vaadake ülesse hingake taevasse

http://www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. … Loe edasi “vaadake ülesse hingake taevasse”

www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. Kõige vähem, tugevalt miinuses, istub mulle Euroopa Rahvaerakond. Seda viimast ma teadsin enne ka:P

Nii et jääb nii, nagu plaanitud oli – valin Strandbergi:) Sotsid saavad minutagi hakkama. GUE/NGLi poole sihib meilt vist ESDTP, aga need näod ei ole mulle piisavalt sümpaatsed:P (niipalju siis teaduslikust lähenemisest, eks).

Jälle sain enda (ja maailma) kohta nii palju uut teada. Nüüd võiks kasvõi Orkutis selle lahtri ära täita, mis poliitilistest vaadetest räägib. Ainult et ma olen Orkutist täitsa ära tüdinenud.

Ja kui te pole veel aru saanud, siis minu arvates peaks kindlasti seda parlamenti valima minema. Noh, et ei ole nagu ükskõik.

varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli … Loe edasi “varje gång jag ser dig känner jag at det enda jag vill är att komma dig nära”

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli sild või niisama ristmik. Aga vastavale kohale tänavavahe võrra lähemale liikudes tuli järsku täpselt meelde. Täielik müstika, ma lihtsalt mitu tundi sõitsin tõukerattaga ringi ja kaifisin seda, mis mu peas toimus:)

Ja veel üks mõnus asi oli see, et ma avastasin reede õhtul järsku, kui noor ma olen. Ma olen nii noor, et mind ei lasta Rootsi riigis endiselt mõnedesse klubidesse ja pubidesse sisse! Kui lahe. Huvitav, miks ma olen siiamaani umbes korra nädalas jõudnud järeldusele, et ma olen vanaks jäänud?

Verekeskus on saatnud sõnumi, et 0+ verega on häda käes ja et tulgu ma. Eks ma kuskil kolme-nelja paiku sätin end sinnapoole. Keegi kaasa tahab tulla, andke selleks ajaks teada.

jag vill komma nära dig och jag ska göra det en dag

Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud … Loe edasi “jag vill komma nära dig och jag ska göra det en dag”

Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud linnas näha ja vaevalt, et neid seal enam ongi. Eks kõik lõpetasid ülikooli ja läksid kuhugi tagasi. Või edasi.

Ägedam osa reisist oli see, et me ostsime Rootsi sõites laeva tax-freest endale tõukerattad, kõik kolmekesi, ja kimasime nendega mööda Västeråsi ja hiljem Stockholmi ringi. Väga tõhus viis liikumiseks, eriti selles riigis, kus igale poole viivad jalgrattateed ja ühistranspordi tunnipilet maksab 30 SEK (tõukeratas ise maksis 130). Mis ma selle rattaga nüüd peale hakkan, ei teagi. Võtan järgminegi kord välisreisile kaasa:P Või võibolla sõidan vahel Ülemiste keskusesse sellega.

Victoria on ilus laev ja sellega oli tore sõita. Regina Baltica peale nüüd küll enam miski ei kutsu mind. Ja oi, kuidas mulle meeldis see Ilon Wiklandi kujundatud laste mängutuba. Lihtsalt sõnulseletamatu.

Täna hommikul Tallinnas heitis piirivalvur mu ID-kaardile pilgu, andis selle tagasi ja ütles mulle naeratades “Ole kena.” Me vist oleme tõesti Euroopasse jõudnud:)

Fraas, mida ma igapäevaselt kõige tihemini kasutan (peale “tere” ehk) on “ma seda kilekotti ei võtaks, aitäh”. Rootsis ei olnud ka palju teisiti. Ingen påse, tack. Mul oli nagu meeles, et nad on seal jube keskkonnasõbralikud, aga üks kahest, kas ma ajasin Soomega segi või olin ma oma arvamuse kujundanud Mälardaleni ülikooli põhjal, mis oli maailma esimene ja tollal väidetavalt ka ainus ISO 14001 keskkonnasertifikaadiga ülikool.

su tasku põhjas tahan olla puru

Orienteerumisneljapäevakud on täiesti mõttetuks muutunud. Eile oli stardis 40 inimest korraga järjekorras (kaardid olid valmis trükitud, joonistada polnud midagi vaja, see saba oli lihtsalt stardiaja saamiseks), igast punktist viisid kõigi teiste punktideni laiad, sirged, asimuudi järgi tallatud rajad ja mets oli metsikut kisa täis (“Kas see seal on kolmekümne kaheksas? Jaa! Kuule, ma ei viitsi … Loe edasi “su tasku põhjas tahan olla puru”

Orienteerumisneljapäevakud on täiesti mõttetuks muutunud. Eile oli stardis 40 inimest korraga järjekorras (kaardid olid valmis trükitud, joonistada polnud midagi vaja, see saba oli lihtsalt stardiaja saamiseks), igast punktist viisid kõigi teiste punktideni laiad, sirged, asimuudi järgi tallatud rajad ja mets oli metsikut kisa täis (“Kas see seal on kolmekümne kaheksas? Jaa! Kuule, ma ei viitsi tulla, märgi minu kaart ka ära! Kristaaa, kus sa oleed?”). Ohappi.

