mõistan, et väga pikalt ei viitsi keegi vaadata pilte teemal “omg, rada on märg”, aga tänasest mul muid eriti pole. viis tundi kallas lakkamatult ja mu telefon pole veekindel, panin heaga ära. jäädvustasin siiski selle koha, kust oleksin peaaegu tagasi pööranud:
rada on vasakus servas ja näeb erakordselt ahvatlev välja oma sillutatuses
ma olen kindel, et vabal ajal on see oja selline leebe nireke, kus võiks näiteks paberlaevukesi ujutada – aga täna võttis ta asja tõsiselt. kuna olin hommikul mitmele inimesele lubanud püüda mitte ära uppuda, siis jalgupidi sisse ma sinna igatahes ei roninud, asi lõppes pika, aga see-eest järsu retkega ülesvoolu, kuni leidsin mäe otsast ühe laia jõe asemel kaks kitsast oja. divide and conquer!
mul olid täna esimest korda elus matkal vihmapüksid jalas. olen alati rääkinud, et riided ei pea olema veekindlad, vaid kergestikuivavad, aga samas olen ka enne tundide kaupa vihmas marssinud ja tean, et sel ajal, kui püksid parajasti läbimärjad on ja nt taskusse pandud telefon ära upub, on sellest vähe lohutust, et nad on homme jälle kuivad. vihmapüksid tulid mu ellu küll mitte selle mõttekäigu tagajärjel, vaid ad hoc, mullusuisel Iirimaa tsiklimatkal, kus selgus, et mu paljukannatanud (aastast 2009, ma arvan) vihmariided on lekkima hakanud. tsiklisõidul usun ma veekindluse ülimuslikkusesse küll! motopoodi Killarneys ei tundunud olevat, aga matkapood muidugi oli (sealses rahvuspargis asub Iirimaa kõrgeim tipp) ja sealt väljusin pükstega, mis oleks mulle tavaolukorras kaks numbrit liiga suured, aga hoidsid mu tsiklipüksid reisi lõpuni kenasti kuivadena. nii et päris petukaup justkui polnud.
täna püsisid mu (kergestikuivavad) matkapüksid nende veekindlate teletupsupükste all kuivana umbes… tunni? võibolla poolteist. igatahes mitte neid viit ja poolt, mida vaja olnuks. vihmajope pidas vastu veel vähem – ostsin ta omal ajal küll hoolega veekindluse näite vaadates, aga ju oli seda vihma rohkem kui 10000 mm. palju rohkem.
saapad tundusid küll veekindlad. see vesi, mis oli väljas, ei pääsenud sisse, ja see vesi, mis oli sees, ei pääsenud välja.
päike hakkas paistma täpselt sel hetkel, kui Patterdale’is pubisse nõrguma ja end teega turgutama istusin, olles päevaks ettenähtud jupi matkateed läbinud. kuna mu öömajani oli veel tunnike jalutamist leebes tuules, siis kohale jõudes olid kergestikuivavad püksid ja särk seljas enamvähem ära kuivanud. veekindlad püksid seljakoti küljes kõlkudes kah, selle jopega läheb vast hommikuni. saabaste osas ei looda küll suurt midagi. aga kuivad sokid teevad imesid.
suht hästi plaanitud ikka, et see märg päev nii algas kui lõppes tubase majutusega. ja et ma ei üritanud eilset ja tänast juppi ühte päeva suruda ja ei pidanud tänase ilmaga matkama 35 km üle selle raja kõrgeima tipu. mitte muidugi et ma oleks ilmateadet vaadanud enne või muul moel kaalutletud otsuseid teinud, lihtsalt… vedas :) loodetavasti veab siis homme edasi.
sealt muidu tulin. hoolega vaadates on jõest veidi vasakul isegi rada näha.
samme tuli täna peaaegu täpselt sama palju kui eile, midagi üle 39k.
