Rubriik: minu london

Ükspäev sõitsin täitsa juhuslikult uue Routemasteriga. Täna sõitsin täitsa meelega vana Routemasteriga. Üldse ei ole sarnased!

Paremates (st vanemates) briti lasteraamatutes käivad lapsed jõuluvaheajal alati Londonis pantomiimi vaatamas. Väiksena ma alati imestasin, et miks nad seda teevad, sest minu jaoks tähendas pantomiim seda, et keegi teeb lihtsalt nägusid ja sõnagi ei räägita. Ja siis vahepeal ma umbes kakskümmend aastat ei vaevanud oma pead sellega, aga nüüd lehtedest arvustusi lugedes sain aru, et ma vist ikka ei tea, misasi see nende pantomiim on, aga oleks aeg välja uurida.

Kõigepealt proovisin teooriaga – lugesin Wikipediat. Sain teada eelkõige seda, et briti pantomiimi võib kutsuda pantoks ja ei tohi segi ajada miimidega (need on need sõnatud nägudetegijad, ja katse aru saada, kuidas ühte või teist asja eesti keeles korrektselt nimetama peaks, ajas mul juhtme kokku).

Traditionally performed at Christmas, with family audiences, British pantomime is now a popular form of theatre, incorporating song, dance, buffoonery, slapstick, cross-dressing, in-jokes, topical references, audience participation, and mild sexual innuendo.

(allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Pantomime)

Kõik see kõlas juba piisavalt intrigeerivalt, et kogu pere jaoks “Kaunitarile ja koletisele” (traditsiooniliselt esitatakse tuntud laste- ja muinasjutte) piletid broneerida. Olin veidi ärevil, kas kõik ikka juhtub nii, nagu Wikipedia lubas – kuna kaasas oli kaheaastane, valisime eriti peresõbraliku hommikuse etenduse, kus suurem osa publikust olid lapsed, ja ma polnud kindel, kas kõik need sexual innuendod ja audience participationid ikka toimuvad. Ootused olid mul iga juhul kõrged.

Õnneks istus otse minu kõrval üks proua, kes oli ilmselgelt vilunud pantovaataja, ja ta teadis täpselt, mida tuleb teha (ja ei jätnud seda ka tegemata). Ma ahvisin kõike järele. Oo, see oli imeline! Iga kord, kui paha tegelane lavale tuli, karjusime “buu!” ja iga kord, kui head olid õnnetud, “aww!” Proua ei häbenenud naerda ka kõigi naljade peale, nii lastele kui täiskasvanutele suunatute. (Osa naljadest sai mulle selgemaks alles hiljem reklaamlehelt näitlejate tausta uurides, ja osa ilmselt läks täitsa suure kaarega üle pea – aga enamasti ma ikka sain aru, miks naerdakse.)

Kõige rohkem ootasin ma “oh yes he did! – oh no he didn’t!” dialoogi näitlejate ja publiku vahel, sest mulle tundus uskumatu, et kogu rahvus tõesti teab, et niiviisi tuleb vastata (kuigi tagantjärele ma isegi saan aru, et see nali jookseb läbi praktiliselt alati, kui keegi kuskil mõnele pantole viitab). Ja tõepoolest, seda oskasid isegi väiksed lapsed!

Muuhulgas tehti tulevärki, pritsiti publikut veepüssidest, loobiti kommidega ja puistati üle serpentiinidega. Ah, ja naiseks riietatud härra kaunitari ema rollis oli imeline, sest tal olid sellised jalad et ma lakkasin vahepeal uskumast, et ta mees on.

Järgmisel aastal ostan piletid varem ja katsun pihta saada mõne tõeliselt kuulsa guest celebrity‘ga pantole.

Veetsin täna päeva kaheaastase vennatütrega – ja kuhu ma siis lapse vihmase ilmaga ikka viin, kui mitte kohalikku raamatukokku? Olengi otsinud vabandust, et sealses lasteosakonnas pikemalt aega veeta.

