tead, millal olen rahul – pihku kui maailm mahub

Alustan täna järjekordset kena-inimene-olemise projekti. Kestusega üks nädal. Aga mõned inimesed oskavad kogu aeg kenad olla. Mitte projekti korras, vaid pidevalt. Huvitav, kuidas nad seda teevad? Ja kas neil on tore?

Alustan täna järjekordset kena-inimene-olemise projekti. Kestusega üks nädal.

Aga mõned inimesed oskavad kogu aeg kenad olla. Mitte projekti korras, vaid pidevalt. Huvitav, kuidas nad seda teevad? Ja kas neil on tore?

vivat academia, vivant professores

Ma panin valge pluusi selga ja läksin õppeaasta avaaktusele. Esimest korda nende seitsme aasta jooksul, mil mul selleks TTÜs õigus/võimalus/kohustus on olnud. Üldmulje oli hale. Rektorit polnud kohal ja õppeprorektor osutus ülikehvaks kõnemeheks. Öelda polnud tal midagi. Mitte et mõnel teisel kõnelejal oleks olnud. Üldiselt oli selle aktuse parim osa see, mis meie kooril sisustada … Loe edasi “vivat academia, vivant professores”

Ma panin valge pluusi selga ja läksin õppeaasta avaaktusele. Esimest korda nende seitsme aasta jooksul, mil mul selleks TTÜs õigus/võimalus/kohustus on olnud.

Üldmulje oli hale. Rektorit polnud kohal ja õppeprorektor osutus ülikehvaks kõnemeheks. Öelda polnud tal midagi. Mitte et mõnel teisel kõnelejal oleks olnud. Üldiselt oli selle aktuse parim osa see, mis meie kooril sisustada lasti :P

TTÜ kultiveerib endiselt hoolega mingit insenerimüüti. Ma ei ole mõistet “insener” väljaspool selle kooli seinu vist üldse kunagi kuulnud. Ja mul oli meelest läinud, et seal sees suurt midagi ei kuulegi, vähemalt esimesed kolm aastat. Aga nagu näha minu näitest, ei suuda selline asi noore inimese hinge püsivat armi jätta :P

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan,

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan, kus saab istuda ja raamatuid lugeda. Ma ootasin juba ammu, et keegi peale minu ka selle avastaks, ja täna oligi käes – kaks meesterahvast olid diivani hõivanud ja lugesid süvenenult. Vähemalt tund aega järjest, rohkem ma ei viitsinud luurata. Tunne oli nagu emal, kelle laps esimest korda kooli läheb – … Loe edasi “Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan,”

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan, kus saab istuda ja raamatuid lugeda. Ma ootasin juba ammu, et keegi peale minu ka selle avastaks, ja täna oligi käes – kaks meesterahvast olid diivani hõivanud ja lugesid süvenenult. Vähemalt tund aega järjest, rohkem ma ei viitsinud luurata. Tunne oli nagu emal, kelle laps esimest korda kooli läheb – hea meel, aga natuke nagu kahju ka… Mul ei olnudki kuhugi istuda. Proovisin diivani seljatoe peale toetudes Fowlesi lugeda, aga ei õnnestunud. Kahtlustan, et probleem polnud diivanis.

Ma ei saa aru inimestest,

Ma ei saa aru inimestest, kes joovad maitseteed. Neid Liptoni omi, teate – virsikutee, metsamarjatee, troopiline tee, mustsõstratee, karamellitee… KARAMELLITEE? Appi! Samas olen ma võimeline mõistma inimesi, kellele maitseb keedupeet või ei maitse seened; kes panevad tee sisse suhkrut ja piima; kes ei joo teed üldse. Lihtsalt see maitsestatud tee asi… Tjah, ise ma ju … Loe edasi “Ma ei saa aru inimestest,”

Ma ei saa aru inimestest, kes joovad maitseteed. Neid Liptoni omi, teate – virsikutee, metsamarjatee, troopiline tee, mustsõstratee, karamellitee… KARAMELLITEE? Appi! Samas olen ma võimeline mõistma inimesi, kellele maitseb keedupeet või ei maitse seened; kes panevad tee sisse suhkrut ja piima; kes ei joo teed üldse. Lihtsalt see maitsestatud tee asi… Tjah, ise ma ju joon Earl Greyd, mis on sisuliselt must tee bergamotiga. Ja muidugi joon taimeteesid. Ja talvel ma panen musta tee hulka kaneelikoort ja kardemoni ja nelki, see tuleb kokku selline mõnusalt jõulumaitseline ja ei ole üldse vastik. Ikkagi ma pean virsikuteed vastuvõetamatuks! Võiks öelda, et maitsestatud tee juurest, kusagilt erinevate maitsete vahelt, jookseb minu tolerantsuse piir. Ma saan isegi suitsetajast paremini aru kui mustsõstratee joojast:)