Mitte et orienteerumine mingi odav sport oleks seejuures. Kõige odavamad nogid maksavad mingi 700 krooni ja SI-pulk 430 – need on need investeeringud, mis tuleks nüüd kohe praegu teha. Riided peavad mul veel mõne hooaja vastu ehk. Noh, mitte et tavaliste botaste ja dresside ja komposteeritava kaardiga ei saaks joosta, aga jube ebamugav on küll. Ja soovesi sööb botast nagu leiba.

Pealegi ei sobi kuu aja vanune okastraadiarm säärel mu hõbedaste rihmikutega ja okstest ärakriibitud nägu pole ka väga seksjalinn. Hakkan parem joogat või midagi harrastama:P

i’m not afraid to move on

Aitäh noanõu eest. Minu noa nimi on Ranger ja ma luban, et ma ei jäta teda enam iialgi neljaks aastaks puhastamata. Kui ma üks hommik lehte lugedes leidsin, et ma sellist Eestit ei tahtnud, siis tänase Postimehe põhjal ma arvan, et tahan küll. Karud terroriseerivad külarahvast (aga kui te teaks, mis Horvaatias metssead teevad), Res … Loe edasi “i’m not afraid to move on”

Aitäh noanõu eest. Minu noa nimi on Ranger ja ma luban, et ma ei jäta teda enam iialgi neljaks aastaks puhastamata.

Kui ma üks hommik lehte lugedes leidsin, et ma sellist Eestit ei tahtnud, siis tänase Postimehe põhjal ma arvan, et tahan küll. Karud terroriseerivad külarahvast (aga kui te teaks, mis Horvaatias metssead teevad), Res Publica sai tudengiesindustelt vastu nina (oh, kuidas see partei mulle iga päevaga ebasümpaatsemaks muutub), supermodell tegi ajakirjanikele males pähe (ma taunin selle tütarlapse parteilist kuuluvust, aga ilusad ja targad naised mulle meeldivad), eesti mehed ostsid Läti naistepesu ära (“Minu naine väga soovitas Laumat,” kommenteeris Alta Capitali juht Andres Rätsep) ja “Kadri” esmailmumisest sai nelikümmend viis aastat. Lehe vahel suvelisas räägiti, kus ja kuidas Radiolinja kõige ilusama leviala reklaame filmiti. Nii äge.

Metssigadega on muidu see, et mingi aeg tagasi arvasid horvaadi turismispetsialistid, et hea oleks arendada jahiturismi. Hangiti siis hulk metssigu ja ehitati saartele mingeid spetsiaalseid jahialasid. Aga keegi ei viitsinud eriti jahile tulla ja sigu sai palju ja nad murdsid oma aladelt välja ja terroriseerivad nüüd lambaid. Probleem on jõudnud valitsuse tasandile, sest lambakasvatus on saartel põhiline majandusharu ja keegi ei ole väga rõõmus, et sead lambaid tapavad. Talumehed käivad koos lambatalledega maavalitsuse ees piketeerimas, talledel on kaelas sildid “olen orb” jne. Horvaatia on ikka ka lahe maa. Tänud siinkohal meie horvaadist erikorrespondendile Antonile Rijekast.

Ainult et millal inimkond õpib, et uute metsloomade vedamine mingitele saartele ja seal vabadusse laskmine lõpeb alati nutu ja halaga?

sina võid anuda tahta või paluda

Kas taskunuga – konkreetsemalt seda punast, mida Šveitsi armee noaks kutsutakse, saja lisavidinaga – võib üleni vette panna ja nõudepesuvahendiga pesta? Minu oma on aastate jooksul igasugust sodi nii täis läinud, et tavaline ühe tera kaupa pesemine ei aita. Selle noaga käis mingi manual ka kaasas, aga see on mul juba ära kadunud; mingist pärast-pesu-õlitamisest … Loe edasi “sina võid anuda tahta või paluda”

Kas taskunuga – konkreetsemalt seda punast, mida Šveitsi armee noaks kutsutakse, saja lisavidinaga – võib üleni vette panna ja nõudepesuvahendiga pesta? Minu oma on aastate jooksul igasugust sodi nii täis läinud, et tavaline ühe tera kaupa pesemine ei aita. Selle noaga käis mingi manual ka kaasas, aga see on mul juba ära kadunud; mingist pärast-pesu-õlitamisest oli seal igatahes juttu, aga sellise tegevuse ma küll outsource’iksin parema meelega. Minust hullemat läbustajat pole olemaski ja õli ju määrib. Mis õli sinna üldse käib? Ilmselt mitte toidu-, aga kas rattaketiõli sobib? Õmblusmasinaõli? Lukuõli?

