Rubriik: whatever

ma olin vahepeal tükk aega Moskvas ja nüüd on mul tunne, et pildid äkki ikkagi ütlevad rohkem kui sõnad. Või siis ei leia ma õigeid sõnu üles, eestikeelseid igatahes mitte. Otsin veel ja mõtlen.

Kurikuulsa armastajapaari veebipäevikut lugedes sain jälle põhjalikult mõelda selle fakti peale, mis mind viimane pool aastat kummitanud on – et kõik abielluvad maailma kõige parema, ilusama, toredama ja kallima inimesega, aga lahutama peab millegipärast… noh, halvemal juhul ilgest värdjast, aga ka kõige paremal juhul täiesti võõrast inimesest, kellega nagu kunagi mingit lähedust ega usaldust poleks olnudki.

Ei, ma ei arva, et abielu muudab inimesed teineteise vastu vastikuks. Aga lahutus teeb seda küll.

Kirjutan viimasel ajal vähe jah, aga mis teha, kui pole inspireerivaid olukordi. Või intrigeerivaid.

Siiski, praegu võib olla mu elu ainus võimalus blogida ajaviiteks, sellal kui klassitäis magistrande mulle arvestust kirjutab. Kuna plaanid akadeemilise karjääriga on nii, nagu nad on, eks ole:)

Tähe ja tolmuga eelmise sissekande pealkirjas oli lihtsalt see värk, et mu viimase aja lemmikplaat on Taaga “Koerapööriöö”. Selline uskumatu lapsepõlvehevi kostab sealt – natuke nagu igivana Singer-Vinger ja natuke nagu… Midagi enamvähem sellesarnast kuulas kahekümne aasta eest mu kaheksa aastat vanem vanaonupoeg, keda ma väiksena üle kõige imetlesin ja kellesarnaseks saada tahtsin.

No ja kui ma juba kaheksakümnendate muusika teemaks võtsin, siis… ükspäev tõi õnneliku juhuse ja sihikindla töö kombineerimine minuni Tõnis Mägi laulu “Olimpiada-80” ja seda olen ma nüüd isegi rohkem kuulanud kui Taaka. Sobib ilusti, järgmisel nädalal sõidan Moskvasse.

Eile mõtlesin ma välja, mis teemal peaks magistritöö kirjutama.

Nojah, see tuli muidugi veidi valel ajal – ülikoolist sain ma juba rohkem kui aasta eest eksmati ja üldse ei kuulu akadeemiline karjäär (enam) mu lähema aja eluplaanidesse. Aga ikkagi. Ma TEADSIN, et ükskord ma mõtlen selle välja:)

Laupäevaõhtuseid tähelepanekuid Jõhvi linna ööelust:

– pubis Privaat on disko. DJ on imporditud peaaegu-kultuuripealinnast, tal on hall pea ja Judas Priesti särk
– muusikavalik on imeline – võrdselt lugusid eesti, vene ja inglise keeles; kaheksakümnendatest, üheksakümnendatest ja kahetuhandendatest. Täidetud on disko headuse põhiline kriteerium – hands up, baby!
– kohalikud noormehed viskavad peo edenedes särgid seljast (mõned ka püksid jalast)
– teised kohalikud noormehed breigivad Karl Madise muusika saatel vabalt, kui muud enam üle ei jää (pärast kella 1 saadetakse diskor koju nimelt)
– ei, need noormehed olid kõik eestlased
– sissepääs maksab 15 krooni, suur õlu 25, väike õlu 20, tequila ka 20.

Aga muidu oli Ida-Virumaa ühtlaselt hall ja igav, Tallinn pole ka palju parem ja ma ei jõua ära oodata järgmist nädalat, mil ma paariks päevaks Budapesti saan.

Ma pean end üldiselt õppimisvõimeliseks inimeseks, aga on paar asja, mis mulle iial meelde ei jää.