Koolitus paneb mu attention spani põhjalikult proovile. Ma tabasin end täna slaidide illustratsioonidel inimestele sabasid ja sarvi joonistamast. Oleks muidu prille joonistanud, aga audiitorite slaididel ongi juba kõik inimesed prillidega:)

I wish I was special

Mingid asjad on olemas, mille kohta ma alati mõtlen, et tahaks neid teha, aga mille jaoks ettevõtmist ei jagu. Näiteks ma tahaks õppida akordioni mängima ja poola keelt rääkima (ei, mitte mõlemat üheaegselt, see annaks juba performance’i mõõdu välja, aga kunstnikuambitsiooni mul küll pole:). Ja ma tahaks endale prille. Ja küülikut tahaks võtta. Hispaaniasse minna. … Loe edasi “I wish I was special”

Mingid asjad on olemas, mille kohta ma alati mõtlen, et tahaks neid teha, aga mille jaoks ettevõtmist ei jagu. Näiteks ma tahaks õppida akordioni mängima ja poola keelt rääkima (ei, mitte mõlemat üheaegselt, see annaks juba performance’i mõõdu välja, aga kunstnikuambitsiooni mul küll pole:). Ja ma tahaks endale prille. Ja küülikut tahaks võtta. Hispaaniasse minna. Mootorratast.

Ma arvan, et kui ma mõne neist asjadest tegelikult ära teeks, siis oleks tükil ajal väga hea tunne.

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib mu väikestele tänavatele sõitma. Sõitsime siis. Muudkui aga siit vasakule ja järgmisest paremale ja valgusfoori juurest tagasi… ja ühel hetkel ma avastasin end TTÜ ringilt Sõpruse puiesteele pööramas. Väiksed tänavad my ass. Ilmselt pean ma seda võtma usaldusavaldusena sõiduõpetaja poolt. Noh, nii ma saan varsti oma õppesõidukompleksist lahti.

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib mu väikestele tänavatele sõitma. Sõitsime siis. Muudkui aga siit vasakule ja järgmisest paremale ja valgusfoori juurest tagasi… ja ühel hetkel ma avastasin end TTÜ ringilt Sõpruse puiesteele pööramas. Väiksed tänavad my ass. Ilmselt pean ma seda võtma usaldusavaldusena sõiduõpetaja poolt. Noh, nii ma saan varsti oma õppesõidukompleksist lahti.

Lugesin hilise ööni “Kapten Corelli

Lugesin hilise ööni “Kapten Corelli mandoliini” ja nägin selle tulemusena mingeid vastikuid sõjaunenägusid.

Selle raamatuga on kõige lollim hoopis see, et ma olen ju Kefallenial käinud. (Kuigi nad nimetasid seda siis Kefalloniaks, mis on palju mõnusama kõlaga nimi). Kõik need kohanimed seal raamatus… Argostolion? Sami? Fiskardon? Ma olen neis kohtades käinud. Ja ma ei mäleta neist mitte midagi:( Fiskardon oli vist see armas kaluriküla, kus ma üksi ringi hulkusin ja üht sisalikku pildistada püüdsin? Kahjuks olid mul tol ajal hoopis teised pildistamisharjumused kui praegu ja nii ma ei saa isegi fotoalbumist järele vaadata, kuidas siis asjad ikkagi olid. Mul on Kefalloniast ainult üks vaade olemas.

Kreeka piltidelt selgub, et mu tennised on palju vanemad, kui ma arvasin. Väga armsad tennised on. Ma juba ette tunnen hirmu, mis minust saab, kui need ükskord ära kuluvad. Hanna (keda ma ei tunne) on täna varahommikul ka nentinud, et jalanõudega saab olla tugev emotsionaalne side.

Jah, ja ma mäletan Kefalloniast põhilise faktina seda, et meie sealviibimise ajal toimusid seal sellesama “Kapten Corelli mandoliini” võtted. Starring Nicolas Cage. Huvitav, kas nad said selle filmi valmis? Ma pean seda vaatama, siis mulle äkki tuleb rohkem asju meelde.

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes “2001 viisi saavutada head enesetunnet”. Osta ei raatsinud. Aga ehk peaks. Ma sirvisin seda ja sain nii häid ideid: * viska ära oma vanad pajalapid ja pajakindad ja osta uued; * loobu pesukapist. hoia käterätte vannitoas ja linu ja padjapüüre magamistoas, kuhu nad kuuluvad; * lesi voodis ja ära tee … Loe edasi “Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes”

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes “2001 viisi saavutada head enesetunnet”. Osta ei raatsinud. Aga ehk peaks. Ma sirvisin seda ja sain nii häid ideid:
* viska ära oma vanad pajalapid ja pajakindad ja osta uued;
* loobu pesukapist. hoia käterätte vannitoas ja linu ja padjapüüre magamistoas, kuhu nad kuuluvad;
* lesi voodis ja ära tee midagi;
* tee nimekiri raamatutest, mida sa tahaksid lugeda, ja tõmba läbiloetud raamatud järjest maha.
Rohkem ei tule hetkel meelde. Igatahes pajalapid ma viskasin juba minema (loodetavasti ma jõuan uute ostmiseni ka varsti, muidu tekib jama) ja raamatunimekiri on juba tükk aega olemas. Nüüd ma lähen voodisse lesima.

