Rubriik: lugemispäevik

Ikkagi jäin ükspäev tänaval lugemisega vahele:( ja raamatukogus lugesin ka lasteosakonnas ühe raamatu lihtsalt põrandal istudes läbi, aga seda vist keegi ei märganud.

Mis ajast on avalikus kohas raamatu lugemine nii ebatavaline nähtus, et kõik sellele tähelepanu pööramas käivad? Ma ei jaksa enam vastata (lollakatele) küsimustele “miks sa seda loed?” või “sa oled vist suur raamatusõber?” Tahaks lihtsalt rahulikult lugeda.

Minu meelest on täiesti normaalne lugeda raamatut:
* koolis vahetunni ajal
* kooriproovi vaheajal
* ühistranspordis
* ühistransporti oodates, sh
– bussi-, trolli-, trammipeatuses
– sadamas, lennujaamas, raudteejaamas
– selles bussis, mis viib lennujaamahoonest lennuki juurde
– maja ees tellitud taksot oodates
* hommikul vahetult pärast ärkamist ja enne ülestõusmist voodis
* liiklusummiku ajal roolis
* piiril passikontrolli järjekorras
* üldse igasugustes järjekordades
* söögi ajal, aga ainult siis, kui sööd üksi
* rannas päevitades
* korteripeo ajal, kui pidu pole su enda korteris
* raamatupoes paar lehekülge korraga
* raamatukogu lugemissaalis
* kooriga esinemist oodates, sel tüütul ajal, mis jääb lahtilaulmise ja lavalemineku vahele ja mil tuleb tavaliselt väga vaikselt olla
* maal vanaema juures
* kohvikus aega parajaks tehes

Lisaks on minu meelest täiesti lubatud lugeda:
* raamatuid igas võõrkeeles, millest piisavalt aru saad
* lasteraamatuid
* vanu lemmikraamatuid
* raamatukogust laenatud raamatuid

ja see ei nõua eraldi põhjendamist ja õigustamist ja ma ei kavatse seda enam teha ka, vaid lihtsalt turtsun tigedalt, vat nii.

Ma tunnistan, et veidi taunitav on raamatute lugemine:
* koolis tunni ajal
* kooriproovis lahtilaulmise ajal
* autoroolis punase tule all
* pimedas
* kellegi juures külas olles, kui võõrustaja parema meelega sinuga suhtleks
* tööajal kontoris
* raamatupoes tundide kaupa järjest
* lõunasöögi ajal lõunakaaslasi ignoreerides
* tänaval kõndides.

Püüan neis olukordades enam mitte lugeda… või vähemalt mitte vahele jääda.

Üle tüki aja tõeliselt rutiinivaba teos: Peeter Sauteri ja ta laste kirjutatud “Laste raamat”. Minu lemmikjutte sealt, stiilinäidetega, tähestiku järjekorras:

* “Kaks nõida ja uppunud inimesed” (Nõiad võtsid nõiapoest, kus müüja oli ka nõid, kümme õlut. Nõiad jõid õlut, kaks õlut jätsid veel alles ka ja lendasid tolmuimeja peal kosmosesse.)
* “Kuidas jumal inimeseks hakkas” (Inimesed ise elasid edasi ja ei teadnud, et jumal on surnud, sest vanaema ei olnud neile mitte kunagi rääkinud, et tema ongi jumal.)
* “Kuradi üksindus” (Lehm alguses ei osanud keksu, aga pärast võitis mitu korda. “Enam ei jaksa,” hingeldas kurat, “ma olen vana ka.”)

Ja veel millised pildid.

Mõjub hästi liiga suur olemise vastu, soovitan:)

Ma tahan ka seda batooniasja teha. Kuigi ma ei tea, kas ma tohin, sest keegi pole vist käskinud mul teha:) või ma ei saa ka tegelt eriti aru, kuidas see töötab…

Raamatute arv riiulis

See on mingi nipiga küsimus, ma just kolisin ju ja raamatud on põhiosas kastides veel:P Ühe riiuli jõudsin ehitada (muide. punastest telliskividest ja liimpuitplaatidest saab väga atraktiivse raamaturiiuli), sinna mahtus paarsada raamatut ära, silma järgi on kastides veel kolm korda sama palju… Ausalt, varsti teen nimekirja neist, mille ma hea meelega ära müün/annan.

