Ma vaatasin eile ju poolväärtfilmi ka, Kusturicat. Mulle meeldis väga, kuigi samas pean ma vist nõus olema kõigi arvustustega, mis ütlesid, et esimese tunni jooksul lugu ei olnudki, et filmis polnud hinge ja mis kõik veel. Lihtsalt ma ei osanud enamat tahtagi, kui see jant ebaloomulikult (-loomalikult?) käituvate loomadega, inimlikult käituvate inimestega ja kummitama jäänud balkani muusikaga. Vaimustav.
Ainult et oma pealiskaudsuses olin ma sügavalt endast väljas sellise pisiasja tõttu, et väärtfilmikino näitas mulle filmireklaamide asemel RINGVAADET. Dateeritud küll aastaarvuga 1995, aga muidu täielik Nõukogude Eesti – elu X valla hooldekodus, jahiehitus Y saarel ja lõpetuseks eriline piin – minutite kaupa Saaremaa randa kuhjunud jäämägesid eriti masendavalt kaasaegse muusika saatel, ilma igasuguste kommentaarideta. Ja see kõik muidugi eriti diibilt must-valgena! Samal ajal, kui kõik, mida ma tahaksin, oleks teada saada, milliseid filme ma lähema aja jooksul vaatama ei taha minna. Või siis vähemalt midagi energiajookidest või autodest või mis iganes jaksab end nii suurel ekraanil reklaamida.
Päriselt ka.