Paraku oli enamus hea enesetunde saavutamise viise seotud millegi ostmisega…

Amber Spyglassi ja sellega koos kogu Pullmani triloogia sain läbi. Lõpp oli minu meelest kole kurb. Kallid kirjanikuonud – palun kirjutage rohkem õnnelikke lõppe. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud.

something beautiful will come your way

Ma olen nii tige. Sest ma kirjutasin nii pika jutu ja siis juhtus midagi ja see kõik kadus ära. jah, ma tean, et ma kõlan nagu tüüpiline dumb user, aga elu ongi selline. Mul on seda ka juhtunud, et mu arvutil kaob võrk tagant ära ja ma teen kõikvõimaliku troubleshootingu läbi – muuhulgas kontrollides, et … Loe edasi “something beautiful will come your way”

Ma olen nii tige. Sest ma kirjutasin nii pika jutu ja siis juhtus midagi ja see kõik kadus ära. jah, ma tean, et ma kõlan nagu tüüpiline dumb user, aga elu ongi selline. Mul on seda ka juhtunud, et mu arvutil kaob võrk tagant ära ja ma teen kõikvõimaliku troubleshootingu läbi – muuhulgas kontrollides, et võrgujuhtme mõlemad otsad ja kõikvahepealsed pistikud on kindlalt kinnitatud sinna, kuhu nad peavad olema kinnitatud – ja ei leia, milles jama, ja helistan IT-spetsile ja kurdan… ja siis ta tuleb kohale ja lükkab näpuga võrgujuhet ja tuluke läheb põlema ja kõik töötab. Ja siis vaadatakse mind sellise näoga, et… ah, no te teate ju, millise näoga selliseid kasutajaid vaadatakse, eks? Pluss veel hullemaga selle eest, et mul on tegelikult bakalaureusekraad informaatikas.

Vahel mul ei ole sõnu maailma alatuse kohta.

Pikk jutt rääkis sellest, kuidas ma käisin skuutriga sõitmas, kuidas vesi läks kahemõõtmeliseks ja kuidas ma ei tea, kui kiiresti ma sõitsin. Kui on küsimusi antud teemal – vastan kindlasti. Küsige.

Ma pean tunnistama, et skuutriga oli väga mõnus sõita, aga niisugune tegevus käib siiski suures osas mu moraalsete tõekspidamiste vastu. Skuuter ei ole palju parem kui ATV. Ja ATV on vist peaaegu et kõige nõmedam asi, mida ma tean. Kuulub samasse klassi tänavale sülitamisega, sodi mahaloopimisega ja autouste avamisega eesmärgiga autoraadiot võimalikult kaugele kuulda. Junõu.

Mul on praegu pooleli sellised raamatud:

Louis de Bernieres – Kapten Corelli mandoliin
Patrick Süskind – Perfume (jumal teab, miks ma seda saksa raamatut inglise keeles loen)
Philip Pullman – Amber Spyglass
Anya Seton – Katherine
Lauri Koger, Henn Kullerkupp – Liiklusõpik

Ja ükski neist ei ole selles mõttes pooleli, et “hakkasin kunagi lugema, enam ei taha lugeda, võibolla kunagi loen siiski edasi”. Ma loen neid kõiki täiesti aktiivselt. Igaühest olen viimase kahe ööpäeva jooksul vähemalt peatüki lugenud, ausalt. Mul on lihtsalt mingi kohutav probleem selle, noh… mitte keskendumisvõimega… sellega, kui kaua ma suudan mingi ühe asjaga tegelda ja sellele tähelepanu pöörata ja keskenduda, mis selle asja nimi on? Pärast tuleb meelde. Ma olen nagu hüperaktiivne algklassilaps. Ükskõik kui põnev raamat või film vms, ma ei suuda sellega üle veerand tunni tegelda. Siis tahaks midagi muud. ALT+TAB on mu elu märksõnaks. Kui ma hommikul tööle jõuan ja hakkan veebist Päevalehte lugema, siis peab samal ajal veel mingi aken lahti olema, delfi või agirlsworld või kellegi blog või Harry Potteri foorum (jah, ma loen sellist asja ka regulaarselt :P). Ja umbes kaks või kolm korda ühe artikli jooksul ma teen vahe sisse ja loen midagi muud. Kusjuures ma olen võimeline sõna otseses mõttes poolelt sõnalt pooleli jätma suvalise asja ja pärast sealt edasi lugema. Normaalne see igatahes ei ole.