Viimane raamat, mille ostsin

Frankfurdi lennujaamast Belle de Jouri “The Intimate Adventures of a London Call Girl” – jah, see on seesama Belle de Jour. Väga mõnus blogivormis raamat, täpselt parajalt palju on toimetatud. Terane plika igatahes, on ta siis tegelikult prostituut või ei.

Hetkel loen

* Belle de Jouri, viimased leheküljed on käsil
* Harry Potteri kuuendat osa lõpetan
* “Universumi lõpu restoran” jäi ükspäev pihku, kui jooksul pealt midagi trolli peal lugemiseks kaasa haarata oli vaja. Nüüd tahaks selle ka ära lõpetada enne riiulisse tagasipanekut, kuigi ma olen teda ju sada korda lugenud.
* Åsne Seierstadi “Hundra och ett tag” on ikka veel pooleli, sest ta kuidagi ei edenenud enam sellest hetkest alates, kui ma Frankfurdi lennujaama raamatupoest väljusin;) aga ma vahepeal lugesin teda ikka hoolega. Sõja alguseni pole veel jõudnud siiski.

Viimased 5 loetud raamatut

* Jeffrey Archer, “Kane and Abel”
* Jostein Gaarder, “Apelsinitüdruk” – hea õhuke, lugesin ükspäev Kristiine keskuse Apollos kott-toolis istudes läbi. Gaarder on kohati intrigeeriv, aga ta stiil tüütab mind ja… KUI mitu korda võib ühtesid ja samu üldfilosoofilisi küsimusi erinevates raamatutes püstitada ja ninatarkadele lastele lahendada anda?
* J. K. Rowling, “Harry Potter and the Half-Blood Prince” läheb ka ilmselt arvesse, sest audioraamatuna ma sain ta ju läbi:P
* Henno Käo, “Oliüks” – jäi raamatute lahtipakkimisel näppu ja lugesin üle põhiliselt selleks, et pilte vaadata. Sest kes ei tahaks siis näha terevantse, visavillemeid, merehöövleid ja kurtulikasvatajast vanaema, kes valvab Kuu esimese ja tagumise külje vahelist piiri, et see jalga ei laseks?
* mingid viimased osad sellest õnnetute juhtumiste seeriast.

Raamatud, mis mulle olulised

Kes neid kõiki jõuab meeles pidada? Ma ükskord alustasin neist nimekirja tegemist ja kuskil on üks Notepadi fail, kus on kirjas mõned, millest nimekirja järgmist osa alustada, aga üldiselt on see hääbumisele määratud projekt, ma kardan.

Tegelikult on suurem osa raamatuid mulle olulised. Mulle on oluline ka see, et mulle olulised inimesed saaksid osa mulle olulistest raamatutest. Sellepärast laenan ma oma lemmikraamatuid pidevalt välja ja lähen siis kiiresti närvi, kui ma neid kohe tagasi ei saa – esiteks sellepärast, et tahaks juba järgmisele inimesele laenata; teiseks sellepärast, et tahaks ise lugeda; kolmandaks sellepärast, et kui inimene KOHE mu raamatut lugema ei hakka, siis ma olen kindel, et ta ei tahagi seda tegelikult lugeda ja võttis ainult viisakusest vastu ja üldse ei hooli minust eriti, kui mu raamatusoovitused talle nii ükskõik on:P ja kui ta seda lugema hakkas, aga KOHE läbi ei saa, siis talle ilmselt see raamat ei meeldi. Sest meeldivad raamatud loetakse ju läbi ühe hingetõmbega, kas pole?

Ma keeldun täna l6unat söömast. Nädal aega koolitust hotellis, kus süüa saab VIIS korda päevas… siis enam eriti ei loegi, et hommikusöögiks v6ib valida grillitud tomateid ja värskeltpressitud apelsinimahla ja et m6nel kohvipausil pakutakse pannkookide v6i croissantide asemel puuviljasalatit. Lihtsalt ei jaksa.

Aga Frankfurt on armas linn, siin ma oleks n6us elama. Ja ma saan saksa keelest paremini aru, kui mul meeles oli, et ma saada v6iks.

Tasuta internetti siin inim6iguseks ei peeta. See on hämmastav, mida k6ike v6ib ette v6tta, kui arvuti on kaasas, aga wifi maksab 99 eurot nädal. Ma olen tühjendanud k6ik oma inboxid ja temp-kataloogid, maha installinud k6ik ülearused proged ja korra suutnud Minesweeperi expert-leveli l6puni mängida. See viimane on saavutus, sest mul on ILGELT kehv 6nn selles mängus alati.

