Rubriik: whatever

Kuulge, need tankistid olid täitsa lahedad ju. Ehkki ma ei saa nõustuda nendega, kelle meelest Janek oli väga ilus. Ükski tankist polnud eriti ilus. Ja Liidake oli täbar tsikk igatahes! Aga tank ja koer olid okei.

Natuke oli nagu “Nimed marmortahvlil”. Peaks mõni õhtu minema ja veel mõne osa vaatama, kahekaupa näidatakse.

Orienteerumishooaja avasin ka täna, Orioni teisipäevakuga. Märg oli! Ja ma eksisin ära, no niivõrd, kui Nõmme metsas üldse eksida saab… sattusin millegipärast alustuseks seitsmendasse punkti ja alles siis ülejäänutesse. Joosta mulle anyway eriti ei meeldi… Sellest hoolimata pakkus üritus mulle suurt rahuldust. Sport on ikka müstiline asi:P

Samas olid mul täna õhtuks närvid nii läbi, et muu peale paduvihmas loetamatu kaardiga Glehni lossi treppidest üles-alla silkamise polekski saanud aidata. Mehed.

Ma ostsin eile endale ikkagi ära selle Hedvig Hansoni ja Andre Maakeri plaadi, mida ma endale lubada ei saanud. Ja siis täna käisin Paides nende kontserdil ka. Jah, selleks ma ostsingi endale auto:) Et käia Paides kontserdil ja Rakveres teatris ja Mustamäel kooriproovis ja Raplas esinemas… kõik puhtalt kultuuri huvides!

Kontsert ise oli… no ma ei tahagi midagi öelda. Lihtsalt nii päris oli ja hing on sellest veel hell. Homme võibolla ütlen.

Ma hankisin ühe pühendusega plaadi ka, mitte endale, aga ma ei ütle praegu, kellele, see on üllatus.

Uusi autoelamusi: õppisin täistulesid kasutama ja sain esimese surnud putuka esiklaasile:)

Mina olen teatavasti see laps, kes pole kunagi “Nelja tankisti ja koera” näinud. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest, eks ole. Minu oma oli põhiosas ilma televiisorita.

Aga nüüd ma ei suuda otsustada, kas peaks siis minema ja vaatama neid tankiste. Mõnegi osa. Vist ikka peaks. Tuleb keegi minuga kinno, ah?

Meie kontori all baaris, kus vanasti seisis letil suur silt “Meil suitsetatakse” (mitte et see kirjalikku tõestust oleks nõudnud), on toimunud mingi poliitikavahetus. Neljale lauale on pandud sildikesed “Ei suitsetata”. Need on muidugi lauad kõige tagumises nurgas, kuhu tuleb läbi paksu suitsu minna… aga ilus mõte on ka midagi väärt. Avaldasin tunnustust prae ostmise ja kohapeal konsumeerimise teel.

Selle teema lõpetuseks: juuksed said ikkagi punaseks, harjumatult tumedaks seejuures.

Tehisintellekt või mitte, aga täna hommikul tuli autosõit välja paremini kui iial varem. Parkimismaja kaardi sain õigesse pilusse sisse ilma autost välja tulemata näiteks:)

Alatu on see, et keegi on salaja välja andnud järjekordse Hedvig Hansoni plaadi ja ma tahan seda ja ma ei saa endale hetkel mingit plaadiostmist lubada üldse:(

Kui juba rääkida plaaditeemalistest alatustest, siis

1) endiselt on kadunud mu “Black Cat, White Cat” soundtrack. Endiselt pole poest võimalik uut saada, nii et endiselt ootan seda tagasi selle käest, kellele ta kunagi laenanud olen…
2) umbes aastal 2000 tuli välja Kate’i album “Kõik, mis tehtud” ja ma tunnen nüüd järsku, et mul oleks seda hädasti vaja, aga see müüdi ilmselt läbi juba mitu aastat tagasi. Kust ma siis nüüd saan? Äkki keegi tahab enda oma mulle ära müüa? Ma võiks muidugi laenuks võtta ja koopia teha, aga mulle nii ei meeldi plaatidest koopiaid teha…

Kas muusikapiraatlus on moraalselt ja legaalselt aktsepteeritav(am) siis, kui originaali pole lihtsalt enam võimalik hankida?

Tänased pealkirjahitid: ”Linna turismimagnet roostetab” ja ”Juhtimispähklid oravaparteis”. Oh neid Päevalehe ja Delfi metafoorimeistreid.

