eilse päeva jooksul rohkem lumikellukesi, kui seni oma elus kokku olen näinud.
ei tea, kas on hea lumikellukeseaasta või lihtsalt pole enne õiges kandis otsimas käinud, aga järele mõeldes isegi mu oma aias õitseb neid tänavu rohkem kui kunagi varem.
kogu selle lilleilu keskel avasin lõppeval nädalavahetusel tänavuse telkimishooaja. mis läks hästi: päevad olid päikselised ja ööd täherohked (kuna pimedat aega jagub õhtul endiselt üsna pikalt, õppisin päris mitu uut tähtkuju selgeks vastavate äppide abiga). mis läks kehvemini: selgub, et mu magamiskott ikkagi miinuskraadide jaoks päris sobiv pole (selles “comfort +3C” jutus võib olla tõetera), aga täna hommikuks oli telk härmas.
kempsud ja naabrid olid ka toredad selles kämpingus.
ja see pole meie süü ja täna me ei vastuta
asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga… vol 3: sisenemine metroorongi.
okei, selle kohta tegelikult ei pea kodakondustestis küsima, sest see on loodetavasti Londoni-spetsiifiline ja kindlasti on elu Walesis, Šotimaal või kasvõi Sheffieldis selles osas kenam. alustuseks kindasti ei taha neis kohtades kunagi nii palju inimesi ühe ja sama rongiga sõita.
aga lugesin ükspäev Twitteris ühe eestlase kurtmist selle üle, kuidas kasvatamatud inimesed trügivad bussi enne, kui mahaminejad on jõudnud väljuda, ja mõtlesin: kui te vaid teaks, kuidas lähenevad sellele probleemile (üldiselt ju väga viisakad) britid.
nimelt on Londoni metroo (aga ka overgroundi) kirjutamata reegliks: kes sees, see sees, kes väljas, see ees. okei, ma sõnastasin selle reegli just praegu käigupealt, aga see kirjeldab valitsevat reaalsust täpselt.
kui rong, olgu siis maa all või peal, tuleb ette ja avab uksed, siis oskavad kõik ju tegelikult arvata, et ilmselt soovivad mõned inimesed maha tulla. me isegi loodame, et seda tahavad võimalikult paljud (et meil endil sees rohkem ruumi oleks). kas me teeme midagi selleks, et see protsess neile lihtsaks ja meie kõigi jaoks kiireks teha? EI.
juba rongis seesolijad, kellel ei olnud plaanis maha minna, seisavad edasi sealsamas, kus enne – ja suure tõenäosusega on see koht täpselt ukse ees. mahaminejad peavad ise vaatama, kuidas mööda saavad. kui mingi manööverdamine aset leiab – eks ta alati veidi leiab, seejuures ohtrate vabanduste ja tänamiste saatel – siis toimub see eranditult rongis sees, olemasoleva vaba pinna peal (mida on enamasti väga vähe). ükski londonlane ei astu mitte kunagi rongist välja perroonile, et teisel inimesel oleks ruumi väljuda! (kui te näete kedagi seda tegemas, siis tegu on naiivse turistiga ja täitsa võimalik on, et vaeseke jääb selle tulemusena sellest rongist sinnasamma perroonile maha.)
samuti… ei astu rongi ukse eest eemale ükski neist inimestest, kes perroonil ootel on, et sinna rongi siseneda. mingi ühe inimese laiune kitsas pilu üldiselt ikka jäetakse täpselt keskele, aga nii vasakul kui paremal seisavad kõik ootajad otse ukseava ees ja ei liigu sealt sammugi tagasi või kõrvale. nende liikumise ainus võimalik suund on uksele lähemale ja sellest sisse.
aga ega neilgi lihtne pole, sest seal sees, otse ukse ees… juba tihtipeale ju keegi seisab. ja kui ta end väljujate pärast nihutama ei hakka, siis sisenejate pärast ammugi mitte (kui just väljujatest mõnd vaba istekohta ei tekkinud, selle nimel tasub paar kiiremat sammu teha).
