tead, millal olen rahul – pihku kui maailm mahub

Alustan täna järjekordset kena-inimene-olemise projekti. Kestusega üks nädal. Aga mõned inimesed oskavad kogu aeg kenad olla. Mitte projekti korras, vaid pidevalt. Huvitav, kuidas nad seda teevad? Ja kas neil on tore?

Alustan täna järjekordset kena-inimene-olemise projekti. Kestusega üks nädal.

Aga mõned inimesed oskavad kogu aeg kenad olla. Mitte projekti korras, vaid pidevalt. Huvitav, kuidas nad seda teevad? Ja kas neil on tore?

vivat academia, vivant professores

Ma panin valge pluusi selga ja läksin õppeaasta avaaktusele. Esimest korda nende seitsme aasta jooksul, mil mul selleks TTÜs õigus/võimalus/kohustus on olnud. Üldmulje oli hale. Rektorit polnud kohal ja õppeprorektor osutus ülikehvaks kõnemeheks. Öelda polnud tal midagi. Mitte et mõnel teisel kõnelejal oleks olnud. Üldiselt oli selle aktuse parim osa see, mis meie kooril sisustada … Loe edasi “vivat academia, vivant professores”

Ma panin valge pluusi selga ja läksin õppeaasta avaaktusele. Esimest korda nende seitsme aasta jooksul, mil mul selleks TTÜs õigus/võimalus/kohustus on olnud.

Üldmulje oli hale. Rektorit polnud kohal ja õppeprorektor osutus ülikehvaks kõnemeheks. Öelda polnud tal midagi. Mitte et mõnel teisel kõnelejal oleks olnud. Üldiselt oli selle aktuse parim osa see, mis meie kooril sisustada lasti :P

TTÜ kultiveerib endiselt hoolega mingit insenerimüüti. Ma ei ole mõistet “insener” väljaspool selle kooli seinu vist üldse kunagi kuulnud. Ja mul oli meelest läinud, et seal sees suurt midagi ei kuulegi, vähemalt esimesed kolm aastat. Aga nagu näha minu näitest, ei suuda selline asi noore inimese hinge püsivat armi jätta :P

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan,

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan, kus saab istuda ja raamatuid lugeda. Ma ootasin juba ammu, et keegi peale minu ka selle avastaks, ja täna oligi käes – kaks meesterahvast olid diivani hõivanud ja lugesid süvenenult. Vähemalt tund aega järjest, rohkem ma ei viitsinud luurata. Tunne oli nagu emal, kelle laps esimest korda kooli läheb – … Loe edasi “Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan,”

Kaubamaja raamatuosakonnas on ülimõnus diivan, kus saab istuda ja raamatuid lugeda. Ma ootasin juba ammu, et keegi peale minu ka selle avastaks, ja täna oligi käes – kaks meesterahvast olid diivani hõivanud ja lugesid süvenenult. Vähemalt tund aega järjest, rohkem ma ei viitsinud luurata. Tunne oli nagu emal, kelle laps esimest korda kooli läheb – hea meel, aga natuke nagu kahju ka… Mul ei olnudki kuhugi istuda. Proovisin diivani seljatoe peale toetudes Fowlesi lugeda, aga ei õnnestunud. Kahtlustan, et probleem polnud diivanis.

Ma ei saa aru inimestest,

Ma ei saa aru inimestest, kes joovad maitseteed. Neid Liptoni omi, teate – virsikutee, metsamarjatee, troopiline tee, mustsõstratee, karamellitee… KARAMELLITEE? Appi! Samas olen ma võimeline mõistma inimesi, kellele maitseb keedupeet või ei maitse seened; kes panevad tee sisse suhkrut ja piima; kes ei joo teed üldse. Lihtsalt see maitsestatud tee asi… Tjah, ise ma ju … Loe edasi “Ma ei saa aru inimestest,”

