different thoughts are good for me

kondasin siin blogi telgitagustes ringi ja avastasin poolelijäänud sissekannete hulgast ühe aastatetaguse, mis ilmselt plaanis kirjeldada seda, kuidas ma eelmine kord töötu olles baristakoolitusel käisin. lõpuni ma teda ei kirjuta, sest ma ausalt öeldes ei mäleta sellest koolitusest enam suurt midagi peale selle, et seal selgus, et ma ikkagi ei tahaks barista olla eriti.

aga hakkasin mõtlema, et ma olen nüüd jälle 8 kuud jõudeelu elanud ja mul on nii tore olnud. (vist isegi toredam kui eelmine kord, sest see koroonavärk on kõik ootused nii kenasti maha tõmmanud – täiesti puudub igasugune ilmajäämishirm, ei ole tunnet, et ma raiskan oma elu, kui ma nüüd kohe kuhugi ei LÄHE ja midagi ei TEE. ja koondatud-olemine on täiega normaliseeritud, nii et isegi piinlik ei ole.) kirjutanud ma sellest eriti pole, sest esiteks ei viitsinud ja teiseks oli pikalt tunne, et misasja ma siin praalin, teistel on niigi raske.

aga nüüd ma mõtlen, et kui raske teil ikka olla saab; ja kui ongi raske, siis kulub ometi natuke kerget meelelahutust ära. ja ma pean mõned asjad kirja panema enne, kui ma jälle kõik ära unustan.

niisiis proovin nüüd jälle end kokku võtta ja jõulukalendri kombel detsembris iga päev natuke rääkida kõigist neist asjadest, millega end siin märtsist saadik ohjeldamatult lõbustanud olen. põhiline matkajutt oli juba ära, aga vist peaks rääkima ka neist kordadest, kui me käisime Exmoori rahvuspargis telkimas ja Šotimaa kõige kuulsamas raamatupoes ja Walesis tsiklikoolitusel ja siis mingites suvalistes kohtades niisama jalutamas. ja ma peaks rääkima, kuidas ma tomateid kasvatasin ja muidu aeda harisin. vihmaussidest ja plastiliinist tigudest peaks rääkima, võibolla ka päristigudest. rotist ja rebastest. sellest, mis sööke ma olen tegema õppinud ja millised Masterclassi loengud ära vaadanud. raamatutest ma võibolla pikalt ei viitsi rääkida, sest neist ma räägin Goodreadsis – aga äkki peaks rääkima Goodreadsist. noh, ja vast tuleb pikapeale veel midagi meelde.