Aidake siis ometi.

don’t let them make up your mind

Ma ostsin endale just praegu imeilusad hõbedased rihmikud, mis on kardetavasti üsna ebapraktilised ja mida ma endale tegelikult lubada ei saanud. This is so Carrie Bradshaw. Järgmisena tuleb ilmselt mingi üle mõistuse kallis käekott ja siis võite seksiteemalisi blogikandeid ootama hakata…

Ma ostsin endale just praegu imeilusad hõbedased rihmikud, mis on kardetavasti üsna ebapraktilised ja mida ma endale tegelikult lubada ei saanud. This is so Carrie Bradshaw. Järgmisena tuleb ilmselt mingi üle mõistuse kallis käekott ja siis võite seksiteemalisi blogikandeid ootama hakata…

bailamos wanna live this life forever

Oo. Nad on selle silla üle Korintose väina valmis saanud, mille ehitamist me 2000. aastal Kreeka suvekursuse ajal vaatamas käisime. Väga muljetavaldav oli, ehkki ma mingeid detaile eriti ei mäleta. Kiivrid pidi pähe panema ja pärast sai tööliste sööklas lõunat süüa igatahes. Aa, ja enne lõunat käisime mägedes vana amfiteatrit vaatamas. Ma võtan mingi aeg … Loe edasi “bailamos wanna live this life forever”

Oo. Nad on selle silla üle Korintose väina valmis saanud, mille ehitamist me 2000. aastal Kreeka suvekursuse ajal vaatamas käisime. Väga muljetavaldav oli, ehkki ma mingeid detaile eriti ei mäleta. Kiivrid pidi pähe panema ja pärast sai tööliste sööklas lõunat süüa igatahes. Aa, ja enne lõunat käisime mägedes vana amfiteatrit vaatamas.

Ma võtan mingi aeg ette ja lähen sellest sillast üle ka. Kui ma järgmine kord Kreekasse satun näiteks.

Aga siseuudised mulle ei meeldi. Töölepingu seadus, linnahall, öine liikumiskeeld, Res Publica reklaamid. Ma ei tea, ma vist ei tahtnud sellist Eestit.

maniana perius maniana datius

Ma tean, et ma peaks lähemate nädalate jooksul lugema ainult üht teatud paksu spiraalköites raamatut (uhh, kuidas ma ei salli spiraalköidet! See laguneb alati kätte ära), aga eile ma ikkagi ei suutnud vastu panna ja ostsin endale järjekordse juturaamatu. Eva Ibbotson, “Reis Merejõele”. Selline tõeliselt mõnus vanakooli lasteraamat, seikluste ja veidikese moraali ja kõigega. Soovitan. … Loe edasi “maniana perius maniana datius”

Ma tean, et ma peaks lähemate nädalate jooksul lugema ainult üht teatud paksu spiraalköites raamatut (uhh, kuidas ma ei salli spiraalköidet! See laguneb alati kätte ära), aga eile ma ikkagi ei suutnud vastu panna ja ostsin endale järjekordse juturaamatu. Eva Ibbotson, “Reis Merejõele”. Selline tõeliselt mõnus vanakooli lasteraamat, seikluste ja veidikese moraali ja kõigega. Soovitan.

Lähemalt saab merejõeraamatu kohta lugeda Postimehest, Krista Kumbergi arvustusest, mis tegelikult panigi mind seda raamatut ostma. Ilona Martsoni arvustust Päevalehest ärge lugege, see reedab liiga palju raamatu sisu ette ära. See on üldse mingi eesti (laste)raamatuarvustajate loll komme, puänt kuu aega enne raamatu lettideleilmumist teatavaks teha. Näiteks Harry Potteri viies osa ilmus eesti keeles oktoobri lõpus, aga Eesti Ekspressil oli tingimata vaja 7. septembri lehes kirjutada, et Sirius saab surma. Samas kui HP teemalistes veebifoorumites hoiatati veel pool aastat peale raamatu ilmumist kaks lehekülge ette, kui kusagil oli tulemas väikseimgi spoiler – mõni tahaks raamatut nii ka lugeda, et ei tea ette, mis juhtub. Ja mõni ehk ei ostnud kohe ilmumise päeval ingliskeelset raamatut ja ei lugenud seda esimese ööga läbi – mina muidugi umbes seda tegin:)

kõik on nüüd söönud ja rahul arvan ma

Kodus õppimise põhiline eelis kontoris töötamise ees on see, et saab lõunaks mõnusaid asju süüa. Mina tegin endale täna lõunasöögiks täisterariisi austerservikutega, juurde võtsin tomatisalatit värske basiilikuga. Austerservikud on ikka tõesti jube head. Eriti koos sibulaga võis praetuna. Mingi šampinjoniga ei anna võrreldagi. Ehkki vanaema rääkis, kuidas austerservikuid kasvatatakse – see käib umbes nii, nagu … Loe edasi “kõik on nüüd söönud ja rahul arvan ma”

Kodus õppimise põhiline eelis kontoris töötamise ees on see, et saab lõunaks mõnusaid asju süüa. Mina tegin endale täna lõunasöögiks täisterariisi austerservikutega, juurde võtsin tomatisalatit värske basiilikuga.