Viimase aja suurim pingutus oli “Printsess Mononoke”, millest ma suutsin järjest ära vaadata umbes 7/8. Käsi sügeles kohutavalt puldi järele… oleks nii tahtnud vahepeal teisi kanaleid klõpsida. Kuna ma ei vaadanud telekat üksi, siis panin kiusatusele vastu. Mingil hetkel kõndisin teise tuppa ja logisin natukeseks cafesse. Sai parem.

See mõiste, mida ma otsisin, on inglise keeles vist attention span. Aga ma täiesti kindlalt teadsin väga head eestikeelset sõna või väljendit selle kohta.

Kui minna Kadrinas bussi peale

Kui minna Kadrinas bussi peale ja küsida üks pilet linna, siis saad pileti Rakverre. See maksab 8 krooni. Jah, ma käisin Kadrinas. Mul oli kohutav tahtmine sealt kuhugi jutukasse või asja sisse logida – või vähemalt siia mingi võidurõõmus märkus kirjutada – aga avalik internetipunkt on seal lahti kella 15st 20ni. Alatu. Minu arust ei … Loe edasi “Kui minna Kadrinas bussi peale”

Kui minna Kadrinas bussi peale ja küsida üks pilet linna, siis saad pileti Rakverre. See maksab 8 krooni.

Jah, ma käisin Kadrinas. Mul oli kohutav tahtmine sealt kuhugi jutukasse või asja sisse logida – või vähemalt siia mingi võidurõõmus märkus kirjutada – aga avalik internetipunkt on seal lahti kella 15st 20ni. Alatu. Minu arust ei saa rääkida avalikust Internetist, kui see päeva esimesel poolel täiesti suletud on.

Millegipärast on jube lahe mingitest ebatavalistest kohtadest netti kasutada. Ometigi on võrk ju sama ja asjad, mida teed, ka samad. Ikkagi on kohutavalt lahe logida cafesse sisse kuskilt Brindisi internetikohvikust või Maribori ülikooli arvutiklassist või Kopenhaageni ühikatoast. Või Kadrina avalikust internetipunktist, for that matter.

Meres ujumas käia on kah mingis salakohas palju lahedam kui Pirita rannas, samas.

Üldiselt oli Kadrinas mingi teine Eesti. Järjekorranumbrit ma ei tea, aga igatahes mitte sama, mis tallinnas. Ja mulle täitsa meeldis:)

Lapsed on suvega nii palju

Lapsed on suvega nii palju kasvanud. Ma mõtlen, need lapsed, kes hommikuti nr. 2 bussiga Keskturu juurde lasteaeda sõidavad. Nad on palju pikemad ja pruunid ja juuksed on heledaks pleekinud. Ja nad tohivad nüüd seda stopp-nuppu vajutada, mis bussijuhi juures kellukest helistab:) Minu kõige lemmikumad blogid on Kristi ja Madikeni omad. See on nii imelik. … Loe edasi “Lapsed on suvega nii palju”

Lapsed on suvega nii palju kasvanud. Ma mõtlen, need lapsed, kes hommikuti nr. 2 bussiga Keskturu juurde lasteaeda sõidavad. Nad on palju pikemad ja pruunid ja juuksed on heledaks pleekinud. Ja nad tohivad nüüd seda stopp-nuppu vajutada, mis bussijuhi juures kellukest helistab:)

Minu kõige lemmikumad blogid on Kristi ja Madikeni omad. See on nii imelik. Ma loen neid iga päev ja elan kaasa ja mul on juba tunne, nagu tunneks ma Kristit ja Madikeni väga hästi. Ja nemad samas ei tea üldse, et ma olemas olen, ei oska aimatagi. Noh, võibolla nad kunagi saavad siit teada. Või võibolla ma ühel päeval ei suuda vastu panna ja näiteks kirjutan nende külalisteraamatutesse midagi.

Kristi elus juhtub rohkem põnevaid asju. Või ta ehk kirjutab need põnevamalt üles? Aga Madiken on rohkem minu moodi. Tegelikult on nad mõlemad minu moodi. Kui mina oleks praegu 13-14-aastane, siis ma oleks seda just sellisel moel, nagu nemad on, usun ma.

Ja mul on hirmus kahju, et Kristi ei saanud Hendrikuga Hiiumaale minna. Tegelikult ka.