“why is there so much water?” küsis eile kaeblikult ainus kaasmatkaja, kellega C2C rajal seni kohtunud ja vestelnud olen, taivani päritolu Manchesteri poiss. noh, jah, kui iga öö sajab, siis on ju loogiline, et iga päev on kõik kohad märjad, et teeradadest on saanud ojad ja ojadest jõed. aga kuidas on loogiline, et ronid 600 m kõrgusele mäe otsa ja seal on… soo?
esimesel ööl oli osa kogu sest ülearusest veest ka mu telgis. selgub, et kõik need paelad ja nöörid ja vaiad ei olegi seal niisama ilu pärast (ma jätan pooled alati kinnitamata, sest ei tundu vajalik). teisel õhtul olin hoolikam ja tuba jäi kuivaks. ok, see esimene öö möödus ka tohutu tuule käes, mis ühel hetkel lihtsalt telgi luku lahti puhus.
muudest varustusega seotud fopaadest: tundub, et sokke ikkagi ei saanud liiga palju kaasa, sest kohe esimesel päeval kandsin ühele augu sisse. teisel päeval vahetasin sokid väikse Karlssoni moodi ära (vasaku jala sokk paremasse ja parema jala sokk vasakusse jalga) ja sain teise augu veel. samuti on kolme päevaga kaks auku tekkinud pükstesse. ja ma ei tea, kas ma ühe veepudeli korgi unustasin koju või kaotasin juba raudteejaamas ära – matka alguses teda igatahes enam ei olnud. ei teagi, kust selline infobitt mu pähe oli saanud, aga miskipärast olin üsna kindel, et selle pudeli peale sobib Coca-Cola plastkork. te ei kujuta ette, kui vähe cocat ma esimeste päevade jooksul müügil nägin! see pidi ju olema see üks asi, mida on igas džunglikülaski, maailma parim varustusahel ja mis kõik? aga ainsas poes, mida seni näinud olen, ei olnud. lõpuks kiltkivikaevandusmuuseumi kohvikust sain ja kork tõesti sobib.
muidu on kõik väga kena. esimesel päeval olid väga ilusad rannikuvaated. põhjas paistis Lõuna-Šotimaa, läänes Mani saar ja lõunas tuumaelektrijaam. (kui ma saaks viieka iga korra eest, mil ma mõnes Suurbritannia looduskaunis kohas jalutades ootamatult tuumajaama peale satun, oleks mul varsti omaenda energiaäri algkapital koos.) tee viis läbi mitme küla, kus ei olnud mitte midagi. ei poode, ei pubisid, ei inimesi. tühi rand ja nõmmeliivatee! vahepeal oli ka üks mägi (Dent Fell, 352 m), mille otsast paistsid jälle Šotimaa, Man ja tuumajaam ja kust alla oleks lihtsam olnud kukkuda kui ronida, see rada oli nii järsk.
algus. traditsioon käsib siit kivikese kaasa korjata ja raja lõpus teise merre visata. võtsin hästi pisikese muidugi.
teisel päeval nägin punast oravat (ma tean, et Männi park on neid täis, aga siin maal on nad haruldased ja ma polnud enne näinudki), matkasin mööda maalilist järveranda ja siis ronisin oma 17 kg seljakotiga (pluss vesi. nii veepudelites kui telgis, eksole) üles praktiliselt püstloodis mäest (ca 630 m). mäe otsas oli 1) märg, 2) viimast korda näha Mani saart, kui teadsid, kuhu vaadata. no ja siis teiselt poolt alla jälle. ausalt, see ülesminek oli päris raske ja korraks ka jube, sest libisesin ja veeresin paari meetri jagu ja sain aru küll, kuidas see juhtub, et inimesed mäest alla kuskile jõkke kukuvad.
YHA Black Sail hostel
kolmandal päeval… ronisin jälle mäe otsa (600 m), tegin seal jalad märjaks ja ronisin teiselt poolt alla. paistsid põhiliselt teised mäed, see org, kust ma tulin, ja see org, kuhu läksin. aga väga kaunis oli see kõik, pildilt ei saa arugi. jõed ja kosed ka muidugi. vahepeal sadas vihma, aga hea on see, et kui kõik on nagunii märg, siis vihm ei sega eriti. pärastlõunaks jõudsin Grasmere’i, kus kohtusin üle kolme päeva jälle mobiilileviga, käisin kohvikus söömas ja kolisin sisse hostelisse. koroonapiirangute tõttu olin sunnitud kinni maksma terve nelja voodiga toa – aga oh, kus mul on siin ruumi telki, magamismatti ja teisi märgi asju kuivatada!
rohelise viissada varjundit. kuskilt sealt oru põhjast nurga tagant ma tulin.
ametlik rajainfo väidab, et esimese päeva distants oli 23.9 km, teisel päeval 23.3 km ja kolmandal 12.2 km. minu panust mõõdab vist paremini mu Fitbit, mis ütleb vastavalt 46361, 55766 ja 39348 sammu. (jaa, mul on lühikesed jalad nagu taksikoeral.)