Austerservikud on ikka tõesti jube head. Eriti koos sibulaga võis praetuna. Mingi šampinjoniga ei anna võrreldagi. Ehkki vanaema rääkis, kuidas austerservikuid kasvatatakse – see käib umbes nii, nagu Van Helsingis vampiirikutsikad kasvasid, laest rippuvatest kottidest pungitavad välja – ja see tekitas minus kerge eelarvamuse:)

Siinkohal tahaks tervitada kõiki, kes täna jälle Kompassis 57-kroonist wok’i sööma olid sunnitud või endale Citymarketi kulinaarialetist salati tõid:P

võib vahel juhtuda et parimgi sõber ei anna kohtudes sul suud ega kätt

Mulle hakkas Tallinna ühistranspordi ID-pileti idee meeldima laupäeva südaööl Võhandu jõe ääres. Sest siis ja seal sain ma SMSi, mis meenutas mulle, et esmaspäeva õhtul lõpeb kuukaart ära ja et uue võib kasvõi kohe osta. Paberkuupiletiga juhtus mul 19 juhul 20st, et ma avastasin mingil õhtul kodus, et juba mitu päeva olen piletita sõitnud. Ja … Loe edasi “võib vahel juhtuda et parimgi sõber ei anna kohtudes sul suud ega kätt”

Mulle hakkas Tallinna ühistranspordi ID-pileti idee meeldima laupäeva südaööl Võhandu jõe ääres. Sest siis ja seal sain ma SMSi, mis meenutas mulle, et esmaspäeva õhtul lõpeb kuukaart ära ja et uue võib kasvõi kohe osta. Paberkuupiletiga juhtus mul 19 juhul 20st, et ma avastasin mingil õhtul kodus, et juba mitu päeva olen piletita sõitnud. Ja siis pidin hommikul linnasõitmiseks talongi ostma ja pooltel juhtudel unustasin veel mitu päeva linnast kuukaardi osta. Meil siin lihtsalt pole ajaleheputkasid. Või kustkohast neid kuukaarte nüüd saigi.

Nüüd võiks tulla see lubatud e-politsei ka, et ei peaks juhiluba ja auto dokumente kaasas tassima nagu kass poegi. Aga ma panen välja ühe omanimelise pisikese teaduspreemia inimesele, kes suudaks ka mu automaki paneeli ID-kaardi sisse integreerida… Tanel Linnas, kas sa loed seda?:)

Vahvas lasteraamatus “Kuningas Macius Esimene” tegeles lasteparlament aktiivselt probleemiga, et tüdrukutel on vähem taskuid kui poistel. Ma tahaks ka sel teemal sõna võtta. Mul ei ole peaaegu üldse taskuid! Teksataskud on, aga minu rahakott küll teksataskusse ära ei mahu näiteks. Telefon mahub, aga siis on väga ebamugav istuda. Tööriietel pole üldse mingeid taskuid. Käin mööda kontoreid (enda ja klientide omi) ringi, näpus telefon, pastakas, visiitkaardid ja muu vajalik pahn, lisaks veel arvuti kaenlas. Nõme ju. Samas kui meestel on püksi-, pintsaku-, jopetaskud, kuhu mahub pool elamist. Makipaneelid jms stuff kaasa arvatud:P

sest nõnda kena naeratusega poiss ei saa ju olla läbinisti halb

Tegelikult tahan ma juba tükk aega kirjutada armunud sõpradest, aga ma kuidagi ei oska sellele teemale läheneda nii, et ei tuleks mõttetu virin ja et oleks aru saada, et ma saan tegelikult aru. Nii et ma vist ei ütle selle kohta midagi. Leidsin üles selle tee, mida mööda saab Nõmmelt Mõiku rattaga otse ilma Järvevana … Loe edasi “sest nõnda kena naeratusega poiss ei saa ju olla läbinisti halb”

Tegelikult tahan ma juba tükk aega kirjutada armunud sõpradest, aga ma kuidagi ei oska sellele teemale läheneda nii, et ei tuleks mõttetu virin ja et oleks aru saada, et ma saan tegelikult aru. Nii et ma vist ei ütle selle kohta midagi.

Leidsin üles selle tee, mida mööda saab Nõmmelt Mõiku rattaga otse ilma Järvevana teed kaugeltki nägemata. See oli nii äge. Tallinn on ikka vapustav linn. Ärge olge kurvad, teie, kes te tahaksite tegelikult Tartus või New Yorgis elada, aga keda elu või töö või kool või miski muu on Tallinna sundinud. Kui te ei leia üles, kui mõnusaid kohti siin tegelikult on, siis kurtke mulle ja ma näitan teile.

Kaks kägu kukkusid vastastikku ja ööbik hakkas ka juba häält tegema. See on uskumatu, kui palju ööbikuid on Ülemiste järve ümber… otse lennujaama vastas võib kella üheteist ajal õhtul kuulda nii tosinat. Meie aias on nad ka nii lärmakad, et soojal ööl, kui aken lahti on, ei lase magada. Ega sooje kevadöid ei tasugi maha magada:)

Ja ma otsisin õnne kõigist sirelitest, mis tee peale jäid, leidsin ka päris palju. Sireliõnnesse ma usun kõigist asjadest kõige rohkem vist.

puiestee tänaval ongi üks puiestee

Parafraseerides Leeloo suht tabavat väidet: Tartu linnas kõrtsis käia on, nagu oleks Orkutisse sisse loginud. Mis tähendab seda, et kui seda piisavalt harva teha, siis on jube huvitav. Maailmas on umbes maailma kõige aeglasem teenindus. Paadimatka highlight oli see, et mu kollased dressipüksid meeldisid kõigile kohutavalt. Telgis magada oli väga külm. Võhandu on kuidagi lühemaks … Loe edasi “puiestee tänaval ongi üks puiestee”

Parafraseerides Leeloo suht tabavat väidet: Tartu linnas kõrtsis käia on, nagu oleks Orkutisse sisse loginud.

