vaatasin oma Goodreadsi statistikat ja tahan raporteerida, et eesmärgiga “vähem lugeda” läheb üsna hästi – juulis lugesin ainult 14 raamatut – ja selle eesmärgi teine pool “rohkem kirjutada” edeneb tasapisi ka – viiele neist olen kirjutanud arvustuse.
Lemmik neist 14st oli Jaan Krossi “Neli monoloogi Püha Jüri asjus”, mille lugemise vastupandamatu soov tekkis mul – ootuspäraselt – Kumus Michel Sittowi isikunäitust vaadates. Õnneks olid nad sealsamas näitusel ära maininud, millise aastakäigu Loomingu Raamatukogus see ilmus, ja õnneks on mu emal olemas minu meelest kogu LR arhiiv, kenasti aastakäikude kaupa reastatud (jah, seda on umbes kilomeeter kokku). Igatahes õnnestus õige raamat vaevata üles leida – nagu raamatukogus! – ja mul oli see plaanis ka järjekordse lennureisini jäänud paari tunni jooksul läbi lugeda, aga selgus, et millalgi peab inimene ka pesema ja pakkima ja sööma. Seega pildistasin kõik 51 lehekülge kärmelt üles ja lugesin lennukis telefonist.
aga arvustuste kirjutamise harjumuse juurutamisega kavatsen jätkata, sest juba neid juulikuiseid üle lugedes on selge, et kuu aega hiljemgi ei mäleta ma muidu enam midagi.
nüüd ma testin, kuidas näeks välja Goodreadsi arvustuse blogis avaldamine, sest otse Facebooki postitada neid enam ei lubata (nagu ka muide blogikandeid. mis ongi see põhjus, miks ma siin nii muretult möllan praegu, sest mitte keegi ei taipa kunagi lugema tulla, muhhahhaa!)
Võlurid by Lev Grossman
My rating: 2 of 5 stars
ohtralt rõõmu oli mul “Võlurite” eestikeelsest tõlkest, kus kasutati alailma sõnu nagu “lüüme”, “jumitu” ja “tüsilik” (yup, kõik pidin sõnaraamatust järele vaatama). hea töö Mart Kalvetilt. “prefekti” tõlkimine “korrapidajaks” oli ka hea leid. ja kõik ohtrad intertekstuaalsed viited ülejäänud ulme- ja fantasymaailmale olid ära tabatud, osavalt tõlgitud ja joone all kenasti lahti seletatud – tavaliselt nii hästi ei lähe.
muus osas… lubati täiskasvanute Harry Potterit ja suur osa tegevust toimus tõesti mingis veidras internaatvõlukunstiülikoolis, ohtra alkoholi ja seksiga ja ilma igasuguse süžeeta. lõpupoole nagu juba natuke midagi juhtus, aga siis sai raamat läbi ja mul ei ole soovi nende tegelastega järgmistes osades taaskohtuda, nad olid ebasümpaatsed vingatsid.
hm, no pole ju kõige hullem. võibolla jagan edaspidigi.
whatever 
No on narritar (narritaja), lubab 51 lk ja siis paneb ainult ühe. Õnneks on mu esivanemal ka kogu LR või no vähemalt tugev enamik…
Mõned ainult siia taipavadki lugema tulla, aga raamatuarvustusi loevad hea meelega, nii et mida rohkem, seda parem.