Elioni uus logo on täielik

Elioni uus logo on täielik pesupulbrilogo mu meelest. Ja üldse on neil selline pesupulbriimidž. Või pabertaskuräti- äärmisel juhul :P Appi, selles eelmises lõigus oli kaks korda sõna “pesupulber” ja ma olin mõlemal korral kirjutanud “pesubulber”:) “Pesupulber” on vähemalt sama lollakas sõna kui “ettevõte”. Ma nägin hommikul Narva maanteel rööpmeseadjat. Rohelises neoonvestis ja suure raudkangiga, seisis … Loe edasi “Elioni uus logo on täielik”

Elioni uus logo on täielik pesupulbrilogo mu meelest. Ja üldse on neil selline pesupulbriimidž. Või pabertaskuräti- äärmisel juhul :P

Appi, selles eelmises lõigus oli kaks korda sõna “pesupulber” ja ma olin mõlemal korral kirjutanud “pesubulber”:)

“Pesupulber” on vähemalt sama lollakas sõna kui “ettevõte”.

Ma nägin hommikul Narva maanteel rööpmeseadjat. Rohelises neoonvestis ja suure raudkangiga, seisis trammipeatuses, vaatas trammide numbreid ja sättis pöörangut. Ma arvan, et ma hakkan selleks, kui ma suureks saan. Selline karjääriidee.

Nimekiri asjadest, millest tuleks loobuda:
* cafe jutukas
* perekooli foorum
* messenger
* …
Ühesõnaga, kõik asjad, mis lasevad mingite võõraste või siis ka tuttavate inimestega pisiasjade üle tülitseda ja seeläbi rikkuda
* oma närve
* teiste närve
* suhteid
* klaviatuuri
* oma päevi/õhtuid
* …
Peaks tekitama mingi f2f suhtlemise projekti. Mõõdetavate ja saavutatavate eesmärkidega à la “enne 31. oktoobrit 2003 kohtuda vähemalt 50% messengeri kontaktidega IRL ja veeta igaühega vähemalt 1h kvaliteetaega”:P

Mul on projektijuhti vaja selle jaoks.

Täna olen ma nagu Liisa

Täna olen ma nagu Liisa Bullerby lastest. Ainult et ma värvisin taburetti, mitte veranda lauda, ja ma värvisin selle kollaseks, mitte roheliseks. Ja küpsetasin suhkrukoogi asemel rosinakeeksi. Ja mu vennad ei ole mitte üksteist värvipintslitega taga ajanud, vaid hoopis viisakalt lage värvinud ja tapeeti seina pannud. Noh, ja loomulikult pole ma Britta ja Annaga tülli … Loe edasi “Täna olen ma nagu Liisa”

Täna olen ma nagu Liisa Bullerby lastest. Ainult et ma värvisin taburetti, mitte veranda lauda, ja ma värvisin selle kollaseks, mitte roheliseks. Ja küpsetasin suhkrukoogi asemel rosinakeeksi. Ja mu vennad ei ole mitte üksteist värvipintslitega taga ajanud, vaid hoopis viisakalt lage värvinud ja tapeeti seina pannud. Noh, ja loomulikult pole ma Britta ja Annaga tülli läinud. Aga muidu pole mingit vahet:)

“See on see eesti rahva

“See on see eesti rahva traagika, et mehed on kogu aeg koosolekul ja naistel on aku tühi,” kirjutab Concordia Susi tänases Kranaadis. Umbes nii ma olen kogu aeg arvanud kah. Aknaalused sõbrad on vana asfaldi maast kätte saanud ja paigaldavad uut. See on nii tore, et ma saan kõigi viie meelega Tallinna kesklinna arengut jälgida. … Loe edasi ““See on see eesti rahva”

“See on see eesti rahva traagika, et mehed on kogu aeg koosolekul ja naistel on aku tühi,” kirjutab Concordia Susi tänases Kranaadis. Umbes nii ma olen kogu aeg arvanud kah.

Aknaalused sõbrad on vana asfaldi maast kätte saanud ja paigaldavad uut. See on nii tore, et ma saan kõigi viie meelega Tallinna kesklinna arengut jälgida. Kellele siis ei meeldiks bituumeni lõhn.

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub iga päev uusi üllatusi. On neljapäeva hommik, kell on 9.04 ja keegi vilistab mu akna all “Luikede järve”. Neljandat päeva töötab suruõhuhaamer. Siinsamas akna all. Ma sain BJ päeviku läbi ja ei olnudki lõpuks enam nii hull. Muide, ma ikkagi ei olnud seda lugenud:) Ja kuna see nii hull polnud, … Loe edasi “Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub”

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub iga päev uusi üllatusi. On neljapäeva hommik, kell on 9.04 ja keegi vilistab mu akna all “Luikede järve”.

Neljandat päeva töötab suruõhuhaamer. Siinsamas akna all.

Ma sain BJ päeviku läbi ja ei olnudki lõpuks enam nii hull. Muide, ma ikkagi ei olnud seda lugenud:) Ja kuna see nii hull polnud, siis ma asusin uue hooga ühe Shopaholicu kallale. See tähendab, lugesin happy endi läbi ja sain teada, et ainus, mis võib mehe päästa võimuka ema käest, on armastav (aga samas võimukas) naine. Thought so.