Kui Iris oli umbes kuussada raamatut riiulitest välja tõstnud ja me olime neist umbes kuus kojulaenutamiseks välja valinud, tuli raamatukogutädi küsima, kas meil oleks ehk mänguasju vaja. Nii et lisaks nurgas juba seisvale mänguköögile (“aani auss!”) ja kahele mängukarule (“äike mõmmi! sini mõmmi!”) toodi välja ka telk (“peitu!”), jooksuratas ja pulga otsas lükatav lepatriinu. Viimased oleks soovi korral saanud ka koju kaasa võtta  – jah, raamatukogu laenutab mänguasju välja. Neile olid isegi tähtajatemplite jaoks kleepsud peale kleebitud.

Lisaks küsis raamatukogutädi aga ka Irise vanust ja et kas ta oma Bookstarti paki on juba saanud – ja siis tõi meile selle. (Pakis oli paar papist titeraamatut, mõned nursery rhyme’id ettelugemiseks ja koomiksistiilis “guide for grown-ups: Babies Love Books” – kõik inglise lapsed peaksid selle esimese, beebidele mõeldud paki saama esimese eluaasta jooksul.) Nad tõesti näevad siin vaeva, et lapsed väiksest peale raamatuid armastama õpetada!

Ja katsu sa mitte armastada, kui raamatukogu ei ole see koht, kus tuleb tasa olla ja sirge seljaga laua taga istuda, vaid saab telki peitu minna.

Kõigist poodidest, kust ma iial midagi ostnud ei ole, on Liberty kindlasti mu kõige lemmikum.

Kõik teavad, et Londonis on Harrods, aga kes teab Libertyt? Ometi pole Harrodsis midagi vaadata peale kohutavalt koleda Diana ja Dodi altari (noh, okei, toiduosakonda võib ka vaadata. Aga, kui andestate mulle kerge küünilisuse, siis… eestlane võib vaadata ka Tescot või Waitrose’i, et näha, et maailmas on veel mõned toiduained peale nende, mida Selver müüb.) Aga Liberty… Mu vend ütles täna, et see näeb välja “nagu midagi Harry Potterist” ja see oli just see analoogia, mida ma otsinud olin. Isegi liftid on seal puust!

Libertys müüakse ilusaid asju. Rõivaosakondades ma pole seal viitsinud käia, aga soovitan ekskursioonile minna kirjatarvete, galanteriikaupade (haberdashery – kõige võluvam ingliskeelne sõna üldse!) ja nõude sektsioonidesse. Ja see ei ole tegelikult nii kallis pood, et neid asju sealt ka osta ei võiks… mul lihtsalt ei ole galanteriikaupu siiamaani väga vaja läinud. Samuti ei ole ma eriline õmblusguru, aga Liberty on tuntud oma kangaste poolest.

Muide, kui Tescos või Waitrose’is jääb mulje, et inglased šokolaadi ei tee ega söögi, siis Liberty šokolaadipood on kogu linna kõige parem koht kodustele kingituste ostmiseks.

Enamvähem kõige esimese asjana, kui ma Londonisse kolisin, otsisin endale koori, kus laulda. No igatahes enne, kui õnnestus pangakonto avada või kodu leida (küll aga valisin kodu hiljem selle järgi, et oleks hea lähedal proovis käia:)). See võib välja paista imetlusväärse meelekindluse ja lauluhuvina, aga tõde muidugi on, et oli parajasti hooaja algus ja seega ükskõik millega liitumiseks kõige parem aeg.

Välistasin valiku tegemisel kirikukoorid, sest elu on näidanud, et issandale kiitust laulda tuleb ka kõige ilmalikumates tingimustes rohkem, kui ma hädapärast vajadust tunnen. Päris profikoori ka nagu poleks viitsinud (kes teab, see teab, kuidas ma viimase aasta jooksul Eestis vaeva nägin, et kahelt kooriproovilt nädalas ühele downgrade’ida). Nii ma Tottenham Community Choir’i juures maandusingi.

