maybe you are juliet but i’m not romeo

Augustis 2001 käisin ma esimest korda elus Serbias. Ma läksin sinna otse Rumeenia suvekursuselt häälega ja seda lugu, kuidas nii rumeenlased kui serblased seda projekti eluohtlikuks pidasid, olen ma varem küll sada korda rääkinud. Tegelikult polnud seal muidugi midagi jubedat, välja arvatud ehk see, et rumeenlaste jaoks on esimene võõrkeel prantsuse keel, millest johtuvalt pidin ka mina rekkajuhtidega prantsuse keelt rääkima, aga ma ei oska seda tegelikult. Ja kuna otsetee Cluj-Napocast Suboticasse viis läbi Ungari, siis tuli mul vahepeal asju ajada tobedate ungari piirivalvuritega, kellest esimesed unustasid mulle riiki sisenemisel passi templi panna, mistõttu järgmised mõne tunni pärast keeldusid uskumast, et ma üldse riiki sisenenud olen. Situatsioon ei olnud eriti nagu mõnes Kusturica filmis, aga tagantjärele kõlab küll nii. “Te ei saa Ungarist välja sõita, sest te ei ole Ungarisse sisenenud!” – “Aga ma olen Rumeeniast väljunud Rumeenia-Ungari piiripunkti kaudu, kas see ei ole piisavaks tõestuseks, et ma ikkagi Ungaris olen?” – “Ei ole!” – “Mismoodi ma siis Ungarist ära saan?” – “Ei saagi!” Kogu see arutelu muidugi ungari keeles, mida ma, needless to say, ei oska:P Leidlikud madjarid lahendasid sisse- ja väljasõidutemplite arvu mitteklappimise probleemi lõpuks nii, et ei andnud mulle ka väljasõitmiseks templit. Nad ei olnud tegelikult kiuslikud, nad olid lihtalt veidi… paindumatud. Kiuslik oli see piirivalvur, kes mind Poola-Leedu piiril lennukit ootama sundis, aga see on üks hoopis teine lugu.

Serbiasse läksin ma sellepärast, et kuna ma Rumeenias juba olin, siis jäi Serbia, eriti Subotica, ju praktiliselt tee peale. Suboticas elas Predo, kellega mina ja P olime sama aasta kevadel Hollandis tuttavaks saanud. Me vennastusime seal rakija-pudeli juures ja tõotasime võimalusel üksteist külastada, aga ega Predo vist ei arvestanud, et mul see võimalus nii kiirelt avaneb. Ühel hetkel olin ma lihtsalt tema juures, kaasas kolme nädala jagu musta pesu ja kümme saksa marka raha. Neid markasid mul ära vahetada ei õnnestunudki (kupüüri serv oli veidi rebenenud), Jugoslaavia esimest sularahaautomaati suvel 2001 parajasti paigaldati ja selle nädala – või kaua iganes ma seal olin – elasin ma põhiliselt Predo ema valmistatud suurepärasest burekist, mida tehti ülepäeviti juustu ja ülepäeviti lihaga. Rongipiletid lasin nahaalselt endale välja teha ja kinopiletid olid tasuta.

Kinoga oli lihtsalt see, et ma sattusin Suboticasse filmifestivali ajaks. Festivali nimi oli Subotica filmifestival, aga põhimõtteliselt oli üritus umbes selline, nagu oleks PÖFFi nimi Tartu filmifestival ja seda peetaks Nõos, kuhu kogu festivalipublik iga päev tunnibussiga Tartust mööda raudteed kohale sõidaks. Ja see kõlab nüüd jälle nagu “Elu on ime” (kus autod olid ümber ehitatud raudteel sõitmiseks sobivateks), aga ei olnud tegelikult nii – see tunnibussi analoog neil oli ikka pigem rongi moodi, lihtsalt bussisuurune. No rongilaiune tramm, noh?

Festivali peeti vabas õhus ja igal seansil näidati kaht filmi järjest. Kui tahtsid neist kahest teist näha, tuli esimese alguseks kohale minna, sest muidu ei saanud kohti. Predo sõber H elas selles Nõo-sarnases asulas (mille nime ma olen ära unustanud) ja tema ema oli kusagilt saanud topeltkomplekti tasuta pileteid kõigile seanssidele. See tegi siis kolm inimest ja kaks piletit iga filmipaari kohta, mis tähendas, et mina käisin kordamööda ühe või teise poisiga kinos ja ülejäänud poiss hankis võimalusel endale kassast pileti ja jõudis teise filmi ajaks ka kohale, aga kassast pileti saamise võimalus oli umbes sama suur kui ta meiegi PÖFFil on. Ehk siis heade filmide puhul väike.