Tegelikult on see alatu. Mul EI OLNUD plaanis Shopaholicut rohkem lugeda. Aga need kolm raamatut olid mul laua peal ja nägid nii… umm… kutsuvad välja. Ma olen neid juba poeski alati vaadanud ja mõelnud, et ma ikka tahan neid hirmsasti. Sellised roosade kaante ja läikivate tähtede ja lapselike kaanepiltidega raamatud. Nagu need inglise naistekad tänapäeval enamasti on. Nad ajavad tüdrukul suu vett jooksma. Ma olen jube palju mõttetuid raamatud läbi lugenud lihtsalt sellepärast, et nad on nii ilusad:) Eesti kirjastajad on kas ausamad või lollimad… nad tõlgivad needsamad raamatud ära ja annavad välja igavas kujunduses, mis ei kutsu kedagi neid ostma. Isegi mitte raamatukogust laenutama.

Tartu on Tallinnast nii kaugel.

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud. Ma tean küll, et … Loe edasi “Tartu on Tallinnast nii kaugel.”

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud.

Ma tean küll, et asi ei ole vahemaas, asi on minus. Aga ikkagi.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba … Loe edasi “Ma loen Bridget Jonesi päevikut.”

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba lugenud või ei:) Ma olen filmi näinud. Aga raamatu kohta ei mäleta. Nii et ma parem loen ta läbi ja saan kaelast ära selle asja. Aga see on ikka NIIII piinlik raamat! Enamvähem nagu see Shopaholic-sari. Mille ma jätsingi pooleli. Veel täna hommikul tegelikult vaatasin kolmandassse raamatusse sisse ja sattusin stseenile, kus peigmehe ema karjub pruudi peale: “You are not getting married to MY son in some backyard in England!” Uhh. Ma olen võimukate emade suhtes allergiline.

Tõsiselt.

Muidu ma käisin eile Kakumäel uisutamas ja see oli suures osas mõnus. Kui ainult rahvast oleks vähem olnud.

Eile oli bussidest mahajäämise päev. Absoluutselt kõik bussid ja trollid läksid nina alt ära (peale hommikuse nr. 2, sest selle peale jõudmine sõltus minust endast, aga mitte teistest bussidest või inimestest:P) ja lõpuks ma tulin linnast jala koju. Sel suvel esimest korda. Mõnus oli. Eriti lõpus, kui ma jälle uisud alla sain panna:)

Keegi võiks mind pidurdama õpetada muidugi. Ja üldse korralikult sõitma. Aga ma saan hakkama ja kannapidurdus töötab ju küll, ehkki see ei ole eriti cool.

Ütleme, et ma ei olnud

Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis, et üks silmavaade olla võib nii kallis. Tundsin – miski minus igaveseks muutus, kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus. Nojah, see on ju ikkagi “Kaotajad”. See on päev otsa kummitanud ja ma olen üritanud päev otsa meenutada, kas ma olen kunagi esimesest silmapilgust armunud. Võibolla olen … Loe edasi “Ütleme, et ma ei olnud”

Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin – miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.

Nojah, see on ju ikkagi “Kaotajad”. See on päev otsa kummitanud ja ma olen üritanud päev otsa meenutada, kas ma olen kunagi esimesest silmapilgust armunud. Võibolla olen – ma ei mäleta enam kindlalt. Tahaks mäletada…

Millegipärast meenutab see laul mulle 80-ndate aastate eesti rokkoopereid. Mis on tobe, sest ma ei tea mitte midagi mingitest eesti rokkooperitest, olgu siis 80-ndad või mingid muud:)

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja mulle ei meeldinud. Matvere oli lahe (pidigi olema. See oli neil nii plaanitud, et ma lähen ja vaatan, et Matvere on lahe. Manipuleerimine tegelt.) Laulusõnad olid aegajalt lahedad, aga mitte kunagi rohkem kui kaks rida järjest, siis keeras ära. Muusika oli aegajalt lahe, aga mitte kunagi rohkem kui kolm takti … Loe edasi “Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja”

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja mulle ei meeldinud.

Matvere oli lahe (pidigi olema. See oli neil nii plaanitud, et ma lähen ja vaatan, et Matvere on lahe. Manipuleerimine tegelt.) Laulusõnad olid aegajalt lahedad, aga mitte kunagi rohkem kui kaks rida järjest, siis keeras ära. Muusika oli aegajalt lahe, aga mitte kunagi rohkem kui kolm takti järjest. Jne. Ahjaa, ja lõpuks ei olnud Matvere ka enam lahe, aga see oli neil ka ette nähtud.

Ma ei saagi enam aru, mis mulle tegelikult meeldis ja mis meeldis mulle sellepärast, et Tätte oli kuhugi üles kirjutanud, et see peab mulle meeldima.

