paremas advendikalendris ikka tuleb jõululaupäeva luugi tagant välja eriti ilus pilt kõige tähtsamast tegelasest, näiteks Maarja lapsukesega või, kui on mingi vidinatega kalender, siis legomehike või, mu vennapoja värske kogemuse näitel, LOHE!
olen kõva üksimatkaja ja mul tõesti igav ega hirmus ei ole omaette kunagi. siiski on ikka üks täitsa eraldi rõõm jagada mõnd oma lemmikkohta maailmas mõne oma lemmikinimesega maailmas. kui saab soovida ühe uusaastasoovi, siis ma tahaks, et saaks sellist asja teha rohkem ja pikemalt.
selle aasta üks tipphetki ei leidnud aset sugugi selle aasta kõrgeimas tipus – Helm Crag on ainult 405m üle merepinna. vaade aga on igas suunas uskumatult hea. kui muidugi ilma annab.
ilma tol augusti esimesel hommikul anti mõnuga, mind ei vaimustanud mõte seljakoti ja kogu telkimisvarustuse mäe otsa ja siis alla tagasi tassimisest ses kaunis päiksepaistes. eriti kuna olin all Grasmere’i külas just matkapoest mõned ostud teinud. aga kui samast poest nõu küsisin, et kas küla peal on mingi turismiinfopunkt või muu koht, kuhu ma oma koti paariks tunniks saaksin hoiule anda, siis pakuti lahkelt, et jäta siiasamma poenurka, peaasi, et sulgemisajaks tagasi oled. Cotswoldi poekett rebis end sellise lahkuse eest hooga mu matkapoodide edetabeli etteotsa.
nii lippasin Helm Cragi otsa kui üks kergejalgne kitseke. see on kah üks selline laste ja labradoridega käimise turistimägi, külale mugavalt lähedal ja väga raskeid turnimise kohti ei ole.
tipus tegin täiega Vaikivat Hunti, vaatasin pikalt ja põhjalikult igasse ilmakaarde ja mõlgutasin mõtteid ja mälestusi. Grasmere on kuidagi sattunud suurema osa mu Lake Districti käikude kesk- ja tulipunktiks, nii et see vaade on mu jaoks hästi… elus. enamvähem igale tipule ja lombile oskan nime anda, tean, kuhu rajad viivad ja mis järgmised orud ahelike taga peituvad. mäletan, kus oli ükskord hästi märg ja kus teinekord väga palav. vedas, et kedagi kaasas polnud, kes oleks olnud sunnitud mu heietusi kuulama!
teile vaatamiseks valisin pildi sellest suunast, kus Grasmere’i järv ja küla peal on (lehvitused matkapoe rahvale sinna alla!) ja Loughrigg Felli tagant paistab ribake Windermere’igi ära. lisaks, kes oskab otsida (no kes peale minu ikka ilma täpselt näitamata oskab), näeb siin neid kohti, kus eelmisel ööl telkisin ja samal hommikul ujusin ja kohvitasin.
pärast, kui jälle kitsekese kombel mäest alla kepslesin, kohtusin matkarajal hästikasvatatud briti viieaastasega, kes esiteks soovitas mul ettevaatlik olla, sest maas on palju loomakakat (lambapabulatega oli tõesti hästi) ja siis, hoolitsedes, et ei tekiks piinlikku vaikust, kuni me mõlemad ootasime, et ta lapsevanem raja kitsama koha läbida jõuaks, uuris jutujätkuks viisakalt: “how was it up there for you?” imeliselt tore oli, aitäh küsimast, noor sõber! selle mäe otsa lähen kindlasti mõni teine kord veel.