Kinos me vist päris igal õhtul ei käinud, igatahes mäletan ma kokku umbes kuut-seitset filmi ainult. Oli erinevate eksjugoslaavlaste omatoodangut, mis rääkis kodusõjast, üheksakümnendate jugonoorte popkultuurist, Milosevici diktatuurist ja nende asjade omavahelistest seostest. Oli dokfilm Emir Kusturicast ja

tema No Smoking Bandist. Ja siis oli see müstiline seanss, kuhu me H-ga läksime, et vaadata kogu festivali ainsat Hollywoodi filmi (sest meil oli kogu sõjatemaatikast kõrini ja ka sellepärast, et “Bounce”-i peaosas oli Ben Affleck, kes mulle meeldib) ja olime sunnitud esimese filmina vaatama “Eikellegimaad”, millest me polnud enne midagi kuulnud, aga kuulsime kõvasti millalgi järgnenud aasta jooksul, kui sellele parima võõrkeelse filmi Oscar anti (seejuures nominentide hulgas oli ka “Amelie”). See on sõjast ja ma pean seda endiselt kõige paremaks filmiks, mida ma elus näinud olen. Kui te tahate näha filmi Bosnia sõjast, siis vaadake “Eikellegimaad”, mitte Kusturicat. Aga mitte kunagi ei ole see film selline, nagu ta oli tol veidral augustiõhtul kaks aastat pärast seda, kui NATO oli Serbiat pommitanud, kaks kilomeetrit eemal kohast, kus meteoroloogiajaama pihta sihitud pomm oli hävitanud hoopis kohaliku külahullu maja koos külahullu endaga, bosnia ja serbia keeles ilma igasuguste subtiitriteta, serbia poisi poolt sosinal mulle tõlgituna. Nii et ma ei usu, et te sellest sõjast ja sellest maast üldse kunagi nii palju teada saate, kui tegelikult võiks.

Peale Subotica-lähedases Nõo-sarnases asulas (mis oli Suboticast täpselt poole öö jalutuskäigu kaugusel, nagu me katseliselt tõestasime) kinoskäimise käisime me veel Suboticas reivil ja jäätist söömas, Novi Sadis õlut joomas (jumal teab, kust see raha) ja internetti kasutamas (ülikooli arvutiklass, teadagi), Belgradis kummiköiega kraana otsast alla hüppamas (jäi ära, sest järjekord oli pikk) ja niisama jalutamas (teate ju seda slaavi kommet kogu linnarahvaga õhtu saabudes tänavatele koguneda ja ringi jalutada?). Ahjaa, ja selles vale-Nõos oli loomaaed! Seal käisime ka. Ma sain hüljest silitada.

Ühes linnas, kas Suboticas või Novi Sadis, aga kindlasti mitte Belgradis, käisime me keset ööd mingis stuudios, kust kellegi sõbrad lasid eetrisse kohalikku piraatraadiot, mis mängis eriti jõledat muusikat, mis siiski polnud jõledam reivil mängitust.

“Meie”, need olime põhiliselt mina, Predo ja Predo sõbrad H ja B. Predo nimi oli tegelikult Marko, H nimi oli tegelikult Vladimir ja B nimi oli tegelikult Srdjan. Ma ei mäleta, kas B oligi B või tõlgiti tema tegelik hüüdnimi minu jaoks inglise keelde. Kõrvalosades esines veel hulk veidraid sõpru (näiteks R, kelle juures me Novi Sadis ööbisime ja hommikul Futuramat vaatasime. R-l oli kilpkonn, kelle nimi oli Turtle, just nimelt inglise keeles kirjutatuna ja serbia keeles hääldatuna, mis teeb välja sama, kui eesti keeles hääldatuna. Turtle, noh:), Predo vanemad ja kümneaastane tädipoeg, B kaks tädi oma meeste ja lastega, konduktor, Predo landlady ülikoolilinnas Novi Sadis, H saabaste sees elavad kassipojad, piraatraadiokutid, juhuslikud tütarlapsed, keda Predole igal pool meeletult külge kleepus, ja paljud teised. Kõlab nagu keskmise Kusturica filmi tegelaskond, aga polnud tegelikult üldse nii hull:)