(enne, kui keegi küsib, miks ma alles nüüd matkale lähen, kui ma ometi aprillist saadik olen ohkinud, kuidas tahaks minna – meil siin on kodust väljas, sh telgis ööbimine lubatud alles 4. juulist ja pärast seda läks turismiäril natuke aega, et end uuesti käima joosta.)
plaan on selline: läbi jalutada Coast to Coast matkarada, mis algab Iiri mere äärest St Beesist, läbib Lake Districti, Yorkshire Dalesi ja North York Moorsi rahvuspargid ja jõuab välja Robin Hood’s Baysse Põhjamere ääres – läänest itta risti läbi Inglismaa ja sugugi mitte kõige kitsama koha pealt. distants 300 km, aega varusin 2 nädalat selle jaoks. mitte et mul ajast puudu oleks, aga siin tuleb ööbimiskohad ette planeerida-broneerida.
võibolla olen kehv planeerija (kindlasti olen, ma ei ole pikemat kui kuuepäevast matka enne teinudki), aga kuidagi tuleb nii välja, et ilma telgita ei saa, aga ainult telgiga ka ei saa. mõnes kohas pole kämpingud veel lahti, mõnes pole hotellides vabu kohti ja mõnes kohas pole minu meelest üldse midagi ja tuleb metsikult telkida, mis pole tegelt lubatud. nii et pooled ööd magan hotellis, aga telkimisvarustust vean kaasas terve tee. noh, kes on nii tugev kui mina, ei peagi väga nutikas olema.
igatahes… pakkisin siin asju.
mis te maha jätaks? või juurde lisaks?
seljakott sai 17 kilo raske, seda enne veepudelite täitmist. tundub paljuvõitu, aga ma ei oska nagu vähemaks ka võtta. ok, massaažipall on luksusese (aga mul on vigastus!) ja väiksema päiksekreemi oleks ju leidnud (aga ilublogija minus on nii elevil selle austraalia kreemi pärast, mis ma leidsin, ja ma tahan just seda kasutada. no ok, kui ilublogija kaasa ei tuleks, saaks siin veel veidi harvendada. aga ta tuleb) ja… maitea, ühe paari sokke vast oleks võinud vähem võtta, aga need jälle ei kaalu ju midagi. matkapliidi gaasiballoon on liiga suur, võinuks võtta väiksema ja vajadusel poolel teel uue osta, aga väiksemaid ei ole kogu Londonis saada. telk on kaheinimese- ja ma saaks üksinda ühesega ka hakkama, aga mul lihtsalt ei ole ühest ja kahese kohta on ta suht kerge tegelt. (üldse ma ei tahtnud selle matka jaoks uusi asju osta ja kõik on, nagu on.)
kahe nädala ja pärast võin uuesti raporteerida, mis tegelt ülearu oli ja kas puudu ka midagi jäi. tegelikult loodan raporteerida varemgi, kuigi ennast tundes on mul alati kõigi seadmete akud tühjad ja põhja-Inglismaad tundes ei ole suurem osa ajast levi. (ah jaa, vähem elektroonikat teeks ka koti kergemaks, aga ennast tundes käsitsi ma iialgi matkapäevikut ei kirjuta, nii et proovin siis seekord tahvliga.)
põhja-Inglismaale sõitsin täna kohale, et homme varakult matkama hakata. kuus tundi kolme rongiga, näomaskis. vähemalt oli pilet hästi odav.
sellise rongiga (kaks vagunit, kolm reisijat) jõudsin sellisesse kohta.
aga tõepoolest. kui minul on huvitav lugeda sellest, kuidas teised inimesed vaatavad spordidokumentaale või ungari pagarisaadet, siis miks teie ei peaks teada tahtma, millega mina end internetis lõbustan. lubage esitleda, minu obskuurne obsessioon: farmerid sotsiaalmeedias!