Mis tähendab seda, et kui seda piisavalt harva teha, siis on jube huvitav.

Maailmas on umbes maailma kõige aeglasem teenindus.

Paadimatka highlight oli see, et mu kollased dressipüksid meeldisid kõigile kohutavalt. Telgis magada oli väga külm. Võhandu on kuidagi lühemaks jäänud, kui ta nelja aasta eest oli. Kokkuvõttes… ei olnud nagu päris see:( Mitte küll jõe ega ilma süül, ikka inimesed on need, kes asjast asja teevad või tegemata jätavad. Seekord siis läks niipidi.

Mu auto on nii madal (ja ma ise olen ka piisavalt madal), et vastutulijate lähituled pimestavad mind. Kas selle vastu saaks midagi teha?

suur kiituskoor kostku nüüd

Ja üldse – mis pagana Egiptuse sangar? Millest see laul räägib? Mis on eestlaste laulupeol pistmist Egiptuse päästjaga? Millest ta Egiptuse päästis ja kas see ka maailmarahule kasuks tuli?

Tunnen teravat puudust raamatust, mis meid Janega põhikooli viimaste aastate jooksul kõigis muusikaklassis (oli see nüüd 401 või 402?) peetud tundides lõbustas – “Valimik ooperisüžžeesid”. Tänu sellele teosele tean ma vähemalt “Vikerlaste” ja “Sevilla habemeajaja” sisu. Tore valik küll.

Selline lugu siis oligi? Ma ei saa ikka veel millestki aru:)

su jalge ette teele heidame lilli

Tänases proovis oli Verdi ise kohal ja ütles, kuidas see laul EI OLE kirjutatud. See, kuidas ON, läks minust kuidagi mööda või võibolla ei tulnud jutuks. Jutt oli anyway rohkem sopranitele suunatud ja mina püüdsin sel ajal endale meeleheitlikult tulemüüri tööpõhimõtet selgeks teha. Aga kas saaks nüüd palun mõne teise laulu kummitama selle triumfikoori asemel? … Loe edasi “su jalge ette teele heidame lilli”

Tänases proovis oli Verdi ise kohal ja ütles, kuidas see laul EI OLE kirjutatud. See, kuidas ON, läks minust kuidagi mööda või võibolla ei tulnud jutuks. Jutt oli anyway rohkem sopranitele suunatud ja mina püüdsin sel ajal endale meeleheitlikult tulemüüri tööpõhimõtet selgeks teha. Aga kas saaks nüüd palun mõne teise laulu kummitama selle triumfikoori asemel?

Viimsis kõlbaks rulluisutada küll, kui tuult vähem oleks.

saabu oh võitja sangar sa ilmu me võidu peole

Ma olen kaks päeva olnud peadpidi CISA Review Manualis. Selle ajaga on kirsid õues ära õitsenud ja sireliõied lahti läinud. Kes teab, mis ma veel maha maganud olen. Lõplikult äracisastuda ei lase mul vanalinna päevade ajaks planeeritud Adiemuse-esitus (5. juunil Kaarli kirikus – see võib täitsa kuulamist väärt olla) ja kohe algav laulupeo eelproov (valiknaiskoorid … Loe edasi “saabu oh võitja sangar sa ilmu me võidu peole”

Ma olen kaks päeva olnud peadpidi CISA Review Manualis. Selle ajaga on kirsid õues ära õitsenud ja sireliõied lahti läinud. Kes teab, mis ma veel maha maganud olen.

Lõplikult äracisastuda ei lase mul vanalinna päevade ajaks planeeritud Adiemuse-esitus (5. juunil Kaarli kirikus – see võib täitsa kuulamist väärt olla) ja kohe algav laulupeo eelproov (valiknaiskoorid oma tuntud headuses Verdi ja Jürme kallal jõudu proovimas – no ma ei tea). Ehk siis et kui muud ei jõua, siis laulma ikka peab jõudma.

Ja nädalavahetusel tuleb paadimatk. Soojenduseks paikasime ühel õhtul kolmekesi kaks 8-kohalist Rootsi sõjaväe dessantpaati ära. Või vist ei olnud dessant-, mingi muu sõna oli, aga ma ei tea neid sõnu. Ma tean OSI kihte see-eest:P Aga tegelikult tahtsin jõuda selleni, et päris palju auke oli neis paatides ja pärast oli tunne, et jube suur töö sai ära tehtud.

Õppepuhkust on veel kolm päeva jäänud.

ma võitlen küll ja valin alati

Tänases Äripäevas (parool vajalik) kirjutab Eda-Liis Kann, kuidas on jube alatu, et klient peab oma raha eest poodi reklaamima – mõeldud siis reklaami kilekotil. Lahendusena pakub autor välja, et olgu kilekott tasuta või siis võimalus osta odavalt valget kilekotti. Selle üle, et tasuta kilekott on paha mõte, ei hakka me isegi vaidlema, eks:) Aga ma … Loe edasi “ma võitlen küll ja valin alati”

Tänases Äripäevas (parool vajalik) kirjutab Eda-Liis Kann, kuidas on jube alatu, et klient peab oma raha eest poodi reklaamima – mõeldud siis reklaami kilekotil. Lahendusena pakub autor välja, et olgu kilekott tasuta või siis võimalus osta odavalt valget kilekotti.