Kohe esimeses proovis võitsid nad mu südame noore meesdirigendiga (olen tõesti veidi valiv, aga ma eelistan nii oma treenerite kui dirigentidena näha mehi, sest nad ei KARJU kogu aeg. tõenäoliselt tuleb see sellest, et nende häält on karjumata ka kuulda.) ja repertuaariga – esimese loona laulsime polovetside tantsu Borodini “Vürst Igorist”, ja sellel teosel on mu südames soe koht ühest igiammusest NSSSist saadik.

Kõigist kooridest, kus ma kunagi laulnud olen, on TCC kindlati kõige suurem ja samas kõige… mitmekesisema seltskonnaga, seda ka lauluoskuse osas:P Viisipidamise osas see asi väga hull ei olegi (või noh. ma ei tea ka. otsustage ise, siin teile stiilinäide), aga peab tõesti nentima, et esimest korda elus olen koori paremate  noodilugejate hulgas. Seejuures nooti ma ju tegelikult ei loe. Aga ilmneb, et on võimalik lugeda veel väga palju vähem (näiteks minu kõrval istub proovides üks proua, kes ei lakka hämmastumast, kuidas ma tean, millise rea peal aldi partii on).

Lisaks laulurõõmule pakub selle seltskonnaga kord nädalas kohtumine mulle ka sissevaadet ühiskonda mingi sellise nurga alt, mida mujalt küll ei oskaks otsida. Elan küll, nagu varem on jutuks olnud, multikultuurses kogukonnas, aga meie koori lauljad on suuremas osas siiski “valged britid” – lihtsalt sellised, kes on siia, khm, getosse elama sattunud. Ja neist omakorda suurem osa on minust põlvkonna või paari jagu vanemad. Nii et jah, meil on iga proovi vaheajal tea and cakes (prouad kordamööda küpsetavad imelisi kooke) ja kord kuu või kahe jooksul raffle (kõik toovad kodust midagi väljaloosimiseks kaasa) ja kõik see on üsna nagu kuskil filmis või raamatus. Kuni inimeste kõnepruugini välja. “Oh, Bonnie, you daft woman!” kuulsin ma eilses proovis kedagi hüüdmas – panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin:) Kas te tunnete kedagi, es tunneks kedagi, kes ütleks “daft”?

Ja see “community choir” pole üldse mingi sõnakõlks – kõik need inimesed elavad kuskil siinsamas ja kõik koori tegemised on kuidagi seotud kohaliku kogukonnaga. Ei olegi mingit suuremat ambitsiooni kui et teha kord-paar aastas suurem kontsert kuskil koolimajas ja laulda jõulude ajal igas pargis, kus on vaja jõulutulesid süüdata, ja olla üldse ümbruskonna rahvapidudel kohal. Neid pidusid üllataval kombel jagub ka. Kohe teisel nädalal pärast kooriga liitumist käisin kaasas Uue Maailma festivali kohalikul analoogil (okei, see polnud tänavatel, vaid pargis) ja müüsin koori esinemise ajal TCC letis kohalikele lastele ja vanainimestele kooke. Selle peale otsustasingi, et olgu või geto, siia ma tahan kolida küll.

Ainus jama on, et mu ladina keelele hakkab briti aktsent juurde tekkima.

Täna saatis Transport for London meili, et esimesel jõulupühal ühistransport ei tööta. Ja teisel pühal on metroostreik.

See-eest uusaastaööl sõidab metroo varahommikuni ja on tasuta. You win some, you lose some.

Laupäeval tabas mind tahtmine Harry Potteri raamatud uuesti üle lugeda. Hakkasin otsast peale, aga olin pühapäeva lõunaks vaevu kolmanda osa keskpaika jõudnud, kui leidsin WHSmithist müügilt erakordselt soodsa hinnaga raamatupaki – 5 Malory Towersi ja 5 St Clare’i raamatut £12.99 eest!

