an der schönen blauen donau

Kaks põhilist asja, mis ma teada sain ja misminu jaoks jäävad eristama sel aastal live’ina nähtud Viini uusaastakontserti kõigi eelmiste ja järgmiste aastate telekastnähtutest: Riccardo Muti jaoks on ninanohistamine oluline eneseväljendusviis ja kontserdi lõpus korjab publik kõik lilleseaded endale koju kaasa.

Muus osas oli… ootuspärane. Ootuspäraselt suurepärane siis – kuidas dirigent esimesele viiulile nägusid tegi (teisele ilmselt ka, aga sel ajal oli ta meie poole seljaga) ja kuidas sai Radetzky marsile kaasa plaksutada, ikka vahepeal vaikselt ja siis kõvasti, nagu Muti parajasti näitas… ja kui ta siis lõpuks rääkis sellest, kuidas muusika peab maailma rahu tooma, pühkisid kõik härrased saalis silmi. Armas, ühesõnaga.

Muidu meeldis mulle Viinis kõige rohkem Hundertwasser Haus, sellist ma tahaks endale ka. Eriti meeldib mulle Hundertwasseri aknaõiguste idee. Aga muud ka.

Täna röstisin kodus maja ees terrassi peal kastaneid. Oli ka tore, aga ikkagi mitte päris see, kui neid vana-aastaõhtul Viini raekoja eest laadalt osta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s