Me sõitsime märkimisväärselt palju rongiga, sest see ei maksnud eriti midagi ja ükskord saime me sõita veel odavamalt, sest me maksime pileti ostmise asemel konduktorile altkäemaksu. See oli seesama konduktor, kes mulle hiljem kleidi kinkis. Rongisõit Serbias ei olnud eriti nagu No Smoking Bandi video “Unza Unza Time”, aga mingis mõttes oli see konduktor segasem kui Kusturica segaseimad tegelaskujud ja pealegi ei tohi Serbias jalgratast rongis vedada, aga koduloomi, kaasa arvatud kitsesid, tohib. See oli puhas juhus, et me ühegagi samasse vagunisse ei sattunud.

Peale paari juhusliku õlle Novi Sadis (ma ikka veel ei tea, kust me raha saime) ei joonud me mingit alkoholi, sest meil ei olnud selleks raha. Mingil põhjusel, ilmselt puhtmoraalsel, ei joonud me ka Predo isa pruulitud rakijat, mis ometi oli kõige kurja juur. Kui ma koju hakkasin minema, anti mulle pudel rakijat küll P jaoks kaasa… ja kusgail rongis mõtlesime me välja slogani “Rakija – connecting people”, mis viitas samuti sellele, kuidas antud alkohoolne jook on kõige kurja juur. Järele mõeldes polnud mu rakija-mittejoomise põhjus mitte moraalne, vaid

füsioloogiline, sest paar nädalat varem olin ma Rumeenias palinkaga (mis on rakija rumeeniakeelne nimi) tugevalt üle pingutanud ja ei kannatanud enam selle puskari lõhnagi:)

Kui mõtlema hakata, tuleb asju meelde küll. Kuidas Predo väike sugulane mulle serbia keele hääldust õpetas (Zoran Djindjici, keda siis veel polnud mõrvatud, nime näitel – need kaks dj-d seal olevat tegelikult erinevad häälikud, aga ma ei õppinud lõpuni seda vahet kuulma ja mõistan nüüd palju paremini neid saarlasi, kelle meelest õ ongi sama, mis ö). Kuidas iidvana landlady vahetpidamata mu ilu kiitis (vanad slaavi naised on ainsad inimesed maailmas, kes mind silmipimestavalt kauniks peavad, aga ma kohtan neid ebaproportsionaalselt palju ja nad ei jäta kunagi teemat arendamata õnneks, nii et enesehinnanguga mul probleeme pole;). Kuidas kõik kohad olid täis Otpori plakateid (Otpor oli nagu Rahvarinne gone bad – Milosevici ajal põrandaalune vastupanuliikumine, Milosevici-järgsel ajal vali-kord-elagu-nulltolerants-tüüpi parteihakatis). Kuidas meie veidrad kinoskäigud viisid tillukese armumiskolmnurga tekkeni (millest kõik asjaosalised said õnneks üle enne veel, kui ma kojusõiduks Ungari piiri ületasin, seekord HOOLIKALT templit nõudes). Kuidas rongid ületasid jõgesid üle ajutiselt kokkuklopsitud sildade, sest kõik pärissillad, nagu ka hulk maju Belgradis, olid katki pommitatud (kaks aastat hiljem, see tähendab peaaegu kaks aastat tagasi, sattusin ma jälle Belgradi ja need majad olid ikka veel katki). Kuidas väike sugulane kuulas vahetpidamata hästi kõvasti üht laulu – “Rizlu imas licnu kartu nemas” (eriti jõle lugu, mis oli pärit üsna jõledast filmist, mida ma ka festivalil nägin, ja rääkis sellest, kuidas ei tasu ringi käia nii, et sigaretipaber on kaasas, aga isikutunnistust pole, kuna nii võib juhtuda, et lõpetad oma öö politseijaoskonnas. Edit: panin loo enda ka üles, et oleks selge – see ei ole mingi Kusturica-filmi soundtrack). Kuidas Predo pere mulle lahkumiskingiks Milosevici partei valimiskampaania pastakaid ja muud nänni kaasa andis (mul on mitu tükki veel alles).

Aga miks see kõik mulle ööpäev pärast “Elu on ime” vaatamist järsku meelde tuli, jääb selgusetuks, sest ausalt, asjad EI OLNUD nii, nagu filmis:)

Advertisements

3 thoughts on “maybe you are juliet but i’m not romeo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s