Selle üle, et tasuta kilekott on paha mõte, ei hakka me isegi vaidlema, eks:) Aga ma mõtlesin, et valge kilekott peaks ka keelatud olema. Nagu suitsupakkidel peab nüüd olema hiiglasuur kiri peal, kuidas sigaret tapab ja tervis rikub, võiks ju olla ka seadus, et kilekotist 80% peab katma teade sellest, kuidas selline kott loodusele mõjub?:)

Teatavasti on kilekotte erinevaid, mõni on korduvkasutatavam (Stockmanni ja Citymarketi omad näiteks), mõned tehakse eriliselt õrnast krabisevast kilest, mis esimesel kasutamisel katki läheb ja tuleb ära visata… Nii et äkki disainielemendina igale kilekotile võrdlev graafik, kaua seda tüüpi kotti kasutada saab ja palju ta hiljem lagunemiseks aega vajab?

Kui ma päris pisike olin, lasteaias käisin igatahes, siis kuulutati Tähekeses või kuskil välja laste joonistusvõistlus (teemal umbes “Kevad” või nii) ja võitnud pilt pidi trükitama kilekotile. Kilekott oli tol ajal päris kõva sõna ikka veel, erinevaid pilte oli vähe. Ma ikka üritasin joonistada, kujutasin ette, et äkki võidan, ja see oli piisav motivatsioon – mulle, kes ma iial joonistada pole ei osanud ega armastanud. Lõpuks ma muidugi tööd ära ei saatnud, aga võibolla just see lugu selgitab, miks ma kogu seda kilekotiteemat nii jubedalt hinge võtan?:P

ja mulle ei meeldi tugevnev vihm

Veel täna hommikul mõtlesin ma wolli õppesõiduelamustest lugedes, et ma pean endale ka ikkagi mootorratta hankima (see on mul plaanis juba terve igaviku, aga A-kat juhiluba on veel n korda keerulisem saada kui B-kat oma). Aga mõne tunni eest aknast välja vaadates polnud ma enam nii kindel ja kui siis veel tsikliomanikust töökaaslane kontorisse jõudis … Loe edasi “ja mulle ei meeldi tugevnev vihm”

Veel täna hommikul mõtlesin ma wolli õppesõiduelamustest lugedes, et ma pean endale ka ikkagi mootorratta hankima (see on mul plaanis juba terve igaviku, aga A-kat juhiluba on veel n korda keerulisem saada kui B-kat oma). Aga mõne tunni eest aknast välja vaadates polnud ma enam nii kindel ja kui siis veel tsikliomanikust töökaaslane kontorisse jõudis ja muljeid jagas, siis polnud enam hoopiski kindel. Jääb teiseks korraks seegi kord:)

(tegelikult on vihma karta muidugi tobe ja ega ma ei ole suhkrust. aga täna ei taha küll orienteeruma ka minna.)

näe mina kuulen sind sada aastat otsin su jälgi suvest suvve

Ma tahaks päris tõsiselt teada, kas ma olengi ainus inimene maailmas, kellele siiralt meeldib Juhan Jürme surematu koorilaul “Rukkirääk”? Okei, ainus alla 50-aastane inimene…?:) Edit: ajendatuna ühest konkreetsest vastusest ühele Madli tänastest küsimustest, tahaksin rõhutada, et mina suutsin täna ära laulda KÕIK noodid, mis Verdi Aida triumfikoori sisse aldi jaoks oli kirjutanud:P Eelnevalt pidas dirigent … Loe edasi “näe mina kuulen sind sada aastat otsin su jälgi suvest suvve”

Ma tahaks päris tõsiselt teada, kas ma olengi ainus inimene maailmas, kellele siiralt meeldib Juhan Jürme surematu koorilaul “Rukkirääk”? Okei, ainus alla 50-aastane inimene…?:)

Edit: ajendatuna ühest konkreetsest vastusest ühele Madli tänastest küsimustest, tahaksin rõhutada, et mina suutsin täna ära laulda KÕIK noodid, mis Verdi Aida triumfikoori sisse aldi jaoks oli kirjutanud:P Eelnevalt pidas dirigent meile lühikese, aga hariva loengu sellest, kuidas Monteverdi (oli vist?) väitis, et ongi olemas ainult kolm häälerühma – sopran, metsosopran ja meeshääl – ja et alt on looduse kurioosum, mida ei peaks üldse olemas olema. Või umbes nii:)

tubli poiss juba lauseid ja mõtteidki loeb

Mul on hea meel, et kõnnitee vs. jalgrattatee vs. sõidutee teema endiselt vastukajasid kogub. Jätkake samas vaimus, huvitav on. Aga sõites pange kiivrid pähe igal juhul, eks? Kompassi uues, lastenurgaga osas on lastejoonistuste näitus. Piltide teemaks oli pere – minu pere värvid, tore päev perega jne. Nii erinevaid lapsi, peresid, pilte on. Ma soovitaks seda … Loe edasi “tubli poiss juba lauseid ja mõtteidki loeb”

Mul on hea meel, et kõnnitee vs. jalgrattatee vs. sõidutee teema endiselt vastukajasid kogub. Jätkake samas vaimus, huvitav on. Aga sõites pange kiivrid pähe igal juhul, eks?