James Rebanks (Twitter, Instagram) – mu esimene farmer-armastus ja sissejuhatus lambakasvatuse imelisse maailma. nagu tihti head asjad mu elus, sai see suhe alguse Jamesi raamatust (ja kui te arvate, et kui hea raamatu üks kolmanda põlve farmer ikka kirjutada saab, siis arvake uuesti, tegu on multitalendiga, kel muuhulgas Oxfordi ülikoolist ajalookraad). kuna see lugu selgelt ei lõppenud viimasel leheküljel, läksin Twitterisse luurama ja sellest ajast olen täpselt kursis sellega, millal ja kuidas (ja miks) lambad paarituvad ja poegivad, kuidas hallatakse pärandmaastikke, kuidas ehitatakse kiviaedu ja kuidas töötab karjakoer.
pärast nelja aastat jälgimist tundsin end Jamesi farmis juba nii oma jopena, et panustasin ühisrahastuse raames lehmade ostmisesse. kes teab, see teab, et lehm on ainus loom, keda ma päriselt kardan – aga need beltie’d on nii ägedad! nad näevad välja, nagu oleks nad kahest täiesti erinevast lehmast kokku pandud. ja nende töö on pärandmaastiku eest hoolitsemine, väga õilis ja vajalik! arvestades, et üks lehm maksis vist 3000 naela, ei saanud ma oma 50 eest küll isegi vasakut tagumist jalga, aga vähemalt mingi oma loom mul nagu ikkagi oleks nüüd. (augustis oli plaanis lehmaomanikele farmis avatud uste päev teha, aga see jääb nüüd pandeemia tõttu ära, nii et esialgu ei saa ma võimalust oma hirmudega silmitsi seista.)
järgmise lemmikfarmeri sain endale Eestist, te teate teda ka kindlasti: Kalde talu Mart Kase (blogi, Twitter, Instagram). tema raamatust olin omal ajal suures vaimustuses, Mart on ka nii hea kirjutaja. seegi lugu läheb nüüd muudkui edasi, juurde tuleb lapsi ja loomi, palju rõhku on kvaliteetsel toidul. Kalde talu USP on kindlasti kitsed, kellelgi teisel maailmas ei ole nii ägedaid kitsi; ja kuked-kanad on neil ka kõige ägedamad. või siis kirjutab Mart nad ägedaks.
Amanda (Instagram, Twitter) leidsin jällegi ta esimese raamatu kaudu, nüüdseks on neid kaks veel ilmunud; siin võiks nüüd öelda, et tulin lammaste pärast, aga jäin kleitide pärast. poleks elus arvanud, et viitsin instagramis mingeid võõra inimese lapsi vaadata, aga Amanda omad spetsialiseeruvad sellele, et lippavad maalilistel Põhja-Yorkshire’i nõmmedel ringi põhiliselt printsessikleitides. ebapraktilist pole siin midagi, jalas on (tihti eri paaridest) kummikud ja tehtud saavad kõik farmitööd, eriti muidugi need, mis hõlmavad lambatallesid või ponisid. aa, ja kas ma ütlesin, et neid lapsi on tal kokku üheksa?
A post shared by Amanda Owen (@yorkshireshepherdess) on
Harry (Youtube) on selline mees, keda ma poleks teda ise iial avastanud, aga mingist ajast hakkas mu peika välja näitama silmapaistvaid teadmisi traktorite ja põlluviljade osas. selgus, et üks autohuvilistele tuntud härrasmees, kes vanasti rääkis internetis oma hästivarustatud garaažist, avastas, et inimesi huvitavad põllutöömasinad sama palju kui superautod, ja hakkas lisama farmivideosid. arvasin tükk aega, et kes sellist asja vaadata viitsib, aga siis ikkagi peika kõrvalt piilusin ja selgus, et ilma loomadeta maaelu võib ka täiega huvitav olla. Harry peab oma farmi Cotswoldsis, mis on kõigi teiste mu lemmikutega võrreldes ikkagi enamvähem siinsamas, nii et meil on näiteks sama ilm ja kui mul muru kuivab, saan vaadata, mis Harry oma tolmava põlluga pihta hakkab (mis ta ikka hakkab, eks ta seletab, mis nüüd viljast saab ja kaua seda jama veel välja kannatada annab). raamatuid Harry minu teada kirjutanud pole, küll aga on ta ühe päris kuulsa autoajakirja asutaja, kui see peaks kellegi jaoks oluline tunduma…
no ja siis tuli Laura (Youtube, Instagram). mulle meeldivad elus kontrastid ja Laura on mingis mõttes kõigi teiste mu lemmikute absoluutne vastand. Harry kogu farm on 400 aakrit suur, Laura farmis on üks keskmine põld 160 aakrit; James võttis hiljuti kaks siga, Laura saatis siin ükspäev kahe hommikuga kuus rekkatäit sigu järgmisse eluetappi (mis, olgu öeldud, ei ole eufemism tapamaja kohta, need olid tõusead!); Amanda on üheksa lapse ema, Laura on varajastes 20ndates kolledžipreili, kes peab farmi koos isa ja vanaisaga. ja Laura elab Nebraskas, mis on ka üks hoopis teistmoodi koht kui Lõuna-Eesti või Põhja-Inglismaa. vähem ilus, aga väga… avar.