Neile, kes ei viitsi lehest lugeda, teadmiseks – linna all mõeldakse Tallinnat, turismimagneti all vanu varjendeid ja roostetamise all seda, et need on ära lagastatud. Juhtimispähklid on seotud hr. Kallase siirdumisega uutele väljakutsetele ja oravaparteid teate isegi.

Kiire research magnetite teemal näitas, et on püsimagneteid, mis saavad roostetada, ja on selliseid, mis ei roosteta, kuna ongi materjali poolest juba oksiidid. Tänud Tõnule ja Wikipediale.

Telekavaatajad kõik nagunii on juba näinud seda Honda reklaami, millest Päevalehes kirjutatakse. Või siis mitte, ma üldse ei saa enam aru, mis reklaame näidatakse praegu, mida on näidatud varem ja mis on üldse ainult mingid legendid rahva mälus. No igatahes mina otsisin reklaami Honda veebist üles ja minu meelest oli jube lahe.

Enda Hondaga käisin ülevaatust tegemas eile. Jälle uus kogemus elus. Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et igas päevas peaks olema midagi sellist, mida kunagi varem pole olnud… Mul on viimasel ajal kogu aeg just nii ja ma olen rahul.

Ülevaatuse mehed olid hoopis teistsugused kui teeninduse mehed. Teeninduses olid noored tunkedes kutid, kes said kohe aru, et ma ei saa millestki aru, ja tegid asjad ilma mölisemata ära. Aga ainult need asjad, millega ma ise tõepoolest hakkama poleks saanud. Estakaadi pealt alla pidin ikka ise tagurdama näiteks (mitte et see lihtne oleks olnud). Ülevaatuses olid kitlites vanamehed, kes alguses minuga kärkisid, siis said aru, et ma ei saa millestki aru, ja siis hakkasid nännutama ja tegid kõik viimseni minu eest ära. Kuni kõigi paberite rahakotisuuruseks kokkuvoltimiseni.

Ma saan selle autoasjaga veel paar nädalat ilmselt aktiivselt värskeid elamusi hankida. Kui rutiiniks kätte ära läheb, siis hakkan õmblema. Ma juba ostsin endale õmblemise õpiku, IV-IX klassi oma muidugi (Saara käsitööõpikute sari ruulib täiega, ausalt). Kõigepealt õmblen nuku, sest selle koha peal jäi mu õmblejakarjäär 6. klassis pooleli. Siis õmblen fliisist mütsi ja siis lihtsad püksid ja dressipluusi. Aga särkpluusiga ma isegi ei looda hakkama saada.

Ma ei ole tükk aega ühegi tobeda testi tulemust siia üles pannud, sest enamasti ma vihkan oma testitulemusi. Ikka läheb nii, et teised on šokolaad, aga mina õlu, teised saavad olla mRNA, aga mina pean olema tärklis, ja kõik peale minu on grammar godid. Aga see tänane istub mulle täitsa hästi:

What Famous Leader Are You?

Noh, et ükskord ometi ma tunnen end ära selles jutus, mis mu kohta räägitakse.

Eesti Päevalehe keelekasutus ajab mind perioodiliselt marru. Perioodiga nii umbes üks päev:P (Sellepärast kutsutaksegi seda perioodikaks?)

Täna saime me siis teada, et inimesed ostavad soola kokku, justkui saabuks viimnepäev. No kes ostab viimsepäeva eel soola või muid pikaajalise säilivusega kaupu, seletage mulle ka? Mina ostaks piiratud (aga mitte väga väikseks piiratud) koguse alkohoolseid jooke hoopis näiteks.

Ja shanghailased tohivad nüüd teatud tingimustel teha veel ühe lapse. Mind kohe huvitab, kes neil seda “tegemist” enne keelas. “Last tegema” on minu meelest mingi 19. sajandi päritoluga maarahva släng üldse. Kirjandis tõmmataks sellisele väljendile jäme laineline joon alla. Aga kes see üleriigilist päevalehte ikka joonida julgeb, eks.

Taksojuhid on nii ägedad, kui nad teavad, kes sa oled ja kuhu sõita tahad. Täna ütlesin ühele kontori aadressi ja tema muigas selle peale: “no see paistab ju kaugelt välja, teil on kõigil ühesugune varustus.”

Alati, kui ma kolinud olen, on mõni ETX taksojuht mult mõne aja pärast murelikult küsinud, kas ma sellesse eelmisesse kohta enam ei sõidagi.