Mari Öö matkatarkus nr 25 ütleb: kui võimalik, telli Pavlova. kahe käega kirjutan alla. kui matkal jääb ette kohvik, siis tuleb matkamine pausile panna, kooki süüa ja aru pidada.
selle kohviku peremehelt saime lisaks koogile (Pavlovat tal küll polnud) väärtuslikku luureinfot selle kohta, millise mäeharja otsa ronida ja kuhupoole vaadata, et punahirvesokkusid näha. ja kinnituse, et kui näha ka ei peaks olema, siis kuulda ikka on. pärast pikemat nuiamist suutsin härralt isegi mõned näidismöirged välja meelitada!
petta ei saanud, hirved olid seal, kus lubati, kuigi piirduma pidime tõesti pigem kuulamisega, sest binokli olin koju unustanud. seega hirvepilti pole kah pakkuda, aga kui keegi sügisesel (jooksu)ajal sinnakanti läheb, siis võin õige suuna kätte näidata küll.
kogu selle Lake Districti jutu peale on järvepilte üsna vähe olnud, pigem ikka pisemad lombid, mis on nime järgi tarn’id (mägijärv eesti keeles). või paistab järv nii kaugelt, et keegi ei saa aru, misasi ja kui suur see on.
ega siit ka tegelikult ei saa, see on ainult üks sopp Derwentwaterist, ja pilt jätab mulje, nagu poleks seal midagi ega kedagi. tegelikult käis vilgas laevaliiklus, rand oli täis jalutajaid ja piknikulisi, mõned (incl yours truly) isegi ujusid. praegu ise ka imestan, kuidas mul selline karge loodusfoto õnnestus teha kogu selle melu keskel.
mis see moraal ongi. ärge uskuge kõike, mis te sotsiaalmeediast loete, teid petetakse seal.
tundub, et lambad – nagu tiigridki – ei armasta ohakaid, igatahes olid need matkaja silmarõõmuks alles ja õitsema jäetud. ma ei tea, kas ongi hästi ilusa lillega tegu või oli asi kontekstis (kõndisin väga pilvisel päeval mööda mäeharju ja tundide kaupa oli maailm olnud täesti monokroomne), aga mulle küll tundus pildi tegemise hetkel, et palju kaunim enam olla ei saaks. lisaks paistab taustal mu tolleõhtune telgi- ja ujumiskoht.
vasakul Striding Edge, paremal St Sunday Crag, ees Ullswateri järv ja all Grisedale’i org. mu enda jaoks hästi oluline vaade, sest kõigi nende asjade otsas, peal, sees ja taga olen olnud, aga selle nurga alt näha polnud neid veel õnnestunud, ja alati, kui mäe otsa ronid, ei ole nii kena ilma ja head nähtavust võttagi.
Lake Districtis on kaks Angle Tarni, üks neist jääb mulle alailma tee peale ja teist pole veel kordagi õnnestunud näha. see siin on Patterdale’i lähedal – leidsin ta esimest korda Coast to Coast matka ajal ja plaanisin kohe, et sinna äärde lähen teinekord ööbima.
kahed telkijad on siia pildile ka jäänud, teravapilguline vaatleja võibolla leiab üles.
päiksetõusudest rääkides, miks ma üldse arvasin, et ma hakkan nii vara hommikuti kohvi jooma?
ma ole imelisi päiksetõuse näinud nüüd… oktoobrist detsembrini, mil enne kella seitset või poolt kaheksat hommikul taevas üldse midagi ei toimu. jaa. aga kui välja arvata mu sellekevadine esimene telkimine aprillikuus (South Downs Wayl mingi linnusemäe otsas, kus oli õudselt tuuline ja öösel kukkus õhutemperatuur nulli ja ma pidin magamiskotis sulejopega olema ja ikka külmetasin ja ei saanud und), magan ma värskes õhus üldiselt väga hästi ja need suvised kella neljased päiksetõusud jäid minust kõik nägemata.
peale selle ühe korra, kui eksperimenteerisin bivvy bagiga ja nina külmetas ja kihulased sõid kõrvu, mistap tõesti juhtusin kella poole viie ajal korraks silmad avama. pärast põõnasin ikka peaaegu kaheksani välja
whatever 