Laura on see naine, kelleks ma ise plaanisin saada ja pole päriselt veel lootust kaotanud, et ühel päeval saangi. saab hakkama iga farmitööga, opereerib mängleva kergusega nii nutitelefoni kui rasketehnikat (muide, kattuvus nende kahe vahel on üsna suurt, st… see käib neil seal kõik äppidega!), vabal ajal sõidab krossitsikli ja wakeboardiga ja on selle kõige juurde nii ilus, et valus vaadata.
kuulge, eks ma saan muidugi aru, et kõik need viis inimest on ühel või teisel moel päris privilegeeritud, et neil üldse õnnestub oma maatööde kõrvalt sellise sisuloomisega tegelda. ma saan sellest ka aru, et kellegi elu ei ole 100% ajast see, mida nad sotsiaalmeediasse paiskavad, ja et instagram filtreerib välja kogu higi, vere, pisarad ja haisu, mida kõigi igapäevaelus kindlasti kõvasti ette tuleb. ma ei tahaks ise üldse farmer olla! aga… see on kõik nii põnev mu meelest. neist karjakoertest ja kiviaedadest hiiglaslike kastmissüsteemide ja maisi elutsüklini välja (Laura: “When mommy corn and daddy corn love each other very much…”).
ja üldse, millegagi peab ju töötu inimene end lõbustama.
ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri
kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.
järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.
siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.
kiired vastused (TL;DR):
uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.
täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.
katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.
kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.
mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest
eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)
aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.
nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.
muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.
kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?
aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.
ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.
aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…
tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.
ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:
allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:
Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!
üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralrahule. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.
incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?
klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.
ilublogi vol10: päiksekaitse, füüsika ja matemaatika eri
selgub, et sellest on juba pea kaks aastat, kui selle ilublogi suurem hoog maha käis, viimaste varjusurmaeelsete ähvarduste hulgas “oodake, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame” – ja näete, juba olengi researchiga nii kaugele jõudnud, et julgen sel teemal ka midagi öelda.
kõik algas mu jaoks lihtsast küsimusest: miks öeldakse alailma, et päiksekaitsega päevakreemist ei piisa ja et tuleb kasutada eraldi päiksekaitsekreemi? vastusteni jõuame, aga kõigepealt teooria.
päikeselt jõuab meieni kaht sorti ultraviolettkiirgust, UVA ja UVB. UVA lainepikkus on suurem, ta pääseb läbi osoonikihi ja atmosfääri ja pilvede ja aknaklaasi ja naha pealmise kihi (epidermise). UVB on lühema lainepikkusega, neeldub osaliselt osoonikihis, atmosfääris jne ja nahas epidermisest sügavamale ei jõua. 95% päikese UV-kiirgusest, mis meid tabab, on UVA.
UVA-kiirgus lõhub naha alumistes kihtides (dermises) kollageeni ja elastiini (ilublogija keeles: tekitab kortse) ja trigerdab melaniinitootmist (ilublogija keeles: teeb pruuniks). UVB-kiirgus tekitab epidermises päikesepõletust ja käivitab D-vitamiini sünteesimise (seda muide tehakse naharakkudes leiduvast kolesteroolist, kes oleks arvanud).
keelteoskaja võib selle kõige lühidaks meeldejätmiseks kasutada mnemotehnilist fraasi “A for aging, B for burning”.
nahavähki tekitab pigem UVB, aga UVA panustab ka, eriti, arvatakse, raskeima vormi (melanoom) puhul. mulle tuli üllatusena, et selles viimases pole tegelikult keegi veel eriti kindel. üldse avastati UVA kahjulikud mõjud võrreldes UVB-ga alles võrdlemisi hiljuti, mis vast seletab ka järgnevat:
päiksekreemide (ja vahel muude kosmeetikatoodete, nt päeva- või jumestuskreem) peal suurelt kirjas olev SPF näitab, kui suurel määral see toode õige kasutuse puhul kaitseb UVB-kiirguse vastu. näiteks SPF 30 tähendab, et kreem laseb läbi 1/30 UVB-kiirgusest. tegin matemaatika te eest ära, see on sama mis 3.3%, ehk siis kaitset on 96.7% ulatuses. SPF 50, mis kõlab nagu palju võimsam kaitse, annab 98%. minu meelest teeb see enamvähem sama välja. (sellepärast ei minda nende numbritega 50-st edasi ka enam, vahe on marginaalne ja hirmsasti kardetakse, et suuremad numbrid tekitavad kasutajas võltsturvatunnet.)
