Tulin hommikul tööle ja president sõitis vastu. Mulle üsna meeldib, et ma kõnnin iga päev mööda Narva maanteed ja president peab ka mööda Narva maanteed sõitma, kui ta kuhugi minna tahab. Siis me vahel kohtume ja mul on hea kindel tunne. Mitte et ma sellest praegusest presidendist inimesena suuremat peaksin, aga olgem ausad, oleks ikka nõme küll, kui ühel hetkel lihtsalt ei oleks enam Eesti Vabariigi presidenti olemas. Sellepärast on hea aegajalt oma silmaga veenduda, et ta ikka on.
Mu esimene Tallinna-kodu oli sellise koha peal, et ma kuulsin hommikuti hümni, kui Pika Hermanni torni lippu heisati. Õhtust langetamist enam eriti hästi ei kuulnud, siis oli muud müra vist rohkem vahel. Aga see tekitas ka kindlustunnet. Ärkad hommikul koos päikesega ja tead, et riik püsib.
whatever 