Mingid väiksed asjad on ju tegelikult olemas, mis rõõmu teevad.
Kena teretuttav noormees, kes oma tere suudab alati tõeliselt südantsoojendaval moel öelda, sellise siira naeratusega. Naljakad sõnad ja väljendid, mida inimesed kasutavad. (“Ära karju mu peale, ma olen olnud hea nagu kodujänes,” ütles töökaaslane mulle täna. Naersin pisarateni. Või siis pisarate kiuste. Ei karjunud rohkem.) Kuivad kollased lehed tänavaäärtes kuhjas (nende sees võiks jalgadega sahistada). See, kui uue laulu õppimisel esimest korda kõik häälerühmad koos laulavad ja tuleb välja, et ongi ilus laul, mitte mingi niisama, nagu oma partiid õppides tundus. Šokolaadimuffin, mida kiirel päeval lõunasöögi asemel käigu pealt süüa saab. Linnuke, mille saab panna tasklistis tehtud töö nime ette. See, et seminaril anti oranž pastakas, tõeliselt ilusat värvi oranž. Soe õhk, mida auto ventilatsioon puhub, kui käed külmetavad ja väljas vihma sajab. Õige laul raadiost õigel hetkel.
Aga ikkagi on kõik nii hall.
whatever 
Haa! Shokolaadimuffini episood dokumenteeritud!
Roger, kas sa laulad TTÜ kammerkooris?
misasja, ma jäin vahele selle muffiniga või?:)
ma laulan TTÜ naiskooris.
Kus tegijaid, seal nägijaid. Mitte et mina muidugi oleks näinud.
Samas seda muffini asja ma tean. Ma küll tavaliselt teen seda vaarikamuffiniga, aga mõte jääb siiski samaks.
Ei ole hall, vaata milline vahva päikesekiir praegu pilve vahelt välja puges. Kahjuks paistab ta mulle ekraanile, aga sügisesel päikesel see hea omadus, et isegi kui paistab vales kohas, on ta iseenesest hea asi. Solaariumis on neid kiiri muidugi veel rohkem, aga see on limiteeritud.