Darja kurtis kunagi päris põhjalikult selle üle, et kõikvõimalikke kutseid saadetakse ühele ja siis tuleb üritustel üksi jõlkuda… Noh, suuri seltskonnaüritusi ma ei korralda. Aga väikseid ikka – kutsun vahel inimesi endale külla või koos matkama või nii. Ja mina esitan vaikimisi kutseid ühele.
Kui ma tunnen, et mu sõbra sõber/elukaaslane/laps/koer on nende hulgas, keda ma tahaksin näha, siis ma saan teda ju eraldi kutsuda. Kutsun ka. Suuremal osal juhtudest vaevun ma isegi mailiaadressi välja uurima ja saadan eraldi kirja, aga kui ma seda ka ei tee, siis ma igatahes mainin ühele kutsutule, et ta ka teise kaasa võtaks. Kui ei maini, siis tõesõna, see teine polegi kutsutud.
Ma ei ole üks neist inimestest, kes leiaks, et mida rohkem rahvast ja uusi nägusid, seda lõbusam. Vastupidi, ma otsin pidevalt meeleheitlikult turvalisust, mida pakub lähedaste sõprade ring, kus ma kõiki tunnen ja kus kõik mind tunnevad, kus ma ei pea olema valvel, et mitte midagi sobimatut öelda, ja, mis peaasi – kus kõik inimesed garanteeritult mulle meeldivad. Põhikoolimatemaatika reegel “sõbra sõber on sõber” võib ju kehtida, aga keegi ei õpetanud kunagi, et sõbra armuke peaks sõber olema.
Enda vabanduseks võin ma öelda ainult seda, et enda arvates korraldan ma piisavalt palju pereüritusi, mille kutse sisaldab mõtet “võtke kaasa kõik, ilma kelleta te kuidagi ei saa”. Lihtsalt et… kui ei sisalda, siis võiks seda ka arvesse võtta.
whatever 