Archeri “Kane and Abel” saab täna 6htul läbi, briti üldsusel oli 6igus – on küll hea raamat. Meenutab mingil moel Arthur Haileyt, sest ainult Hailey on siiamaani suutnud pangandusest nii kirjutada, et mul oleks huvitav lugeda (kui terminid nagu “shareholders” v6i “investments” päevasel ajal koolitusel üles kerkivad, kattun ma külma higiga ja teen end pisikeseks, sest ma ei saa millestki aru). Ja tegelikult räägib Archer – nagu Haileygi – hoopis inimestest ja jutustab neist täitsa m6nusalt. Soovitan.

Harry Potterit hakkasin ka paberi peal üle lugema enne kodust äratulekut ja sellega oli päris imelik lugu – pärast selle audioraamatu autos läbikuulamist seostub raamatu sündmustik väga t6husalt kohtadega, kus ma seda kuulasin:) Spinner’s End ja Rocca al Mare keskuse parkla, Amortentia ja bussijaama ristmik, Horace Slughorn ja Rannam6isa tee, Felix Felicis ja Ülemiste keskus, OWL tulemused ja kontori parkimismaja… Selle üle, kas ja kui palju see mind häirib, pean ma veel m6tlema. Tavalised raamatud mul igatahes kohtade v6i muu igapäevaeluga ei seostu. Küll teeb seda muusika, mis pealegi suudab enda otsa salvestada _mitu_ kihti mu mälestusi ja siis need koos lauluga suvalises järjestuses ette mängida:P

Ma tahaks tegelt kurta selle üle, kuidas ma lõpuks suutsin end sellest õnnetust Millingtonist läbi närida ja kuidas see minu arvates ikka üldse hea raamat ei olnud… aga ma ei oska seda eriti kuidagi ära seletada. Ütleme lihtsalt, et see meenutas mulle õõvastaval kombel dr. Eliyahu M. Goldratti surematuid teoseid. Kehakeemia ja piirangute teooria, see kõik on väga tore, aga võiks ju natuke valida, MILLISES ilukirjanduslikus soustis me oma häid kontseptsioone serveerime, eks? Niisugustele raamatule eelistaksin ma pooleteiseleheküljelist esseed, mis ei pea olema just kuivas teaduskeeles – aga tohib olla, kui teisiti ei saa – ja annab mulle faktid.

Tähendab, Jumal oli okei, Jumal oleks võinud jääda. Aga see ülejäänu!
Huh, ma lähen ikka veel tigedaks, kui ma selle peale mõtlen:)

Parem uudis on see, et Feisti “Magiciani” lugesin ka läbi ja see oli selline täitsa mõnus rannaraamat. “Sõrmuste isand” algajatele, light-versioon, vähese tõrva- ja nikotiinisisaldusega, aga kõigi kohustuslike elementidega – haldjad, lohed, päkapikud, maagid ja pisikesed poisid, kes päästavad maailmu ja armuvad haldjakuningannasse. Ma ei pea end suureks fantasy-sõbraks, aga lohed on mu nõrkuseks. Ükspäev teen teile ühe nimekirja headest raamatutest, kus on lohed:)

Mina loen sel suvel näiteks selliseid raamatuid:

* Lemony Snicket, Series of Unfortunate Events – kuus osa on praeguseks läbi ja kuigi aegajalt tundub, et kõik, lõpp, enam ei viitsi, siis igas raamatus on ikka midagi, mis tekitab tunde, et järgmist on ka vaja lugeda. Head paksude lehtede ja suure kirjaga lasteraamatud, neid jõuab enne hommikusööki poolteist tükki läbi lugeda:P

* Tim Moore, Do Not Pass Go – üks lugu Monopoli mängust ja Londoni linnast, ma pole veel aru saanud, kummast rohkem. See raamat jäi Londonis kogemata ette ja ma ostsin ta ja siis läks nii, et ma sõitsin selle suure vaaterattaga, mis nad on jõe äärde püsti pannud, aga ei vaadanud vaadet, vaid lugesin selle asemel raamatust, kuidas turistid Downing Streetil trügivad. This is just so me. Aga Tallinnas seda lugeda pole kuidagi pooltki nii fun; eks ma katsetan järgmisena kuskil Tallinn-Novi Sad marsruudil, kas ta sobib kuhugi või jääb veel oma aega ootama.

