See on väga mõnus, et sel ajal, kui ma ära olin (tõepoolest kaks nädalat ilma internetita), on nn. Telleri blogikoolkond ka kilekotiteemani jõudnud.
Muide, kõik kurdavad, et müüjad suruvad kilekotti ikkagi peale – et tasuta ja mis kõik veel. Huvitaval kombel pole minul ühtegi sarnast kogemust. Kõik on väga mõistvalt suhtunud ja koti andmata jätnud ja pole vastu mölisenud. Ehkki eile Praha lennujaama duty-free poes üks müüja võttis küll mu palve peale kreemi kilekotist uuesti välja, aga sel ajal, kui me kaardimaksekviitungit ootasime, pani selle sinna jälle sisse tagasi. Hajameelsusest ilmselt. Siis tuli talle jälle meelde ja ma pääsesin ikkagi kotita. Armas.
Täna hommikul ärgates oli mu esimeseks mõtteks, et ma pean oma kodulehe ümber tegema ja blogi esilehele panema. See juhtub mingi aja jooksul. Varsti.
whatever 