Esiteks Tallinna trammide numbrid. Bussi- ja trolliliinidega on selge, mis kust kuhu sõidab (välja arvatud Lasnamäe bussid, mille kohta ma lihtsalt tean, et need lähevad kuhugi Lasnamäele). Aga trammiliine on ainult neli tükki nelja otspunkti vahel ja ainus, mida ma neist pärast üheksat siinelatud aastat tean, on see, et number 1 sõidab Kopli vahet. Kopli ja mille vahet? Paraku ei tea.

Ja kui ka teaks, poleks sellest midagi kasu – teine asi, mida ma kunagi ei suuda selgeks saada, on see, et enne trammi astumist oleks kasulik vaadata, mis liini tramm see on. Lisame sellele mu meeldiva harjumuse ühistranspordis aknast välja vahtimise asemel süvenenult raamatut lugeda ja tulemus on ootuspärane – jälle avastan ma end Vabaduse väljaku asemel Linnahalli juurest ja mõtlen, noh, mida sellises olukorras ikka mõeldakse. Umbes et “fakk raisk. jälle.”

Ilmselt on tegu õpitud abitusega, sest see Tallinna trammisüsteem on kuidagi nii osavalt korraldatud, et isegi minu lähenemise juures on tõenäosus ikkagi õigesse sihtpunkti sattuda ebanormaalselt suur:)

Muudest ühistranspordiuudistest niipalju, et täna flirtis minuga trollis üks ilus tüdruk.

“Minu ema töö”

Autor: väike Kitty
Tehnika: rasvakriit
Dateering: puudub (arvatavasti ca 1985)

Aga see, mis tööd mu ema siis tegi, püüdke ise ära arvata:) (Üks inimene on hakkama ka saanud.) Ja siis võite lugeda, mida ta ise selle kohta ükskord kirjutas.

tulge minuga festivalile, ah?

Surnud presidente igale maitsele.

Mulle meeldib, et Meri ei pidanud surema nii nagu Milosevic. Mitte üheski mõttes. Ilusasti elatud ja lõpetatud elu. Ma ei tea, mul on pärast selle Gene O’Kelly raamatu lugemist kogu aeg see mõte peas, et igaüks võiks enda järelt kenasti ära koristada enne suremist. Vaadata, et ei jääks lahtisi otsi ja lõpetamata asju ja mingit sodi maha. Öelda kenasti head aega ja kustutada enda järelt tuled.

Alati muidugi ei ole aega selleks kõigeks.

Seda pean küll tunnistama, et uudistetarbijana olen ma kõvasti rohkem intrigeeritud teadetest selle kohta, kuhu Milosevic maetakse ja kas ta naine saab matustele minna, kui neist kümnetest südamlikest Meri-meenutustest (mis, veame kihla, on enamusel meenutajatest juba paar nädalat – kui mitte kuud – sahtlis ootamas olnud).

Esmamulje eilsest Jää-äärest oli ehmatav. Vähe sellest, et mängiti ainult eelmisest sajandist pärit lugusid… ka publik oleks nagu otse viieteist aasta tagusest Tartust kaasa toodud. Ja ma ei saanud järsku enam aru, kuidas ma kõige selle keskel üles kasvades iseendaks sain saada.

Pärast vaheaega läks kõik tasapisi paika – bänd mängis järjest uuemaid (ja halvemaid) lugusid ja ma kohtasin mitut inimest, kellele sai tere öelda.

Selle bändi kontsertidel olen ma elus ilmselt kõige rohkem käinud. Sõbra majas ja EPA klubis ja Zavoodis ja Illusioonis ja ülikooli klubis ja üldse kõigis kohtades, kus Tartu linnas annab kontserte teha (pluss nendes, kus ei anna – vt. Zavood). Mul on olemas olnud kõik nende kassetid ja plaadid ja ma tean laulusõnu peast paremini kui Boil.

Ikkagi oli viimaseks lisalooks tehtud “Laualinad”… ah, ei midagi.