* Åsne Seierstad, Hundra och ett tag – ma ei teagi, miks ma seda norra raamatut rootsi keeles loen, võibolla sellepärast, et ma ei oska norra keelt:P tegelikult lihtsalt jäi jälle sellisel kujul ette. Lääne ajakirjanik Iraagis kevadel 2003. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, millest see raamat ikkagi räägib, aga kirjutatud on mõnusalt ja hea on vahel jälle jupike lugeda sealt.

* Jeffrey Archer, Kane and Abel
* Raymond E. Feist, Magician – neid kaht raamatut ühendab see, et mõlemad on The Big Read top100 sees, kumbagi pole ma veel lugenud, sest pole suutnud neid raamatukogudest leida, ja Virgin Megastore’is maksid nad kumbki £1.99 :) Rohkem ei oska ma neist esialgu midagi arvata, aga kui briti üldsus on neid lugemisväärseks pidanud, siis pole mul põhjust esialgu ka arvata, et halvad on.

* Mil Millington, A Certain Chemistry – suhestun täitsa Telleri Tüdrukuga ja tema reaktsiooniga, ma olen seda raamatut ka paar korda pildunud juba ja praegu olen jälle üsna kindel, et ma ikka ei taha lõpuni lugeda:) Aga küllap ühel hetkel ikka loen, kui mitte midagi muud käepärast pole. Üldiselt vist siiski meestekas. Õnneks maksis kah £1.99, vähemalt pole rahast kahju:) Hiljem võin heasse peresse tasuta ära anda.

Noh, ja kui see kuhi läbi saab, siis võibki juba sügis käes olla ju.

Te, eksju, mõtlete ka iga kord raamatupoes, et mille pagana pärast peavad raamatud nii kallid olema ja et see on alatu ja ebaõiglane ja et keegi peaks selle vastu midagi ette võtma. Ja et oh, kus ostaks raamatuid, kui nad ainult odavamad oleks. Vat ma sain täna aru, et selles asi ongi. Kui raamatud oleksid odavad, siis me upuksime nende sisse, sest me ei raatsiks neid ostmata jätta.

Käisin selles secondhandis, kus müüakse põhiliselt riideid, aga aknalauad on täis viiekrooniseid raamatuid, põhiliselt ingliskeelseid paperbacke. Kuna ma olen otsusekindel ja hea enesevalitsemisega noor daam, siis ostsin ma ainult neli raamatut (noh, plaanis polnud tegelikult ühtegi osta). Vähemalt ühega neist on mul küll kindel plaan ta pärast läbilugemist suurele ringile saata. Loe ja anna sõbra(nna)le edasi. Tegelikult peaks seda tegema päris paljude raamatutega, aga eriti siiski nõmedate eneseabiraamatutega. Hmm, huvitav, kelle kätte on praeguseks jõudnud mu “neidude käekotilektüür”?:)

Ühe sellise raamatu sain ka, mida ma kunagi kellelegi ära ei anna. Vist isegi välja ei saa laenata, sest ma ei usu, et ma enam ilma selleta elada saan:) Pealkiri on “All I Need to Know I Learned From My Cat”. Need I say more? Ma loodan, et ma viitsin sealt aegajalt mõned leheküljed sisse skännida ja teile näidata, kuidas elama peab. Aga kui ma ei peaks viitsima, siis võite niisama mu elu pealt ka vaadata… või kassi võtta, teeb sama välja.

Minnes sujuvalt kaasa populaarse(i)mate blogijate tõstatatud raamatuteemadega, tahaksin nentida järgmist:

* olen lugenud nii Coelhot kui värsket FHMi ja mu eelistus kuulub raudkindlalt viimasele;

* onu Volgi värsiaabitsat ma lihtsalt ei saanud endale ostmata jätta pärast seda, kui ma olin sealt lugenud, et

olemise ootamiseks
loodud pole ilma sa,
ootamisel pole mõtet –
ole lihtsalt olemas

ja et

äärepealt võib sassi minna,
mis on kerge, mis on raske,
ääre pealt on ära minna
äraarvamata raske

Telleriga olen nõus – miks mitte võtta tõsiselt raamatut, mis tahab aidata sul olla parem inimene?:)

“_I_ DO know my own mind,” protested Anne. “The trouble is, my mind changes and then I have to get acquainted with it all over again.”

“Anne of the Green Gables” koos kõigi oma järgedega on kohati ikka suurepärane tüdrukuteraamat.