Kompassi uues, lastenurgaga osas on lastejoonistuste näitus. Piltide teemaks oli pere – minu pere värvid, tore päev perega jne. Nii erinevaid lapsi, peresid, pilte on. Ma soovitaks seda näitust vaatama minna, aga sööge enne kusagil kõht täis – toidud on Kompassis jälle kallimaks läinud.

i wish i’d never met you girl you’ll never come again

Kurb on olla, sest et ma viskasin ära oma elu kõige mõnusamad tennised. Nad olid mul peaaegu täpselt 4 aastat ja need olid ju ometi mu elu senini paremad aastad… ilmselt just tenniste pärast. Me käisime koos kogu Euroopa läbi ja ma ei pidanud selle aja jooksul neil paelugi vahetama. Esimesed kulumise tundemärgid ilmnesid alles … Loe edasi “i wish i’d never met you girl you’ll never come again”

Kurb on olla, sest et ma viskasin ära oma elu kõige mõnusamad tennised. Nad olid mul peaaegu täpselt 4 aastat ja need olid ju ometi mu elu senini paremad aastad… ilmselt just tenniste pärast. Me käisime koos kogu Euroopa läbi ja ma ei pidanud selle aja jooksul neil paelugi vahetama.

Esimesed kulumise tundemärgid ilmnesid alles eelmisel sügisel, aga sealtsaadik oli allakäik kiire. Ükski tekstiilist osa ei läinud katki, aga taldadesse kulusid konkreetselt augud sisse ja kannatagusesse ossa ka. Paelad pidasid endiselt vapralt vastu.

Oma viimased ühised tunnid veetsime me jalatsipoodides uusi tenniseid otsides. Tunnen end tõelise reeturina.

iial ei muutu võõraks me

Ma ei soovitaks kellelgi Van Helsingit vaatama minna, vähemalt mitte kaine peaga. Aga kui leidub keegi, keda mu soovitused ei huvita või kes lihtsalt on juba jõudnud vaadata, siis võiks ta mulle ära seletada, millesse see tsikk seal lõpuks suri. Minu pakkumine on endiselt, et tal oli lapsest saadik nõrk süda; Alvar arvas, et pimesool … Loe edasi “iial ei muutu võõraks me”

Ma ei soovitaks kellelgi Van Helsingit vaatama minna, vähemalt mitte kaine peaga. Aga kui leidub keegi, keda mu soovitused ei huvita või kes lihtsalt on juba jõudnud vaadata, siis võiks ta mulle ära seletada, millesse see tsikk seal lõpuks suri. Minu pakkumine on endiselt, et tal oli lapsest saadik nõrk süda; Alvar arvas, et pimesool lõhkes, ja Susi, et vitamiinipuudusesse. Mis see õige variant on?

Hullem probleem on hoopis see, et hiline kinoskäik pluss filmi talumiseks vajaliku alkoholikoguse tarbimine on mu unerežiimi paigast ajanud. Eurovisioonivaatajat minust nüüd nagu polegi.

helde aeg kes annaks heldelt aega

Tegelikult on paanika. Sest kaks projekti on üle mõistuse veninud ja venivad tõenäoliselt veel; ma oleksin täna pidanud Tartusse komandeeringusse sõitma, aga ma ei teadnud seda; ma sõidan homme Tartusse komandeeringusse, aga ma ei tea veel, mida ma seal tegema pean ja kas ma sellega hakkama saan; CISA eksamini on täpselt kuu aega ja ma … Loe edasi “helde aeg kes annaks heldelt aega”

Tegelikult on paanika. Sest kaks projekti on üle mõistuse veninud ja venivad tõenäoliselt veel; ma oleksin täna pidanud Tartusse komandeeringusse sõitma, aga ma ei teadnud seda; ma sõidan homme Tartusse komandeeringusse, aga ma ei tea veel, mida ma seal tegema pean ja kas ma sellega hakkama saan; CISA eksamini on täpselt kuu aega ja ma pole jõudnud ÜLDSE õppida (siis, kui mul aega oli, ma ei viitsinud, nüüd ma viitsiks vägagi, aga ei ole aega).

See eksamiasi ei kõla kirjapanduna üldse nii jubedalt, kui ta tegelikult on.