Ma ei saa aru inimestest, kes joovad maitseteed. Neid Liptoni omi, teate – virsikutee, metsamarjatee, troopiline tee, mustsõstratee, karamellitee… KARAMELLITEE? Appi! Samas olen ma võimeline mõistma inimesi, kellele maitseb keedupeet või ei maitse seened; kes panevad tee sisse suhkrut ja piima; kes ei joo teed üldse. Lihtsalt see maitsestatud tee asi… Tjah, ise ma ju joon Earl Greyd, mis on sisuliselt must tee bergamotiga. Ja muidugi joon taimeteesid. Ja talvel ma panen musta tee hulka kaneelikoort ja kardemoni ja nelki, see tuleb kokku selline mõnusalt jõulumaitseline ja ei ole üldse vastik. Ikkagi ma pean virsikuteed vastuvõetamatuks! Võiks öelda, et maitsestatud tee juurest, kusagilt erinevate maitsete vahelt, jookseb minu tolerantsuse piir. Ma saan isegi suitsetajast paremini aru kui mustsõstratee joojast:)

Koolitus paneb mu attention spani põhjalikult proovile. Ma tabasin end täna slaidide illustratsioonidel inimestele sabasid ja sarvi joonistamast. Oleks muidu prille joonistanud, aga audiitorite slaididel ongi juba kõik inimesed prillidega:)

I wish I was special

Mingid asjad on olemas, mille kohta ma alati mõtlen, et tahaks neid teha, aga mille jaoks ettevõtmist ei jagu. Näiteks ma tahaks õppida akordioni mängima ja poola keelt rääkima (ei, mitte mõlemat üheaegselt, see annaks juba performance’i mõõdu välja, aga kunstnikuambitsiooni mul küll pole:). Ja ma tahaks endale prille. Ja küülikut tahaks võtta. Hispaaniasse minna. … Loe edasi “I wish I was special”

Mingid asjad on olemas, mille kohta ma alati mõtlen, et tahaks neid teha, aga mille jaoks ettevõtmist ei jagu. Näiteks ma tahaks õppida akordioni mängima ja poola keelt rääkima (ei, mitte mõlemat üheaegselt, see annaks juba performance’i mõõdu välja, aga kunstnikuambitsiooni mul küll pole:). Ja ma tahaks endale prille. Ja küülikut tahaks võtta. Hispaaniasse minna. Mootorratast.

Ma arvan, et kui ma mõne neist asjadest tegelikult ära teeks, siis oleks tükil ajal väga hea tunne.

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib mu väikestele tänavatele sõitma. Sõitsime siis. Muudkui aga siit vasakule ja järgmisest paremale ja valgusfoori juurest tagasi… ja ühel hetkel ma avastasin end TTÜ ringilt Sõpruse puiesteele pööramas. Väiksed tänavad my ass. Ilmselt pean ma seda võtma usaldusavaldusena sõiduõpetaja poolt. Noh, nii ma saan varsti oma õppesõidukompleksist lahti.

Sõiduõpetaja ütles eile, et viib mu väikestele tänavatele sõitma. Sõitsime siis. Muudkui aga siit vasakule ja järgmisest paremale ja valgusfoori juurest tagasi… ja ühel hetkel ma avastasin end TTÜ ringilt Sõpruse puiesteele pööramas. Väiksed tänavad my ass. Ilmselt pean ma seda võtma usaldusavaldusena sõiduõpetaja poolt. Noh, nii ma saan varsti oma õppesõidukompleksist lahti.

Lugesin hilise ööni “Kapten Corelli

Lugesin hilise ööni “Kapten Corelli mandoliini” ja nägin selle tulemusena mingeid vastikuid sõjaunenägusid.

Selle raamatuga on kõige lollim hoopis see, et ma olen ju Kefallenial käinud. (Kuigi nad nimetasid seda siis Kefalloniaks, mis on palju mõnusama kõlaga nimi). Kõik need kohanimed seal raamatus… Argostolion? Sami? Fiskardon? Ma olen neis kohtades käinud. Ja ma ei mäleta neist mitte midagi:( Fiskardon oli vist see armas kaluriküla, kus ma üksi ringi hulkusin ja üht sisalikku pildistada püüdsin? Kahjuks olid mul tol ajal hoopis teised pildistamisharjumused kui praegu ja nii ma ei saa isegi fotoalbumist järele vaadata, kuidas siis asjad ikkagi olid. Mul on Kefalloniast ainult üks vaade olemas.

Kreeka piltidelt selgub, et mu tennised on palju vanemad, kui ma arvasin. Väga armsad tennised on. Ma juba ette tunnen hirmu, mis minust saab, kui need ükskord ära kuluvad. Hanna (keda ma ei tunne) on täna varahommikul ka nentinud, et jalanõudega saab olla tugev emotsionaalne side.

