Täna ma olen Tartus, sest ma tulin siia tööd tegema. Ma istun Wildes ja joon iiri kohvi ja teen oma igapäevaseid netitoimetusi, sest päeva jooksul pole saanud neid teha. Minu vastas istub mu kolleeg oma läpakaga ja õllega ja teeb oma toimetusi ja me naerame, et me näeme vist imelikud välja. Peaks üles panema sildi This is not a date, arvab ta. Ega jah.
Ma olen mõelnud, et kui ma oleks Tartusse ülikooli jäänud, siis oleks mu maailm ilmselt palju pisem kui praegu.
whatever 
Mina mõtlen sama asja Tallinna kohta — et kui ma oleksin sinna jäänud, siis oleksin vist viis aastat hiljem ikka mingites keskkooli stampides kinni. See oleks kurb.
umm, oleks see halb? kusjuures mina olen täiesti veendunud, et kui ma oleks Tartusse ülikooli läinud, oleks mu maailm suurem kui praegu. vähemalt samapalju suurem kuipalju ta muutus suuremaks Tallinnasse kooli tulles.
Kui mina Tallinnast Tartusse ülikooli läksin, sattusin ma lihtsalt hoopis teise maailma. Mis, jah, oli tunduvalt suurem kui mu endine maailm. Mingi aeg peale ülikooli lõpetamist hakkas see maailm küll jälle kahanema ja kokku tõmbuma ja ma pean ütlema, et tagasi Tallinna kolimine ei teinud asja teps mitte paremaks. Ega isegi tippi õppima asumine.
Nii et ma arvan, et asi pole mitte selles, mis linnas õppida, vaid tegu on hoopis noorte põtrade sündroomiga. Täiskasvamine ja iseseisvumine sunnib otsima uusi asualasid. Teise linna asumine muidugi sunnib iseseisvuma ja täis kasvama.
Vasikad ja vanad põdrad ei tule Akadeemia teele autode vahele traavima, et lõpuks stressi surra, tulevad noored, äsja suguküpseks saanud põdrad. Õnneks ei satu kõik noored põdrad linna, osa hulkumaläinuid leiavad ikka oma õige koha kah.
nojah, igaühel ei ole seda rõõmu, et saab Tartusse ülikooli _minna_, mõnel on ainult võimalus sinna _jääda_. Mul olid juba kümnendas klassis ühikapeod, lõunasöögid ülikooli sööklas ja NIS+ account:P Akadeemia tee oli sellele päris hea vaheldus…
mul on t2pselt samasugune tunne. keskkooli ajal sai piisavalt yhikas aega veedetud, et sinna mitte elama asuda. pool aastat oli maksimum, mis ma v2lja kannatasin, enne kui tallinna poole ajama pistsin:P
… kui ma oleksin 5 aasta eest Punase Risti vabatahtlikuna Aafrikasse läinud, poleks mu maailm nii ahas kui praegu.
:)