selliste numbrite saavutamiseks tuleb kreemi panna 2 milligrammi naha ruutsentimeetri kohta ja iga kahe tunni tagant uuesti. väidetavalt kulub täiskasvanud inimese üle kere korralikult katmiseks 6 teelusikatäit, nii et päev rannas tähendab umbes… pudelit? samas jälle – kui oled valmis riideid seljas hoidma – näo ja kaela peale peaks piisama poolest kuni ühest teelusikatäiest korraga.
ja see on ka põhjus nr 1, miks öeldakse, et tuleb kasutada päevituskreemi, mitte päiksekaitsega päevakreemi või dekoratiivkosmeetikat. “sa ei pane päevakreemi nii palju/hoolikalt, kui vaja oleks!” – ee, te ei ole näinud, millises koguses minu nahk niisutavat kreemi endale sisse luristab. teelusikatäis korraga pole mingi probleem. jumestuskreem pole jätkuvalt minu forte, aga näen alailma inimesi, kes pole kogustega kokku hoidnud endale seda näkku määrides, nii et nende pärast ma ka ei muretseks. nii et – öelge meile, kui palju on vaja panna, ja me siis paneme nii palju?
nii, aga UVA? erinevalt SPF-ist, mis on enamvähem rahvusvaheliselt ühtlane süsteem, on UVA-kaitse märgistamiseks igal pool omad (ja üsna segased) reeglid.
siia vist kulub illustratsioon ära.
kas ilublogija on see, kes iga aasta blogib, või see, kellel on viis päiksekreemi käepärast?
vasakult:
– Nivea suur pudel – briti UVA-reiting, kolm tärni viiest võimalikust. neid tärne loetakse kuidagi võrdluses SPF-iga – et kui suur on UVA-kaitse võrreldes UVB-kaitsega. viietärnisel SPF 15-l võib olla halvem UVA-kaitse kui kolmetärnisel SPF 50-l näiteks.
– Nivea väike pudel – EU standardi kohane UVA ringi sees. näitab, et UVA kaitse on vähemalt kolmandik SPFiga märgistatud UVB-kaitsest, mida iganes see ka ei tähendaks.
– The Body Shop Skin Defence – kasutab jaapani süsteemi, kus on neli taset ja PA++++ on maksimum
– Supergoop – USAst ostetud, kirjas nii “broad spectrum” (USA süsteem, väljendab seda, et UVA-kaitse on UVB-kaitsega “proportsionaalne”. mida iganes see ka ei tähendaks.) kui PA++++
– Beauty Pie – mitte ühtegi neist tähistustest, millest kahtlustan, et UVA-kaitse ei ole piisav ei EU ega USA jaoks. BP USA saidil muide müüaksegi sellest hoopis SPF30 broad spectrum versiooni.
rohkem UVA tähistusi minu teada olemas pole, väidetavalt ainult UK, Saksamaa, Jaanan, USA ja Austraalia ainult testivadki neid asju. austraallased kasutavad ka “broad spectrum” tähistust, aga kuidas nad seda defineerivad, ma ei tea.
igatahes koorub siit teine põhjus, miks eraldi päevituskreemi paremaks peetakse kui muud SPF-sisaldusega kosmeetikat – aga UVA-kaitse? ja no tõesti, siin on point, aga näiteks see pildilolev Body Shopi kreem on just niisutav päevakreem ja päiksekreemidest mitte väiksema kaitsega. mul on siin ka paar BB- ja CC-kreemi varuks (seletan teine kord), neid tõesti UVA osas ei usaldaks. ehk siis – loetagu silte.
