Ma ei ole tükk aega ühegi tobeda testi tulemust siia üles pannud, sest enamasti ma vihkan oma testitulemusi. Ikka läheb nii, et teised on šokolaad, aga mina õlu, teised saavad olla mRNA, aga mina pean olema tärklis, ja kõik peale minu on grammar godid. Aga see tänane istub mulle täitsa hästi:
Noh, et ükskord ometi ma tunnen end ära selles jutus, mis mu kohta räägitakse.
Eesti Päevalehe keelekasutus ajab mind perioodiliselt marru. Perioodiga nii umbes üks päev:P (Sellepärast kutsutaksegi seda perioodikaks?) Täna saime me siis teada, et inimesed ostavad soola kokku, justkui saabuks viimnepäev. No kes ostab viimsepäeva eel soola või muid pikaajalise säilivusega kaupu, seletage mulle ka? Mina ostaks piiratud (aga mitte väga väikseks piiratud) koguse alkohoolseid jooke hoopis … Loe edasi “reach out and touch faith”
Eesti Päevalehe keelekasutus ajab mind perioodiliselt marru. Perioodiga nii umbes üks päev:P (Sellepärast kutsutaksegi seda perioodikaks?)
Täna saime me siis teada, et inimesed ostavad soola kokku, justkui saabuks viimnepäev. No kes ostab viimsepäeva eel soola või muid pikaajalise säilivusega kaupu, seletage mulle ka? Mina ostaks piiratud (aga mitte väga väikseks piiratud) koguse alkohoolseid jooke hoopis näiteks.
Ja shanghailased tohivad nüüd teatud tingimustel teha veel ühe lapse. Mind kohe huvitab, kes neil seda “tegemist” enne keelas. “Last tegema” on minu meelest mingi 19. sajandi päritoluga maarahva släng üldse. Kirjandis tõmmataks sellisele väljendile jäme laineline joon alla. Aga kes see üleriigilist päevalehte ikka joonida julgeb, eks.
whatever 