Ja loo moraal jäigi mulle arusaamatuks.

Ilmselt ma ei ole sihtgrupp.

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud – Eesti Päevaleht Online Ma hakkasin ette kujutama, kuidas see on, kui üks linn teise peale solvub. See võib päris jube olla, ma ei tahaks igaks juhuks seal linnas sel hetkel olla… Arutasime Jakoga, milline võiks olla seos linna emotsioonide ja linnas olevate inimeste emotsioonide vahel. kas inimeste solvumine toob … Loe edasi “Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud”

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud – Eesti Päevaleht Online

Ma hakkasin ette kujutama, kuidas see on, kui üks linn teise peale solvub. See võib päris jube olla, ma ei tahaks igaks juhuks seal linnas sel hetkel olla…

Arutasime Jakoga, milline võiks olla seos linna emotsioonide ja linnas olevate inimeste emotsioonide vahel. kas inimeste solvumine toob kaasa linna solvumise või vastupidi? Või on need asjad teineteisest sõltumatud? Äkki solvub lihtsalt infrastruktuur. Teed ja majad ja värgid.

Teine variant on muidugi, et kui kõik inimesed linnas ühte ja sama emotsiooni tunnevad, näiteks solvuvad, siis saabki öelda, et linnal on see emotsioon. Aga see ei ole nii huvitav.

Tasub tähele panna, et Eesti linnade üksteise peale solvumist pole palju ette tulnud (minu teada). Jako pani selle põhjamaise temperamendi arvele ja küllap tal on õigus. Lisaks siia veel rahumeelse probleemide lahendamise oskuse – kas Eesti linnad tülitsevad selle üle, kes saab pealinn olla? Ei. Meil on kõik linnad pealinnad – suve-, talve-, veini- jne. Kreeklased võiks meist eeskuju võtta. So what, et Olümpia ei saa olla olümpialinn (olüm-pialinn? nagu mingi murdes pealinn), hakaku siis näiteks kivipealinnaks. Ma käisin seal ükskord ja jubedalt oli kive, nii et see sobiks:)

Ja siis on veel sõpruslinnad. Kuidas tekib sõprus kahe linna vahel? Mis saab, kui sõpruslinnad omavahel tülli lähevad? Jessas, Eesti Päevaleht on mulle jälle uue maailma avanud!!!

Oeh, ja ma loen maailma

Oeh, ja ma loen maailma kõige sitemini tõlgitud raamatut. “Pajud tuules”. Arvestades ülejäänud raamatu tasemega on täiesti üllatav, et pealkiri pole “Tuul pajudes”… otsetõlge oleks ju selline. Stiilinäide suvalisest kohast: “Oo, jah, me teame seda,” seletas põldhiir veidi häbeliku näoga, “kuid alati on hea teha kõike aegsasti, kas pole? Tegelikult peame me mööbli ja pakid … Loe edasi “Oeh, ja ma loen maailma”

Oeh, ja ma loen maailma kõige sitemini tõlgitud raamatut. “Pajud tuules”. Arvestades ülejäänud raamatu tasemega on täiesti üllatav, et pealkiri pole “Tuul pajudes”… otsetõlge oleks ju selline. Stiilinäide suvalisest kohast:

“Oo, jah, me teame seda,” seletas põldhiir veidi häbeliku näoga, “kuid alati on hea teha kõike aegsasti, kas pole? Tegelikult peame me mööbli ja pakid ja toiduvarud ära viima, enne kui need hirmsad masinad hakkavad lõgistama ümber põldude; ja siis sa tead ju, tänapäeval võetakse parimad korterid nii kiiresti ära, et kui hilined, pead leppima kehvakesega; ja need nõuavad palju korraldamist, enne kui sobivad sissekolimiseks. Muidugi, me oleme varajased, me teame seda, kuid me alles alustame.”

Ja see on veel võrdlemisi HÄSTI tõlgitud koht – kohati on näha püüdlusi sõnajärjekorda eesti keelele sobivaks sättida:)

Tõlge eesti keelde Sirje Veski, 1995. Tervitused siinkohal Sirje Veskile. Kõige hämmastavam, et keegi pole vaevunud paremat tõlget ka tegema eesti keelde, ainult mingeid adapteeritud variante on tõlgitud. See on ometi mingi lastekirjanduse klassika, nagu ma olen aru saanud…?