(Malory Towersi sarja kõigi raamatute leidmine ja läbilugemine on mu jaoks olnud juba mitu aastat kestev quest, mida ei tee lihtsamaks see, et sellele on mingid hilisemate põlvkondade prouad jõudnud juba rohkem järgesid kirjutada, kui Blytoni originaalsarjas osi oligi.)

Noh, nüüd istun siin nagu kits kolme heinakuhja vahel. Viie, kui teised samal ajal aktiivselt pooleli olnud raamatud hulka lugeda. Aga kahjuks internaatkooliraamatute kõrval pole näiteks raamatukogust leitud Clifford D. Simaki (keda ma tavaoludes jumaldan) novellidel mitte mingit šanssi. Lendluudpalli maailmakarikavõistlustel lahkusid veelad just platsilt ja Malory Towersis valmistatakse ette teise aasta jõulunäidendit…

Õnneks on puhkuseni veel ainult kaks päeva.

(Et kuidas see kõik Londonisse puutub? Kõik need raamatud algavad alati mõnest raudteejaamast siit, duh!)

Londoni ühistransport on päris kallis, aga selle raha eest saab ka ühtteist – metroo on kiire (kui ka tipptundidel liiga täis), bussid sõidavad peaaegu igale poole ja siis leidub veel igasuguseid erinevaid ronge (linnadevahelised, overground, DLR, kusagil olevat isegi trammid… ma ei saa küll aru, miks neid nii palju ja eri nimedega peab olema, aga kuni piletisüsteem on ühine, siis mind ei sega ka). Kõige rohkem meeldib mulle aga hoopis see, kui palju ja lihtsalt saab… infot.

Google Maps teab kõiki väljumisaegu ja liine. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, ja mind ei huvita ka, aga mingil müstilisel moel saan ma ükskõik mis seadmel otse kaardirakendusest väga lihtsalt teada, millega ja kuhu ma sõitma pean. Iga kord, kui ma olen arvanud, et olen ise targem, ja üritanud süsteemi üle kavaldada, on selgunud, et nad teadsid jälle midagi, mida mina ei teadnud.

Bussipeatustes on tihti tablood, mis näitavad, millal järgmine buss tuleb. Aga kui ka ei ole, siis saab jälle veebist või mobiilirakendusest või SMSiga selle info kätte. Lisaks on bussipeatustes olevad lähikonna bussiliinide kaardid mu meelest veel suurem disainiime kui kuulus Londoni metrookaart – muljetavaldavalt täpne (st mitte liiga suur, aga ka mitte liiga väike) hulk vajalikku infot on väga lihtsalt hoomatavaks tehtud.

Ja kirsiks tordi peal teab TfL, milliste liinidega ma sõidan ja mis peatusi kasutan, mistap nad saadavad mulle vajadusel e-mailiga just nimelt minu jaoks olulist ja asjakohast infot – näiteks et bussijuhid kavatsevad streikida või et mõni tänav on mõnel päeval suletud ja liinid ümber suunatud või et nüüd on minu kodujaamas ka wifi olemas. Tuleb välja, et nii saab ka – masin saadab, aga spämm ei ole.

Ahjaa, et kust nad minu kohta nii palju teavad ja kas see mind segab ka? Ise registreerisin oma Oysteri (ühistranspordikaardi) veebis ära, oleks võinud seda ka mitte teha. Aga ennast tundes nägin ette, et vajadus kaart ühel hetkel kiiresti sulgeda (sest ta on kadunud koos kogu krediidi ja nädalapiletiga seal peal) saabub pigem varem kui hiljem. Boonusena saan ise ka veebis oma sõitude ajalugu jälgida ja otsekoraldusega raha juurde kanda, no ja siis muidugi neid infomaile. Ja ei läinud kaht kuudki, kui tõesti kaardi ära kaotasin.