Rubriik: whatever

Veel reede ennelõunal oli mul üsna kindel plaan minna varakult ja rahulikult Tartusse, et laupäevahommikuseks matkastardiks korralikult valmis olla. Aga siis tuli üks telefonikõne, siis oli neli naist, mõned veinid ja tundide kaupa klatšši… ja lõpuks läks nii, nagu alati – jõudsin Tartusse varahommikuse bussiga pool tundi enne starti, und olin saanud summaarselt nelja tunni jagu, pool vajalikust matkavarustusest oli maha ununenud ja… nojah, nagu alati, nagu juba öeldud. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui väga ma ka ei püüaks ja kui hingest Tartut ei armastaks, ikka piirdub 90% minu sealkäikudest marsruudiga bussijaam-McDonald’s-Statoil-Vanemuise alumine parkla – sest Tartusse sõidan ma enamasti selleks, et sealt sõita sinna, kust järjekordne matk algab. Ikka jõuan ma starti neli minutit liiga hilja, Statoili kohvitops käes ja osa kohvi maha loksumas. Ikka valutab pea, kuni lõpuks metsa jõutakse. Ikka nad naeravad mu üle, ehkki ise on nad samasugused:P (siinkohal tahaks tervitada c4 Tallinna divisjoni – ja üldse, kuidas teie sellega toime tulete, et elate Tallinnas, aga elu on Tartus?)

Sellepärast ma arvan ikka veel, et vaja on Tartusse kodu. Kõige vastu see muidugi ei aitaks, aga Fish Maci ja kella seitsmese Tallinn-Tartu bussi vastu vast ikka? Ja… ma olen Tartus kuidagi kenam inimene, tundub mulle vahel.

“tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.”

kirjutab Hanna. Huvitav, et ma just eile mõtlesin sedasama Tartu kohta:)

Mul peaks novembris tulema paar Tartu-komandeeringut. Täitsa juba ootan neid, ehkki novembri enda jätaks küll meeleldi vahele.

Kui sellest Shrekist nüüd värske peaga veel rääkida, siis minu meelest oli dublaažž masendavalt kehv. No selline “teksti luges Toomas Lassmann”-tüüpi lausa.

Ja kassitriki puhul on väga oluline saavutada, et kõik ümberringi selle peale “awwwwwwwww” teeksid, muidu ei loe.

Tegelikult tahaksin ma jutustada sellest, kuidas me nädalavahetusel HTG 10c klassiga metsas käisime, aga ma lihtsalt ei jaksa. Pärastpoole ehk. Aga huvitav on see, et kuigi kogu üritus oli väga lahe ja juhtus palju märkimisväärset, on mul kõige eredamalt meeles hoopis see, kui me pühapäeva õhtul Vanemuise alumises parklas bussi pealt maha tulime, punase tulega üle tee jooksime (no ainult üle poole tee ja tuli oli juba peaaegu roheline ja autosid ei olnud ja kümnes klass oli selleks ajaks juba ära läinud, nii et me ei andnud halba eeskuju) ja kohtumaja ees lehtedes jalgadega sahistasime. Neid lehti ei olnud seal tegelikult sahistamise jagu palju, aga ühes kohas ikka oli, siis me läksime sealtkaudu.

Ma pean selgeks õppima selle Saabastega Kassi triki Shrek2-st – et tõmbad kõrvad pea ligi, ajad silmad suureks ja… ongi korras. Mis iganes siis parajasti kordaajamist vajab:)

Ma lugesin just läbi oma bakalaureusetöö – ilmselt esimest korda pärast hetke, mil ma ta lõplikuks väljatrükkimiseks, äraköitmiseks ja esitamiseks kõlblikuks tunnistasin (see omakorda juhtus mais 2002 ja muidugi sõna otseses mõttes pool tundi enne esitamise tähtaega). Aga täitsa hea töö ju! Ja, mis põhiline, sellest on praegu midagi kasu (no ega ma teda suurest igavusest lugema hakanud, tööasjus läks tarvis). Te ka oma lõputööde kohta nii öelda saate või?:)

Mingid väiksed asjad on ju tegelikult olemas, mis rõõmu teevad.

Kena teretuttav noormees, kes oma tere suudab alati tõeliselt südantsoojendaval moel öelda, sellise siira naeratusega. Naljakad sõnad ja väljendid, mida inimesed kasutavad. (“Ära karju mu peale, ma olen olnud hea nagu kodujänes,” ütles töökaaslane mulle täna. Naersin pisarateni. Või siis pisarate kiuste. Ei karjunud rohkem.) Kuivad kollased lehed tänavaäärtes kuhjas (nende sees võiks jalgadega sahistada). See, kui uue laulu õppimisel esimest korda kõik häälerühmad koos laulavad ja tuleb välja, et ongi ilus laul, mitte mingi niisama, nagu oma partiid õppides tundus. ŠŠokolaadimuffin, mida kiirel päeval lõunasöögi asemel käigu pealt süüa saab. Linnuke, mille saab panna tasklistis tehtud töö nime ette. See, et seminaril anti oranžž pastakas, tõeliselt ilusat värvi oranžž. Soe õhk, mida auto ventilatsioon puhub, kui käed külmetavad ja väljas vihma sajab. Õige laul raadiost õigel hetkel.

