Ma olen tagasi. Selles mõttes muidugi ka, et ma ei ole enam Slovakkias, vaid jälle kodus, aga rohkem ikkagi selles mõttes, et ma ärkasin neljapäeva hommikul üles ja tundsin, et see olen nüüd jälle enamvähem mina. Ainult see viga oli, et mul oli ikka veel vastuseid rohkem kui küsimusi. Praeguseks on see probleem ka lahenenud. … Loe edasi “keegi tagant ei sunni kedagi ei oota ees”
Ma olen tagasi.
Selles mõttes muidugi ka, et ma ei ole enam Slovakkias, vaid jälle kodus, aga rohkem ikkagi selles mõttes, et ma ärkasin neljapäeva hommikul üles ja tundsin, et see olen nüüd jälle enamvähem mina. Ainult see viga oli, et mul oli ikka veel vastuseid rohkem kui küsimusi. Praeguseks on see probleem ka lahenenud. (Mis päev täna on? Mis aasta? Kuhu mu hääl jäi? Kas teised bussid on ka Eestisse jõudnud? Miks pagana pärast siin nii külm peab olema? Miks ma slivovitsi olen ostnud ja kes selle nüüd ära joob? Kus mu telefon on? Kas tõesti mina kriipisin selle lumelaua nii ära või oli see enne? Kas sellest tuleb nüüd mingi jama? Miks mul käsivarre peal sinikas on ja millal see ära läheb? Mis oli selle Vennaskonna laulu pealkiri, kus muuhulgas väideti, et pingviinid on lennuvõimetud rahuinglid? Kas me tulime oma bensueelarvega välja? Kas bussifirma on kurb, et ühel bussil porilapatsid küljest ära tulid? Kes tahab meie lumeketid ära osta?)
See kõik peaks rõõmu tegema neile, kes viimase paari kuu jooksul on minu pärast muret tundnud. Ma alles nüüd näen, kui hullusti vahepeal oli. Endale ei paistnud enne äragi.
Tundub, et murdepunkt saabus tegelikult kolmapäeva õhtul night-skiingul, kus oli imelik pisike mägi ja korraliku tõstuki asemel kuri pugla, mis mind lauaga üles ei viinud. Ega inimene masina vastu ei saa, nii et pärast paari ringi lastemäel müüsin mäepileti poole hinnaga maha ja teenitud (hmm?) raha eest ostsin grokki. Päris mitu portsu sai. Neid ikka läks ka, sest oli ju vaja puglajärjekorra juures hängida ja vapratele sõpradele lonksu pakkuda. Ja varem sel päeval olime me ju teinud lumest slovakkia mägimägra ja ostnud apteegist müstilist valuvaigistit nimega Ibalgin 600 (lumelauduri tablett – võtad hommikul ühe sisse ja päev otsa võid valu tundmata kukkuda), mis aitas igikestva peavalu ja muude eluprobleemide vastu üsna hästi.
Nii palju lund ei saa maailmas üldse olemaski olla ja kogu aeg sadas juurde. Ma tõesti ei saanud haiget, võibolla Ibalgini pärast, aga tõenäoliselt pigem sellepärast, et ma ei kukkunudki eriti ja kui kukkusin, siis meetrisügavusse lumme. Eriti äge oli seda kõike teha mustal nõlval, ülalpool pilvi.
Kui Popradi ööklubis järjekindlalt Singer-Vingerit mängiti ja kakssada inimest kaasa lõugas “usun, ei usu, ma usun, ei usu”, siis tuli mulle meelde küll, et vabariigi aastapäev oli. Üldiselt olen elanud õndsas teadmatuses kalendrist ja päevauudistest, v.a. see, et Bush ja Putin käisid Bratislavas ja et eesti murdmaasuusatamine on surnud. Kurvastada ei tasu, sest eesti mäesuusatamine on tugeval tõusuteel (või no vastupidi… ähh, saate aru küll). Tõesõna, sel aastal on talvepealinn ilmselt Poprad. Aga milleks, MILLEKS küll peab iga viiekümne eestlase kohta leiduma vähemalt üks, kes paneb värvilise paruka pähe ja lõugab vahetpidamata?:( Kas ei saaks vähemalt teha nii, et neid mehi üle piiri üldse ei lasta?
Piiridest rääkides, uus suur kodumaa ruulib jätkuvalt täiega. Rekordimees oli Läti piirivalvur täna hommikul kella nelja paiku. “Kto võ?” – “Estontsõ” – “Otkuda?” – “Iz Slovakkii” – “Ujeehaite!”. Piiriületusprotseduuri kestus umbes neli sekundit kaheksa inimese kohta:)
Nüüd on ainult üks mure – ma otsustasin nädala aja eest ära, et ma ikka ostan endale kitarri küll, aga praegu on tunne, et pigem peaks kõik olemasolevad ressursid kulutama lumelauasõidule, kuniks kusagil veel lund on:P
whatever 