Kuu: mai 2004

www.metsas.ee kaudu leidsin laheda kalkulaatori, mis aitab sul selgeks teha, millise europarlamendi fraktsiooni vaated sinu omadega enim kokku lähevad. Ma olen veel vasakpoolsem, kui ma kahtlustada julgesin:) Mulle peaks esimese eelistusena sobima GUE/NGL (Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed) ja tihedalt selle järel Euroopa Rohelised. Sotsid on auväärsel kolmandal kohal. Euroopa Liberaal-Demokraatlik Reformipartei on ka plusspoolel. Kõige vähem, tugevalt miinuses, istub mulle Euroopa Rahvaerakond. Seda viimast ma teadsin enne ka:P

Nii et jääb nii, nagu plaanitud oli – valin Strandbergi:) Sotsid saavad minutagi hakkama. GUE/NGLi poole sihib meilt vist ESDTP, aga need näod ei ole mulle piisavalt sümpaatsed:P (niipalju siis teaduslikust lähenemisest, eks).

Jälle sain enda (ja maailma) kohta nii palju uut teada. Nüüd võiks kasvõi Orkutis selle lahtri ära täita, mis poliitilistest vaadetest räägib. Ainult et ma olen Orkutist täitsa ära tüdinenud.

Ja kui te pole veel aru saanud, siis minu arvates peaks kindlasti seda parlamenti valima minema. Noh, et ei ole nagu ükskõik.

Kõige lahedam oli Västeråsis see, et tunne oli nagu arvutimängus. Ses mõttes, et kogu linna plaani ma enam ette ei osanud kujutada, aga suvalisse kohta sattudes oli olemas selge arusaam sellest, mis on ümberringi no nii kilomeetri raadiuses. Piisavalt kaugele mõeldes läks pilt servast häguseks – näiteks ei mäletanud enam, kas selle koha peal oli sild või niisama ristmik. Aga vastavale kohale tänavavahe võrra lähemale liikudes tuli järsku täpselt meelde. Täielik müstika, ma lihtsalt mitu tundi sõitsin tõukerattaga ringi ja kaifisin seda, mis mu peas toimus:)

Ja veel üks mõnus asi oli see, et ma avastasin reede õhtul järsku, kui noor ma olen. Ma olen nii noor, et mind ei lasta Rootsi riigis endiselt mõnedesse klubidesse ja pubidesse sisse! Kui lahe. Huvitav, miks ma olen siiamaani umbes korra nädalas jõudnud järeldusele, et ma olen vanaks jäänud?

Verekeskus on saatnud sõnumi, et 0+ verega on häda käes ja et tulgu ma. Eks ma kuskil kolme-nelja paiku sätin end sinnapoole. Keegi kaasa tahab tulla, andke selleks ajaks teada.

Västerås mais 2004 oli täpselt selline, nagu ta meist juunis 2001 maha jäi… ja ei paistnud meist eriti puudust tundvat. Ülikooli uue peahoone olid nad valmis ehitanud (ILUSA hoone seejuures. Mitte nagu näiteks TTÜ energeetikamaja) ja ühikas oli meie koridor mingiteks kontoriruumideks ümber ehitatud. See viimane tegi küll täitsa kurvaks. Ja ühtegi tuttavat ei olnud linnas näha ja vaevalt, et neid seal enam ongi. Eks kõik lõpetasid ülikooli ja läksid kuhugi tagasi. Või edasi.

Ägedam osa reisist oli see, et me ostsime Rootsi sõites laeva tax-freest endale tõukerattad, kõik kolmekesi, ja kimasime nendega mööda Västeråsi ja hiljem Stockholmi ringi. Väga tõhus viis liikumiseks, eriti selles riigis, kus igale poole viivad jalgrattateed ja ühistranspordi tunnipilet maksab 30 SEK (tõukeratas ise maksis 130). Mis ma selle rattaga nüüd peale hakkan, ei teagi. Võtan järgminegi kord välisreisile kaasa:P Või võibolla sõidan vahel Ülemiste keskusesse sellega.

Victoria on ilus laev ja sellega oli tore sõita. Regina Baltica peale nüüd küll enam miski ei kutsu mind. Ja oi, kuidas mulle meeldis see Ilon Wiklandi kujundatud laste mängutuba. Lihtsalt sõnulseletamatu.

Täna hommikul Tallinnas heitis piirivalvur mu ID-kaardile pilgu, andis selle tagasi ja ütles mulle naeratades “Ole kena.” Me vist oleme tõesti Euroopasse jõudnud:)

Fraas, mida ma igapäevaselt kõige tihemini kasutan (peale “tere” ehk) on “ma seda kilekotti ei võtaks, aitäh”. Rootsis ei olnud ka palju teisiti. Ingen påse, tack. Mul oli nagu meeles, et nad on seal jube keskkonnasõbralikud, aga üks kahest, kas ma ajasin Soomega segi või olin ma oma arvamuse kujundanud Mälardaleni ülikooli põhjal, mis oli maailma esimene ja tollal väidetavalt ka ainus ISO 14001 keskkonnasertifikaadiga ülikool.

Paraku tõesti.

Are you a Spelling Nazi?