muidugi see iga kahe tunni tagant lisamise küsimus on, aga pole ju vahet, on mul selleks päiksekreem või päevakreem? iga KAHE tunni tagant pole ma end küll vist elus kreemitanud, isegi rannas mitte, aga eks nüüdseks on juba hakanud meelde jääma, et päev otsa õues olles, nt matkal, tuleb aegajalt ikka juurde määrida. (õpetlik lugu muidugi, et UVA kaitset oleks ikkagi vaja kogu aeg, ka pilvise ilmaga, toas akna all jne.) ja meigitud näole pidevat päiksekreemi lisamist ma ka kuigi hästi ette ei kujuta, on ta siis spetsiaalne päiksetoode või mitte. selleks muidu on olemas küll mingid spreid ja isegi puudrid.
aa ja siis kolmanda põhjenduse, miks peaks kasutama eraldi niisutavat kreemi ja päiksekreemi, leidsin Caroline Hironsi värskest raamatust. nimelt ütleb ta, et päiksekaitseks kasutatavad kemikaalid on nii domineerivad, et su kreemi teised kasulikud koostisosad (nt vananemisvastased) ei pääse mõjule. ja seega ei ole mõtet osta kallist ja glamuurset kreemi SPF-iga, see on lihtsalt (liiga) kallis SPF. fair enough, aga mina isiklikult olengi väljas odavate ja lihtsate päevakreemide peal, mis ei pea tegema muud, kui niisutama; glamuuri lisan sinna alla vajadusel seerumitega.
kokkuvõttes. kui 1) kasutada SPF-iga niisutavat kreemi nagu päiksekreemi (koguse, pealemäärimise hoolikuse ja sageduse mõttes); 2) olla kindel, et kreemil on ka UVA-kaitse; 3) mitte esitada ülemäära palju nõudeid selle kreemi ülejäänud funktsionaalsusele – siis võib vabalt kasutada päiksekaitsega päevakreemi, selle asemel, et kasutada kõigepealt päevakreemi ja siis päiksekaitset.
jaa, ma ütlesin üle-eelmises lõigus “kemikaal”. ilublogi keemia- ja (mere)bioloogia eri (kas päiksekreem on tervistkahjustav, mis värk on mineraalsete kreemidega ja kuidas on lood kalade ja korallriifiga?) tuleb mõni teine päev. kui keegi lugeda viitsib, muidugi. andke siis teada, kas viitsiksite.
mul ei olnud üldse plaanis hooaja lõpus endale tsiklivarustust juurde ostma hakata. aga läksin messile niisama vaatama, mis uut, ja selgus, et moodi on tulnud – wait for it – tsikliriided, mis näevad välja ja tunduvad seljas nagu päris riided.
naine, nõrkus on su nimi.
kollase tagi ostsin spst, et meeldis, kattuvus tsikli värviga on juhuslik.
tagist nokkisin muidugi kohe kaitsmed välja ja kannan seda linnarahva rõõmuks niisama. sest jah, mul ei olnud otseselt vaja uut sõidujakki, aga mul oli hullult vaja üht korralikku nahktagi! linnarahvas hindab mu pingutust ja komplimente saan nii tuttavatelt kui võhivõõrastelt.
saapad on ka megamugavad ja võib juhtuda, et kannan neidki lähiajal lihtsalt niisama ilu pärast.
saapad: TCX Lady Blend Waterproof
aga varustuse testimise ettekäändel käisin esimest korda elus detsembrikuus tsikliga sõitmas täna ja väga ok oli. soe pesu ja kaitsmesärk alla (no maiviitsinud neid kaitsmeid tagasi toppima hakata ühe sõidu jaoks, küll ma kevadel panen) ja +10C juures täitsa paras, ehkki peab tunnistama, et vana goretex-jope peab kiirteetuult ikkagi veidi paremini kinni.
üks lugu lõppevast aastast, mis tuleks ära rääkida, et ei jääks rääkimata: kuidas ma Amanda Palmeri ninja gigil käisin.
mida ma üldse tean Amanda Palmerist. lugesin omal ajal ta raamatut (The Art of Asking), mis mulle üsna hästi meeldis ja meelde jäi; ja ta on pidevalt kuidagi mu vaatevälja servas kuskil olemas, sest mul on teatavasti obsessioon ta abikaasa suhtes. nii et eks ma ikka üldiselt tean, kes ja kus AP on ja mida asjadest üldjoontes arvab… aga ma polnud ta muusikat vist kunagi kuulanud, kuni tal varakevadel uus album välja tuli ja arvustajad selle üksmeelselt ta seni parimaks kiitsid. siis sai uudishimu minust võitu, maksin korralikult raha ära (ma ütlesin, mul on meeles, mis ta kirjutas seal raamatus!) ja asusin huviga kuulama.
nomaitea, see olin ikka veider kogemus. nii veider, et kirjutasin raadiosse ja küsisin, et mida paganat.