Jah, ja ma mäletan Kefalloniast põhilise faktina seda, et meie sealviibimise ajal toimusid seal sellesama “Kapten Corelli mandoliini” võtted. Starring Nicolas Cage. Huvitav, kas nad said selle filmi valmis? Ma pean seda vaatama, siis mulle äkki tuleb rohkem asju meelde.

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes “2001 viisi saavutada head enesetunnet”. Osta ei raatsinud. Aga ehk peaks. Ma sirvisin seda ja sain nii häid ideid: * viska ära oma vanad pajalapid ja pajakindad ja osta uued; * loobu pesukapist. hoia käterätte vannitoas ja linu ja padjapüüre magamistoas, kuhu nad kuuluvad; * lesi voodis ja ära tee … Loe edasi “Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes”

Leidsin raamatupoest raamatu pealkirjaga umbes “2001 viisi saavutada head enesetunnet”. Osta ei raatsinud. Aga ehk peaks. Ma sirvisin seda ja sain nii häid ideid:
* viska ära oma vanad pajalapid ja pajakindad ja osta uued;
* loobu pesukapist. hoia käterätte vannitoas ja linu ja padjapüüre magamistoas, kuhu nad kuuluvad;
* lesi voodis ja ära tee midagi;
* tee nimekiri raamatutest, mida sa tahaksid lugeda, ja tõmba läbiloetud raamatud järjest maha.
Rohkem ei tule hetkel meelde. Igatahes pajalapid ma viskasin juba minema (loodetavasti ma jõuan uute ostmiseni ka varsti, muidu tekib jama) ja raamatunimekiri on juba tükk aega olemas. Nüüd ma lähen voodisse lesima.

Paraku oli enamus hea enesetunde saavutamise viise seotud millegi ostmisega…

Amber Spyglassi ja sellega koos kogu Pullmani triloogia sain läbi. Lõpp oli minu meelest kole kurb. Kallid kirjanikuonud – palun kirjutage rohkem õnnelikke lõppe. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud.

something beautiful will come your way

Ma olen nii tige. Sest ma kirjutasin nii pika jutu ja siis juhtus midagi ja see kõik kadus ära. jah, ma tean, et ma kõlan nagu tüüpiline dumb user, aga elu ongi selline. Mul on seda ka juhtunud, et mu arvutil kaob võrk tagant ära ja ma teen kõikvõimaliku troubleshootingu läbi – muuhulgas kontrollides, et … Loe edasi “something beautiful will come your way”

Ma olen nii tige. Sest ma kirjutasin nii pika jutu ja siis juhtus midagi ja see kõik kadus ära. jah, ma tean, et ma kõlan nagu tüüpiline dumb user, aga elu ongi selline. Mul on seda ka juhtunud, et mu arvutil kaob võrk tagant ära ja ma teen kõikvõimaliku troubleshootingu läbi – muuhulgas kontrollides, et võrgujuhtme mõlemad otsad ja kõikvahepealsed pistikud on kindlalt kinnitatud sinna, kuhu nad peavad olema kinnitatud – ja ei leia, milles jama, ja helistan IT-spetsile ja kurdan… ja siis ta tuleb kohale ja lükkab näpuga võrgujuhet ja tuluke läheb põlema ja kõik töötab. Ja siis vaadatakse mind sellise näoga, et… ah, no te teate ju, millise näoga selliseid kasutajaid vaadatakse, eks? Pluss veel hullemaga selle eest, et mul on tegelikult bakalaureusekraad informaatikas.

Vahel mul ei ole sõnu maailma alatuse kohta.

Pikk jutt rääkis sellest, kuidas ma käisin skuutriga sõitmas, kuidas vesi läks kahemõõtmeliseks ja kuidas ma ei tea, kui kiiresti ma sõitsin. Kui on küsimusi antud teemal – vastan kindlasti. Küsige.

Ma pean tunnistama, et skuutriga oli väga mõnus sõita, aga niisugune tegevus käib siiski suures osas mu moraalsete tõekspidamiste vastu. Skuuter ei ole palju parem kui ATV. Ja ATV on vist peaaegu et kõige nõmedam asi, mida ma tean. Kuulub samasse klassi tänavale sülitamisega, sodi mahaloopimisega ja autouste avamisega eesmärgiga autoraadiot võimalikult kaugele kuulda. Junõu.