see kõik meenutab vana head viieteistkümnemängu – teate, see, kus 4*4 ruudustikus tuleb 15 klotsi õigesse järjekorda nihutada, kasutades selleks seda ühte vaba ruutu, kuhu siis mõne kõrvalruudu klotsi saab nihutada. rongis on vabu ruute küll rohkem kui üks, aga klotse väga palju rohkem kui 15, ja see kõik võtab minu meelest nii mõttetult palju aega ja energiat.
ja kõige müstilisem on siinjuures see, et need inimesed ei ole vähemalt nii kollektiivselt ei rumalad ega ebaviisakad. oskavad muidu oma elus kenasti järjekorras seista, tere ja tänan ja vabandust öelda, eskalaatoril õigesse serva hoida ja teiste inimeste isiklikust ruumist lugu pidada. lihtsalt millegipärast on puudu see ühiskondlik kokkulepe, mis need rongipeatused paremini ära haldaks.
pühendan käesoleva postituse Londoni metroo 160. aastapäevale, mis mõne nädala eest just oli.
i was born to run i don’t belong to anyone
ületasin ilmselt kõigi, kindlasti igatahes iseenda ootusi, ja kirjutasin seda lugemispäevikut kuu aega. lugesin nüüd otsast üle ja tegin natuke statistikat (kõige lõpus kirjas) ja parandasin silmajäänud trükivigu, aga rohkem tagantjärele toimetama eriti ei hakanud.
(ma ausalt teen oma elus päris palju muid asju ka peale lugemise, aga ma meelega sinna päevikusse kirja panin ainult need, mis minu meelest kuidagi teemasse puutusid, st aitasid vastata küsimusele, kuidas ma loen.)
üks asi, mis lugemispäevikust vast kenasti välja tuleb, on see, et ma ei ole eriti pirtsakas lugeja, ei raamatute sisu, vormi ega lugemistingimuste osas. ei põlga ära e-raamatut, kahtlase väärtusega lasteraamatut, võõrkeelset raamatut ega selgelt üle enda pea käivat populaarteadust; võin lugemise vajadusel poolelt sõnalt katkestada, kui minu peatus kätte jõuab; eiran kõiki neid tabusid, et söömise kõrvale või pikali voodis ei tohiks lugeda; ja olen välja selgitanud, et silmi ei riku mitte lugemine, vaid lihtsalt iga keskealine hakkab ühel hetkel prille vajama :)
üks asi, mis päevikust välja ei tule ja mille igaks juhuks siinkohal üles tunnistan: minu lugemiskiirus täiesti vabalt annab supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes. ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga mu perekond ja kõik pinginaabrid läbi elu võivad kinnitada, et see on ebanormaalne. ilmselt on see talent üks oluline põhjus, miks ma oma raamatuvalikutesse nii tšillilt suhtun – ma võin endale vabalt lubada aegajalt mõne kehva või keerulise raamatu lugemist, see ei tähenda, et mul head raamatud lugemata jääksid. jõuan mõlemat. ma muidugi meelega halba raamatut ei vali ja olen õppinud neid isegi pooleli jätma, aga ma olen alati valmis riske võtma.
samas, nagu ikkagi loodetavasti lugemispäevik näitab, talent üksi ei tähenda midagi, tööd tuleb ka sisse panna ;)
aga kuidas teie loete? kas sirge selja ja puhaste kätega laua taga või voodis lösutades? kas raamatuta kodust väljaminemist kujutate ette? kas lugemata magama suudate jääda (ma ei suuda, vahel reisi- või laagrioludes suht ebapraktiline)? kas peatükk populaarteadust esimese asjana pärast ärkamist tundub normaalne idee? kas andsite uusaastalubaduse rohkem – või paremaid – raamatuid lugeda? kas olete pigem lugemata kui et e-raamatut loete? kas raamatuid ostate ja kui, siis kust teil see raha? (jaa, see rahateema tuleb meil ka veel uuesti üles võtta…)
‘cause you’re a sky full of stars
ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.
niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.
et kõike ei saagi võtta et kõike ei saagi anda
ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.
sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.
igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?
sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?
ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.
üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.
teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.
aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)
noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!
ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?
ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.
ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?
whatever 