(minu jaoks on Popkulturistid endiselt podcast, aga ma tean, et see on päriselt raadiosaade kuskil rahvusringhäälingus, nii et kuigi ma just ei saatnud postkaarti aadressil Tallinn 200100 Lomonossovi 21, vaid kõigest e-maili, siis ma ikkagi väidan, et kirjutasin raadiosse.)
anyway, kirjutasin Popkulturistidele ja… ma ei osanud isegi küsida mitte midagi. palusin nõu, et mida ma siis nüüd arvama peaks sellest kõigest. popkultuurimajaka suunanäitu.
sain Jimi käest kena vastuse, kus ta lubas, et nad teevad küll saate AP-st, aga alles sügisel, sest kavatsevad Ivoga ise Antwerpenisse tema live-esinemist kuulama minna. no niikaua, mõtlesin, kannatan küll. Jim küsis muidugi täpsustava küsimuse ka:
Millest su kõhklused muidu tulenevad? Lugude teemadest, muusikast või millestki kolmandast?
vastasin:
teemad on väga head! tekstid on suurepärased, võtsin lugesin kõik kohe eraldi läbi. muusika on ka väga tore, kuni ainult instrumentaalosa kuulata (need lugudevahelised vahepalad eriti). aga… see kahel-kolmel toonil ülimonotoonne leelutamine vokaali osas? mis värk sellega on? miks seal meloodiat ei ole ja kas ma olen ainus, kellel see närvid absoluutselt seest sööb? kas kuningas on alasti või ei ole (albumikaant vaadates veits tobe küsimus muidugi)?
nojah, ja sinnapaiku see arutelu meil jäi, sügist ootama.
ja siis ühtäkki, ühel suvalisel juulikuu kolmapäevahommikul rullisin hajameelselt Twitterit ja Neil, nagu ta vahel teeb, retweetis midagi AP-lt ja… nägin otse-eetris ära, kuidas korraldub üks ninja gig. Amanda oli nimelt just Londonis maandunud ja pakkus enne jetlagiga voodisse varisemist välja, et kui keegi leiab sobiva pinna, siis võiks õhtul peo teha. et valitagu koht ja tuldagu kohale ja toodagu muusikainstrumente kaasa ja kui kellelgi oleks talle laenata õmblusnõela, siis seda oleks ka hullult vaja.
ja kuna tööpäeva lõpuks oli selgunud aadress, kuhu minna, ja see oli üks pubi Camdenis, mis jäi suures plaanis mulle koduteele nagunii, ja mul ei olnud tolleks õhtuks muid plaane, siis ma muidugi läksin vaatama, millega see kõik lõppeb.
siit pole aru saada, aga Amanda seisab piljardilauast tehtud lava peal
ja noh. väga okei pidu oli! tuba oli rahvast täis, instrumente toodi, õmblusnõel toodi ka, leidus vabatahtlikke soojendus/külalisesinejaid (kõik tegid samas stiilis muusikat nagu AP ise), laulmisest rohkem toimus niisama lugude rääkimist, AP saatis end ukulelel ja… ma sain kõigest aru. ses mõttes, et mul ei tekkinud seal hetkekski küsimust “miks see muusika selline on”. mitte et ta oleks olnud kuidagi teistsugune kui plaadil, aga selles kontekstis… it made all the sense in the world.
ma ei oska seda kõike kuidagi paremini sõnadesse panna, aga õnneks on sügis käes ja meil on olemas lubatud suunanäit popkultuurimajakalt. palun, siit saate kuulata täielikult AP-le pühendatud Popkulturistide osa, kus kogu see teema põhjalikult lahti seletatakse.
kui nüüd keegi, kes ka enne pole proovinud, tahaks kuulata ühtainsat Amanda Palmeri laulu, siis minu lemmik on vist “Voicemail to Jill“.
PS ma ei tea, kas minu pildilt siin on aru saada, ma ise pole piltidelt ega videotest seda kunagi ära näinud, aga AP on üle mõistuse ilus naine!
ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)
aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?
rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.
mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.
klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.
kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.
aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.
selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?
ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:
käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.
lõpp-peatus suusalifti jalamil. mõnus sõbralik nägu on sel rongil.
kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.
ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.
whatever 