Mul on praegu pooleli sellised raamatud:

Louis de Bernieres – Kapten Corelli mandoliin
Patrick Süskind – Perfume (jumal teab, miks ma seda saksa raamatut inglise keeles loen)
Philip Pullman – Amber Spyglass
Anya Seton – Katherine
Lauri Koger, Henn Kullerkupp – Liiklusõpik

Ja ükski neist ei ole selles mõttes pooleli, et “hakkasin kunagi lugema, enam ei taha lugeda, võibolla kunagi loen siiski edasi”. Ma loen neid kõiki täiesti aktiivselt. Igaühest olen viimase kahe ööpäeva jooksul vähemalt peatüki lugenud, ausalt. Mul on lihtsalt mingi kohutav probleem selle, noh… mitte keskendumisvõimega… sellega, kui kaua ma suudan mingi ühe asjaga tegelda ja sellele tähelepanu pöörata ja keskenduda, mis selle asja nimi on? Pärast tuleb meelde. Ma olen nagu hüperaktiivne algklassilaps. Ükskõik kui põnev raamat või film vms, ma ei suuda sellega üle veerand tunni tegelda. Siis tahaks midagi muud. ALT+TAB on mu elu märksõnaks. Kui ma hommikul tööle jõuan ja hakkan veebist Päevalehte lugema, siis peab samal ajal veel mingi aken lahti olema, delfi või agirlsworld või kellegi blog või Harry Potteri foorum (jah, ma loen sellist asja ka regulaarselt :P). Ja umbes kaks või kolm korda ühe artikli jooksul ma teen vahe sisse ja loen midagi muud. Kusjuures ma olen võimeline sõna otseses mõttes poolelt sõnalt pooleli jätma suvalise asja ja pärast sealt edasi lugema. Normaalne see igatahes ei ole.

Viimase aja suurim pingutus oli “Printsess Mononoke”, millest ma suutsin järjest ära vaadata umbes 7/8. Käsi sügeles kohutavalt puldi järele… oleks nii tahtnud vahepeal teisi kanaleid klõpsida. Kuna ma ei vaadanud telekat üksi, siis panin kiusatusele vastu. Mingil hetkel kõndisin teise tuppa ja logisin natukeseks cafesse. Sai parem.

See mõiste, mida ma otsisin, on inglise keeles vist attention span. Aga ma täiesti kindlalt teadsin väga head eestikeelset sõna või väljendit selle kohta.

Kui minna Kadrinas bussi peale

Kui minna Kadrinas bussi peale ja küsida üks pilet linna, siis saad pileti Rakverre. See maksab 8 krooni. Jah, ma käisin Kadrinas. Mul oli kohutav tahtmine sealt kuhugi jutukasse või asja sisse logida – või vähemalt siia mingi võidurõõmus märkus kirjutada – aga avalik internetipunkt on seal lahti kella 15st 20ni. Alatu. Minu arust ei … Loe edasi “Kui minna Kadrinas bussi peale”

Kui minna Kadrinas bussi peale ja küsida üks pilet linna, siis saad pileti Rakverre. See maksab 8 krooni.

Jah, ma käisin Kadrinas. Mul oli kohutav tahtmine sealt kuhugi jutukasse või asja sisse logida – või vähemalt siia mingi võidurõõmus märkus kirjutada – aga avalik internetipunkt on seal lahti kella 15st 20ni. Alatu. Minu arust ei saa rääkida avalikust Internetist, kui see päeva esimesel poolel täiesti suletud on.

Millegipärast on jube lahe mingitest ebatavalistest kohtadest netti kasutada. Ometigi on võrk ju sama ja asjad, mida teed, ka samad. Ikkagi on kohutavalt lahe logida cafesse sisse kuskilt Brindisi internetikohvikust või Maribori ülikooli arvutiklassist või Kopenhaageni ühikatoast. Või Kadrina avalikust internetipunktist, for that matter.

Meres ujumas käia on kah mingis salakohas palju lahedam kui Pirita rannas, samas.

Üldiselt oli Kadrinas mingi teine Eesti. Järjekorranumbrit ma ei tea, aga igatahes mitte sama, mis tallinnas. Ja mulle täitsa meeldis:)