Sorisin eile õhtul vanade mailide hulgas, et paari vajalikku aadressi üles leida, ja sattusin kirjadele, mille ma kirjutasin ajal, mil bakalaureusetöö tähtajani oli 48, 24, 12 tundi. Kirjad ise olid umbes sellised, nagu Hanna, Redi, Kärdi, Heleni viimase aja blogisissekanded:) Aga selles mõttes lohutavad, et tagantjärele ma ju tean – ükskõik, kui kiire tundub olevat, alati on aega veel ühe maili jaoks ja alati saab lõpuks kõik korda. Cum laude.

all the handsome men are gay

Mulle pole teiste inimeste lapsed kunagi väga hullusti meeldinud. Ma talun neid hästi, aga see on ka kõik. Aga viimastel päevadel on minus siirast vaimustust tekitanud Agnes ja Joonas, Laas Hendrik, Toomas ja Oliver… Ei teagi nüüd, kas see on kevad, mis muudab kõik lapsed toredaks, nagu ka kõik naised ilusaks? Ja kas pole meeldiv, … Loe edasi “all the handsome men are gay”

Mulle pole teiste inimeste lapsed kunagi väga hullusti meeldinud. Ma talun neid hästi, aga see on ka kõik. Aga viimastel päevadel on minus siirast vaimustust tekitanud Agnes ja Joonas, Laas Hendrik, Toomas ja Oliver… Ei teagi nüüd, kas see on kevad, mis muudab kõik lapsed toredaks, nagu ka kõik naised ilusaks?

Ja kas pole meeldiv, et ma ei tunne kedagi, kes oleks pannud (või tahaks panna) oma lastele nimesid a la Älys või Mayc.

more than twist in my sobriety

Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:) Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle … Loe edasi “more than twist in my sobriety”

Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:)

Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle liikluses. Teada ju on, et jalakäija kardab autojuhti, autojuht ehmatab jalgratturit, jalgrattur omakorda ehmatab jalakäijaid ja ajab autojuhiga kiusu. Rulluisutajaid vihkavad kõik:P Kui oleks rohkem autojuhte, kes vahel jala ka käiks, rohkem jalgrattureid, kes prooviks mõnikord autoga sõita, rohkem inimesi aegajalt rulluiskudel jne – äkki siis oleks kõik inimesed liikluses veidi mõistvamad? Alates sellest, et aimaks paremini ära, milline on kellegi manööverdamisvõime, pidurdusteekond ja nähtavus konkreetse koha peal.

Kui mu andunud lugejate hulgas on inimesi, kellele meeldib Hobujaama tänava lõpp-peatuses bussist maha tulla ja bussi eest üle tee kino poole lipata, siis tulge mõni päev minuga autoga sõitma ja ma näitan, kuidas see kurvi (ja bussi) tagant tulevale autojuhile paistab:P Ma muidu ei noriks, aga minus endas on küll alati enesealalhoiuinstinkt lõkkele löönud, kui keegi üritab mind seal üle tee lohistada. Ja nüüd, kui see koht jääb mu igapäevasele automarsruudile, tuleb see mulle kogu aeg meelde. Noh, et mina küll jalakäijana nii ei tee:)

(aga ma jäin lapsena ükskord auto alla niiviisi, et jooksin bussi tagant üle tee. no mitte päris alla, aga ma sain autoga pihta, ütleme nii:)

kuni ei maga sa oled mul alles

Meie akna taga laulis eile ööbik. Öö otsa vist. Juba aastaid pole kevadet nii palju tunda olnud kui tänavu. Ja Terjel on õigus, et tuleb minna ka Harku metsa. Ma tahaks võtta kohe täna õhtul ratta ja minna, aga minu kalli on haige ja ei saa minuga kaasa tulla ja sinna ma ei taha kellegi … Loe edasi “kuni ei maga sa oled mul alles”

Meie akna taga laulis eile ööbik. Öö otsa vist. Juba aastaid pole kevadet nii palju tunda olnud kui tänavu.

Ja Terjel on õigus, et tuleb minna ka Harku metsa. Ma tahaks võtta kohe täna õhtul ratta ja minna, aga minu kalli on haige ja ei saa minuga kaasa tulla ja sinna ma ei taha kellegi teisega. Selline lugu siis.

ja mu õnn võiks olla suur kui te ükskord nähes kuud

Ohh. Ja reedeõhtune Tartu. Me käisime Maailmas söömas, puhtalt sellepärast, et kogu va blogosfäär seda haipinud on:) Oli tõesti mõnus koht, kuigi söögiga läks veits kaua. Kell kümme läksime välja ja sooja oli kakskümmend viis kraadi ja Rüütli tänav ja Raeplats olid rahvast täis ja tunne oli nagu kusagil Vahemere ääres. Soe pime öö, purskkaevu … Loe edasi “ja mu õnn võiks olla suur kui te ükskord nähes kuud”

Ohh. Ja reedeõhtune Tartu. Me käisime Maailmas söömas, puhtalt sellepärast, et kogu va blogosfäär seda haipinud on:) Oli tõesti mõnus koht, kuigi söögiga läks veits kaua. Kell kümme läksime välja ja sooja oli kakskümmend viis kraadi ja Rüütli tänav ja Raeplats olid rahvast täis ja tunne oli nagu kusagil Vahemere ääres. Soe pime öö, purskkaevu vulin, inimesed. Ilus oli olla. Jälle üks neid hetki, kus ma kurvastasin, et ma pole (enam) osa sellest kõigest. Aga ma olin lihtsalt üks natuke vanaks saanud tallinlane ja läksin edasi Võrumaale viina jooma. Selline see elu on.

Aga mu oma koduaed näeb välja nagu vendade Lõvisüdamete Kirsiorg. Hingematvalt ilus. Ainult et ilma vendadeta, sest kõik mu vennad on Tartus, kus on soojad ööd ja noored õnnelikud inimesed…

Iga valik suleb mõne ukse.