Päev: 29. aprill 2004

Mina ju tahaks ka teada oma Pantone sünnipäevavärvi, aga neil on just minu sünnipäevakuu puudu. Pole aus. Viimastel päevadel on üldse kuidagi nii läinud, et kogu maailm ajab minuga kiusu. Aitab kah äkki juba?

Link oli muidu Kaimarilt.

Kas ma tunnen kedagi, kes on käinud Bosnia-Hertsegoviinas? Peale Denisi, kes sealt lapsena sõja ajal põgenes ja kümme aastat hiljem rootslasi oma idaeuroopa suhtumisega hulluks ajas, ja Antoni, kes elab Horvaatias ja pole seetõttu sugugi objektiivne (kas on üldse olemas inimesi, kes oleks oma naabrite suhtes objektiivsed? ma olen, eksju, rääkinud, kuidas ma Rumeeniast Serbiasse hääletasin ja mida arvasid sellest loost rumeenlased ja mida serblased?)

Nii palju küsimärke täna. Ongi selline päev.

Meie bussiga sõidab tihti üks noor tüdruk lapsevankriga. Laps on ka noor, mullusügisene vist. See tüdruk on alati kole tõsine ja ma alati mõtlen teda vaadates, et ta ei ole vist üldse rahul oma elu ja emarolliga. Ja et ta on vist ikka liiga noor.

Aga täna nad olid jälle bussis ja ma nägin esimest korda, kuidas tüdruk oma lapsele naeratas. Laps vist tegi vankris mingeid trikke, sest terve tee noor emme muudkui vaatas ja muigas ja naeris ja säras. Ta ei olnud järsku üldse enam see noor õnnetu plika, oli täitsa ema ja väga ilus. Armas.

Migreenitableti kõrvalnähud on müstilised. Nimelt lähevad krampi lõua-, õla- ja kuklalihased. Kõik viimseni. Valusasti. Aga peavalust hullem see ei ole.