Aga ikkagi on kõik nii hall.

Ma tahaks, et mul oleks midagi öelda inimestele, kellega ma rääkida tahan. Või siis vähemalt et ma tahaks rääkida inimestega, kellele mul midagi öelda on.

Polaarkaru kirjutas, et ta vallandas koletise, ja nüüd ei anna see mulle hingerahu. Kas koletis leiab uue töö? Kas talle makstakse töötuskindlustushüvitist? Kas ta vaidlustab vallandamise töövaidluskomisjonis? Mitte et ma koletise poolt oleks, ikka Polaarkaru poolt, aga lihtsalt huvitab…

Mu juuksed said tumedaks ja mittepunaseks ja selle peale teatati mulle täna, et ma nägevat nüüd välja nagu naine. Enne olevat pigem tüdruk olnud. No vaatame, milleni see viib.

Reede õhtul, kui ma veel tüdruk olin, väisasin koos teiste tüdrukutega erinevaid meelelahutusüritusi ja -asutusi. Ei oskagi nüüd öelda, milline mulle neist kustumatuima mulje jättis, kas tennisehalliooper (piletihinna ja riietehoiutasu suhe 400/10=40), tõsielusarjabaar (100/5=20) või hotellikeldriklubi (0/0, tegelikult küll hämming/närvikulu=määramatus).

Ooper algas puhvetist, kus vanemad soome härrasmehed paar pitsi hinge alla saanuna laulujoru üles võtsid juba kõvasti enne avamängu (loodetavasti see oli nüüd õige termin). Mulle meeldisid kõige rohkem Egiptuse preestrid, sest nad käitusid kogu kambast ainsatena enamvähem ratsionaalselt… ja mulle meeldib Mati Palmi hääl. Laulupeoproovidest saadik südamelähedane triumfikoor korvas küll kõik selle tennisehallijama täiega, aga järgmine kord ma valin siiski mõne pehmemate toolidega ooperi, kus lava enamvähem nägemisulatusse jääks.

Tõsielusarjategelasi ja -tegevuskohta olnuks kindlasti vahvam vaadata, kui enne sarja ennast ka vaadanud oleks. Nüüd oli baar nagu baar ikka… Märksa rohkem elevust tekitas mingil hetkel laekunud sünnipäevaseltskond, kelle hulgas võis tuvastada ühe tuntud blogija ja ühe vähemtuntud, aga see-eest rohkempurjus blogija;)

Hotellikeldriklubis ei juhtunud mitte midagi huvitavat peale selle, et mitte midagi ei juhtunud, kuigi mulle oli ennustatud ründavaid meestehorde ja mida kõike. Aga no mu naiselikkus polnud tolleks hetkeks ju veel tärganud ka:P Ainus võõras mees, kes tol õhtul minuga suhtles, oli hotelli turvamees, kes ei lasknud mul rahulikult hotelli ees taksot oodates raamatut lugeda, vaid tuli kurtma, et tal on külm. Eks me siis arutasime sõbralikult, kas ta peaks mütsi pähe panema või hakkab ta sellega liiga kole välja nägema. Tema seisukoht (see viimane) jäi peale. Vahetuse lõpuni oli veel viis tundi.

Idee osa Statoili tanklaid ööseks kinni panna ei meeldi mulle. See läheb vastuollu minu maailmapildiga, kus Statoil on Alati Avatud (ainus väljend eesti keeles, kus ma igasuguseid reegleid rikkuvat läbivat suurtähte aktsepteerin).

Mitte et ma tegelikult kunagi öösiti Statoilis käiksin. Aga nii põhimõtteliselt.

Ja no mitte et mul kodu lähedal mingit statoilipuudust oleks, mõne neist kolmest seeal viadukti juures nad ikka lahti jätavad. Aga nii põhimõtteliselt.

Tookord ammu, kui me P-ga Nordkappi hääletasime – see oli tegelikult ainult kolm suve tagasi, aga tundub, nagu oleks olnud eelmises elus – tegin ma hulga selliseid fotosid, mille ma plaanisin koondada eraldi albumisse pealkirjaga “Middle of Nowhere”. Aukohal selles albumis oleks olnud pilt maailma viimasest Statoilist.

Selle albumi peaks tagantjärele ikkagi valmis tegema.