Kuu: detsember 2003

Nende Tetley “drawstring” teepakkide juures ei ole kõige mõnusam mitte see, et nad huumorimeelele kuidagi hästi mõjuvad (or so I’ve heard) ega ka see, et nööriga pakki kuivaks väänata on lõbus ja efektiivne. Kõige parem on hoopis see, et neil ei ole küljes pisikest metallist klambrikest ja seega saab neid edukalt komposti panna. Erinevalt Liptoni omadest. Sihuke pisiasi siis. Tihti pisiasjad määravad elu.

Minu lumehelves tuli niisugune. Päeva lingi auhind läheb Tellerile, kusjuures tema helves on ägedam ka:)

Nüüd väidan ma juba täie kindlusega, et kui siirup korralikult paksuks keeta, siis tuleb jahu vähem panna.

Publiku tungival nõudmisel ilmub täna retseptilisa.

PIPARKOOGID

300 g suhkrut
0.5 l vett
1 kg suhkrut

• Suhkur (300 g) sulatada kuival pannil pruunistumiseni, lisada kuum vesi.
• Kui suhkrukaramell on vees lahustunud, lisada veel 1 kg suhkrut ja keeta siirup parajalt paks.
• Sellest kogusest saab 1.7 kg siirupit.

3 tl nelki
1.5 tl kardemoni
3 tl kaneeli
1.5 tl ingverit
4 apelsini riivitud koor
500 g võid
300 g hapukoort
6 munakollast
0.5 tl soola
6 tl küpsetuspulbrit
2 kg jahu

• Kuumale siirupile lisada peenestatud maitseained, kloppida ühtlaseks ja veidi jahutada, siis lisada tükeldatud või, kloppida, kuni või on sulanud, panna juurde hapukoor, munakollased ja sool ning kloppida ühtlaseks massiks.
• 0.5 kg jahule segada hulka küpsetuspulber, sõeluda taignasse.
• Lõpuks sõtkuda juurde ülejäänud sõelutud jahu.
• Sellest kogusest saab 4.8-5 kg tainast. Taigna kogus oleneb sellest, kui paksuks on siirup keedetud.

Mina tegin poole vähem, sest seda viimast jahu sinna sisse sõtkuda läheb üsna tüütuks lõpuks:)

JÕULUKEEKS

Tegin Pille viidatud BBC lehekülje retsepti järgi. FYI, “black treacle” on mingi konkreetne siirup, mida mul Stockmannist leida ei õnnestunud. Tegin siis ilma, mis seal vahet. Ja vaniljeessents on minu meelest ka suht vastik asi, kuigi see tuli mulle lõhna järgi meelde alles siis, kui ma ta taignasse olin pannud:) Tehke parem vaniljesuhkruga või millegagi.

Muidu mu keeks sai täitsa kena. Panin kella üheks öösel äratuskella helisema ja käisin teda ahjust välja võtmas:P

Tegin piparkoogitainast. See ei tulnudki liiga kleepuv ja pott ei saanud ka pesematult suhkrusiirupiseks, nagu ta siiamaani alati saanud on. Otsustasin jõulukeeksi ka ühe hooga valmis teha (see peab tükk aega veel seista saama, nii et ei ole liiga vara, pigem liiga hilja) ja jõudsin juba rõõmustama hakata, et ma olen ikka eriti tubliks perenaiseks kasvanud… ja siis tuli välja, et ma polnud keeksiretsepti korralikult lõpuni lugenud ja et seda tuleb küpsetada 150 kraadi juures KOLM tundi! Böö. Esimene tund sai just läbi, muide.

Testimaania kestab.

My inner child is ten years old!

The adult world is pretty irrelevant to me. Whether
I’m off on my bicycle (or pony) exploring, lost
in a good book, or giggling with my best
friend, I live in a world apart, one full of
adventure and wonder and other stuff adults
don’t understand.

How Old is Your Inner Child?

Kusjuures ma olen alati olnud jumala kindel, et mu sisemine laps on seitse aastat vana ja poiss. Aga noh. Eks ta ka kasvab. Kahjuks.

Aga teate, ma arvasin, et okaapi on mingi kole loom, aga ei olegi. Selline päris nunnu.

Üldiselt kui toksida Google’isse “okaapi”, saab päris lahedaid vastuseid:) ma pean eelkõige silmas loomaaialoomade määrust ja eesti lugusid kitarrile.

Nägin unes, et olin siia kirjutanud, et “Karupoeg Puhhi” tegelane Iiah on okaapi. Õnneks ei ole. Kirjutanud. Ega okaapi.

Kontekstis, mida ma hetkel lähemalt käsitleda ei tahaks, meenus mulle, kuidas me Soome suvekursusel üritasime üht vene poissi, kelle jalgratas oli ära varastatud, veenda, et ta peaks jagama ratast ühe teise venelasega ja kasutama selleks kindlasti aegmultipleksimist. Noh, et nad sõidaksid selle rattaga kordamööda, aga vahetaksid nii tihti kohti, et kumbki ei jõuaks aru saada, et ta tegelikult pool aega jala käib. Meie iraanlasest lektor (kes nägi välja täpselt nagu Saddam Hussein ja oligi äkki tegelt hoopis Iraagist, ma ei mäleta) oli meile just selgitanud, et mobiiltelefoniga rääkimine käibki nii.

Mõnus on mõelda, kuidas mõne asja õppimine tekitab niisugust vaimustust, et käidki mõnda aega ja üritad seda reaalses elus kõige peal rakendada ja saad sellega hirmsasti nalja. Eriti, kui teed seda sama seltskonnaga, kellega koos õppisid. Igast tõsisest teadusest saab niiviisi siseringi nalja teha.

Siinkohal oleks sobiv jälle jutustada seda lugu, kuidas meie gümnaasiumiklass pärast kolmandat ülikoolikuud uuesti kokku sai ja kuna enamus inimesi õppisid esimesel semestril matemaatilist analüüsi, siis tegeldi õhtu otsa kõikvõimalike asjade katkevuskohtade likvideerimisega. Ehk siis defineeriti asjad vastaval kohal pidevaks, eks ole:P Aga las see jääda praegu.

Oiii. Ma otsisin selle ülalmainitud Electronic Communications kursuse materjale, et lektori nime teada saada ja natuke taustauuringut teha, ja ma ei leidnud materjale, aga ma leidsin kataloogitäie Britney Spearsi hitte samast ajast. Mõtleks, ja mina virisen siin, et pole Napsterit ega oopsididitagaini. Nüüd on.

Päikesel tõenäoliselt hakkas oma novembrikuise tööluusi pärast piinlik lõpuks ometi. Kolmandat hommikut järjest ta paistab vapralt! Ja rohkem polegi suurt midagi vaja, et elu elamisväärsena tunduks.