Kui tavaliselt telekat ei vaata,

Kui tavaliselt telekat ei vaata, siis ei oskagi sealt muud vaadata peale reklaamide. Ma juba väiksena vanaema juures käies vaatasin reklaame kõige parema meelega… seda, kus mees vaiba sisse mässiti ja kuristikku visati:) Eile Jane juures nägin superreklaami. Radiolinja oma, Genialistid taustaks ja “kõige ilusam leviala”. Head reklaamid on lahedad, arvan ma. Neist võib vaimustuda … Loe edasi “Kui tavaliselt telekat ei vaata,”

Kui tavaliselt telekat ei vaata, siis ei oskagi sealt muud vaadata peale reklaamide. Ma juba väiksena vanaema juures käies vaatasin reklaame kõige parema meelega… seda, kus mees vaiba sisse mässiti ja kuristikku visati:) Eile Jane juures nägin superreklaami. Radiolinja oma, Genialistid taustaks ja “kõige ilusam leviala”. Head reklaamid on lahedad, arvan ma. Neist võib vaimustuda ja vaimustust on hädasti vaja.

Kui ma viimase bussiga koju läksin, oli august kätte jõudnud. Kuupäeva järgi juba õige mitmes august, aga tegelikult oli esimene selline ehtne augustiöö. Pime ja mõnus. Nagu oleks sügis tulnud.

Hommikul tööle tulles oli ka sügisetunne. Hea on üle tüki aja käia teksaste ja tenniste ja dressipluusiga. Selline kindel, down-to-earth tunne. Pealegi on mul lahe dressipluus.

Mul on veel hulk asju. Mugavad tennised. Ilus uus raamaturiiul. Hulk häid raamatuid. Veel suurem hulk keskpäraseid raamatuid. Viis venda. Töö. Jalgratas. Kompass (ja see ei ole mingi pisike ebaoluline asi ju:). Päris palju muusikat. Kõrgharidus. Mõned sõbrad. Palju vaenlasi:) Kolm kassi. Euroopa atlas. Pikad juuksed. Rohkem ei tule praegu meelde, aga mingeid asju on tõenäoliselt veel.

See on juba nagu naiiv.super. Aga ma ei kirjutanud seda sealt maha! Kui oleks kirjutanud, siis oleks veel pidanud kirja panema näiteks suure õppelaenu:)

It’s just another rainy Sunday

It’s just another rainy Sunday afternoon Ma tahan ka olla 13-aastane. Valetan, tegelikult ei taha, ma olin juba korra ja see oli nii-nii raske. Aga siis ma tahan, et ma oleks saanud 13-aastaselt blogi kirjutada. Mul on tunne, et ma olin 13-sena asjalikum, kui ma praegu 23-sena olen. Mõtteid oli kuidagi rohkem ja nad olid … Loe edasi “It’s just another rainy Sunday”

It’s just another rainy Sunday afternoon

Ma tahan ka olla 13-aastane. Valetan, tegelikult ei taha, ma olin juba korra ja see oli nii-nii raske. Aga siis ma tahan, et ma oleks saanud 13-aastaselt blogi kirjutada.

Mul on tunne, et ma olin 13-sena asjalikum, kui ma praegu 23-sena olen. Mõtteid oli kuidagi rohkem ja nad olid värskemad ja targemad. Praeguseks olen ma vist kõik mõtted ära mõelnud, mis üldse olla saavad. Mis ma edasi teen?

Tänasest päevast teevad hea päeva

Tänasest päevast teevad hea päeva sellised asjad: * palav ei ole. higi ei tilgu. * bussid Järvele minekuks ja tagasitulekuks tulid täpselt ja ma ei pidanud neid ootama * Selveris müüdi mu lemmikküpsiseid odavalt (mis andis ettekäände neid palju osta) Kõik ülejäänud asjad teevad tänasest päevast pigem halva päeva. Bilanss tuleb negatiivne.

Tänasest päevast teevad hea päeva sellised asjad:
* palav ei ole. higi ei tilgu.
* bussid Järvele minekuks ja tagasitulekuks tulid täpselt ja ma ei pidanud neid ootama
* Selveris müüdi mu lemmikküpsiseid odavalt (mis andis ettekäände neid palju osta)

Kõik ülejäänud asjad teevad tänasest päevast pigem halva päeva. Bilanss tuleb negatiivne.

gee, nad on meile wc-sse

gee, nad on meile wc-sse lillelise paberi pannud! Mustriga WC-paber on lahe. Istusin ja mõtlesin, kas võiks veel parem olla, kui paberi peale oleks midagi kirjutatud. Aga vist mitte. Vanasti meil oli kodus (või kusagil) paber, mille peale oli kirjutatud Luonnonystävä. See oli tüütu. Järvele tuleb minna ja see on liiga kaugel. Mul peaks ikkagi … Loe edasi “gee, nad on meile wc-sse”

gee, nad on meile wc-sse lillelise paberi pannud! Mustriga WC-paber on lahe. Istusin ja mõtlesin, kas võiks veel parem olla, kui paberi peale oleks midagi kirjutatud. Aga vist mitte. Vanasti meil oli kodus (või kusagil) paber, mille peale oli kirjutatud Luonnonystävä. See oli tüütu.

Järvele tuleb minna ja see on liiga kaugel. Mul peaks ikkagi auto olema.