Orienteerumisneljapäevakud on täiesti mõttetuks muutunud. Eile oli stardis 40 inimest korraga järjekorras (kaardid olid valmis trükitud, joonistada polnud midagi vaja, see saba oli lihtsalt stardiaja saamiseks), igast punktist viisid kõigi teiste punktideni laiad, sirged, asimuudi järgi tallatud rajad ja mets oli metsikut kisa täis (“Kas see seal on kolmekümne kaheksas? Jaa! Kuule, ma ei viitsi tulla, märgi minu kaart ka ära! Kristaaa, kus sa oleed?”). Ohappi.

Mitte et orienteerumine mingi odav sport oleks seejuures. Kõige odavamad nogid maksavad mingi 700 krooni ja SI-pulk 430 – need on need investeeringud, mis tuleks nüüd kohe praegu teha. Riided peavad mul veel mõne hooaja vastu ehk. Noh, mitte et tavaliste botaste ja dresside ja komposteeritava kaardiga ei saaks joosta, aga jube ebamugav on küll. Ja soovesi sööb botast nagu leiba.

Pealegi ei sobi kuu aja vanune okastraadiarm säärel mu hõbedaste rihmikutega ja okstest ärakriibitud nägu pole ka väga seksjalinn. Hakkan parem joogat või midagi harrastama:P

Aitäh noanõu eest. Minu noa nimi on Ranger ja ma luban, et ma ei jäta teda enam iialgi neljaks aastaks puhastamata.

Kui ma üks hommik lehte lugedes leidsin, et ma sellist Eestit ei tahtnud, siis tänase Postimehe põhjal ma arvan, et tahan küll. Karud terroriseerivad külarahvast (aga kui te teaks, mis Horvaatias metssead teevad), Res Publica sai tudengiesindustelt vastu nina (oh, kuidas see partei mulle iga päevaga ebasümpaatsemaks muutub), supermodell tegi ajakirjanikele males pähe (ma taunin selle tütarlapse parteilist kuuluvust, aga ilusad ja targad naised mulle meeldivad), eesti mehed ostsid Läti naistepesu ära (“Minu naine väga soovitas Laumat,” kommenteeris Alta Capitali juht Andres Rätsep) ja “Kadri” esmailmumisest sai nelikümmend viis aastat. Lehe vahel suvelisas räägiti, kus ja kuidas Radiolinja kõige ilusama leviala reklaame filmiti. Nii äge.

Metssigadega on muidu see, et mingi aeg tagasi arvasid horvaadi turismispetsialistid, et hea oleks arendada jahiturismi. Hangiti siis hulk metssigu ja ehitati saartele mingeid spetsiaalseid jahialasid. Aga keegi ei viitsinud eriti jahile tulla ja sigu sai palju ja nad murdsid oma aladelt välja ja terroriseerivad nüüd lambaid. Probleem on jõudnud valitsuse tasandile, sest lambakasvatus on saartel põhiline majandusharu ja keegi ei ole väga rõõmus, et sead lambaid tapavad. Talumehed käivad koos lambatalledega maavalitsuse ees piketeerimas, talledel on kaelas sildid “olen orb” jne. Horvaatia on ikka ka lahe maa. Tänud siinkohal meie horvaadist erikorrespondendile Antonile Rijekast.

Ainult et millal inimkond õpib, et uute metsloomade vedamine mingitele saartele ja seal vabadusse laskmine lõpeb alati nutu ja halaga?

Kas taskunuga – konkreetsemalt seda punast, mida Šveitsi armee noaks kutsutakse, saja lisavidinaga – võib üleni vette panna ja nõudepesuvahendiga pesta? Minu oma on aastate jooksul igasugust sodi nii täis läinud, et tavaline ühe tera kaupa pesemine ei aita. Selle noaga käis mingi manual ka kaasas, aga see on mul juba ära kadunud; mingist pärast-pesu-õlitamisest oli seal igatahes juttu, aga sellise tegevuse ma küll outsource’iksin parema meelega. Minust hullemat läbustajat pole olemaski ja õli ju määrib. Mis õli sinna üldse käib? Ilmselt mitte toidu-, aga kas rattaketiõli sobib? Õmblusmasinaõli? Lukuõli?

Aidake siis ometi.

Ma ostsin endale just praegu imeilusad hõbedased rihmikud, mis on kardetavasti üsna ebapraktilised ja mida ma endale tegelikult lubada ei saanud. This is so Carrie Bradshaw. Järgmisena tuleb ilmselt mingi üle mõistuse kallis käekott ja siis võite seksiteemalisi blogikandeid ootama hakata…

Oo. Nad on selle silla üle Korintose väina valmis saanud, mille ehitamist me 2000. aastal Kreeka suvekursuse ajal vaatamas käisime. Väga muljetavaldav oli, ehkki ma mingeid detaile eriti ei mäleta. Kiivrid pidi pähe panema ja pärast sai tööliste sööklas lõunat süüa igatahes. Aa, ja enne lõunat käisime mägedes vana amfiteatrit vaatamas.

Ma võtan mingi aeg ette ja lähen sellest sillast üle ka. Kui ma järgmine kord Kreekasse satun näiteks.

Aga siseuudised mulle ei meeldi. Töölepingu seadus, linnahall, öine liikumiskeeld, Res Publica reklaamid. Ma ei tea, ma vist ei tahtnud sellist Eestit.