kui ma olin kaks kuud järjest praktiliselt täiskohaga aeda harinud ja oma progressist perekondlikku skype-chatti muudkui pilte postitanud, küsis mu vennanaine ootamatu küsimuse: mis mind aia loomisel inspireeris? ma polnud osanud nii mõeldagi. olud ja piirangud? panin ta jaoks kirja, miks ma tegin asju nii, nagu tegin.
praegu üle lugedes tundub nagu… manifest. siin ta on, kirjaviis muutmata:
1) ma olen vaene (no ei ole otseselt, aga ma olen töötu ja võin jääda vaeseks), seega kõik pidi olema tasuta või odav
2) ma üürin, seega igaks juhuks võiks võimalikult paljud asjad olla mahamüüdavad või kaasakolitavad või nii odavad/vähese töömahuga, et vahet pole
3) mul on ajutiselt jube palju aega, seega algne ajainvesteering võib vabalt olla suur (pikad jalutuskäigud vajalikku poodi, käsitsi kastmine jne)
4) aga üldiselt olen ma laisk, seega tuleks asjad seada nii, et midagi ei juhtu, kui enam ei viitsi/saa tegelda (ei mingit rohimist ega niitmist!)
5) olen mures mesilaste ja liblikate pärast, seega peab olema õitsvaid asju võimalikult palju
6) olen mures väikeettevõtluse pärast, seega võimalusel püüdsin toetada tegijaid a la ürdifarm (kust ostsin taimi) ja üks startup, mis saatis n-ö loosipakiga lilli (maksid kindla summa ja selle eest tuli 15 taime, aga ei saanud valida, millised)
7) kõik see juhtus lockdownis, st 2 kuud ei olnud lahti ühtegi aiapoodi ja amazoni tarneajad olid nädalates. seega ülejäänud seemned ja taimed ostsin supermarketist ja kah väga valida ei saanud.
8) mu aias pole peaaegu üldse mulda, seega otse maha istutada eriti midagi ei saanud ja olen põhiliselt külvanud põllulillede seemneid. muud asjad peavad kasvama pottides, mis klapib hästi ka punktiga 2.
9) mingite tööstuslike muudatuste jaoks a la mulla toomine ei saa siia aeda ka ligi mitte kuskilt.
10) kompostiusside teema tuli ka sellest, et lockdowni tingimustes toodame naabriperega kahasse nii palju toidujäätmeid, et vastav prügikast on alailma juba reedel täis ja ära viiakse alles teisipäeval.
pool aastat hiljem oskan sellele kõigele üsna vähe lisada.
rohimise ja niitmisega on mul lisaks laiskusprobleemile see mure, et… ma ei tunne eriti hästi taimi ja ei oska seega iialgi arvata, kas mingi tärkama või lokkama hakanud roheline asi kavatseb osutuda suvaliseks umbrohuks või hakkab ta õitsema, silmailu pakkuma ja mesilasi meelitama. (kui ta teeb mõlemat korraga, siis minu maailmas on ta lill ja võib mu aias elada – välja arvatud võilill, mis on ainus umbrohi, mille ma igas arengufaasis ära tunnen ja halastamatult välja juurin.) seega las kasvavad, igaks juhuks. ainult ühe taime olen avastanud, millest ma juba tean, et temast midagi kena ei võrsu. kutsun teda oma peas naadiks ja kitkun välja, kui ette jääb, aga kui ma ükskord googeldasin, siis selgus, et naat on hoopis teistsugune, nii et ma ei tea, mis see minu oma päriselt on.
ja eks see iseloomustab mu stiili ka laiemalt päris hästi. mul ei ole õrna aimugi, mida ma teen! aga mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? senise kogemuse põhjal: tuleb kuri nälkjas ja sööb lupiini ära. pole just maailmalõpp.
kompostiussidest räägin ka kindlasti mõni päev.
whatever 
Mu aiahaldusprintsiibid on üsna sarnased, vähemalt laiskuse ja mesilaste-liblikate koha pealt, erinevus selles, et mul on palju ruumi ja mulda. Aga võililli pole mul sestsaadik enam eriti südant kuskilt välja kiskuda, kui ma neid ohjeldamatult sööma hakkasin. Kui mul on peenras priimulad (mis paljunevad kah nagu umbrohi), rabarber, meelespead, naadid ja võililled, siis võilill leiab neist kõigist vaata et kõige rohkem kasutamist. Pealsed katkun täpselt samal põhjusel muidugi kogu aeg ära ja pistan põske.
Võililleõied (ja naadiõied samuti) on mesilastele ja muudele putukatele väga väärtuslik toidulaud ka.
kui te nüüd nii ütlete, siis tõepoolest, võiks võililled järgmisel aastal rahule jätta. ei teagi, mis kompleks mul nendega on, et tunduvad rohkem umbrohi kui muu, aga aeg üle saada. ainult et siis ju ikka ei tea, kas süüa ise või jätta mesilastele :D
saab ka õied mesilastele jätta ja ise lehti krõbistada. Kuigi lehed on nagunii paremad enne õitsemist, nii et saab ka hooajad mesilastega ära jagada. Seda hirmu nendega eriti ei ole, et lehti süües võililled nii välja surevad, et ühtegi õit ei tule.
(kuigi see lehtede maitsvus oleneb ka liigist, mõnel on ka õitsemise ajal täitsa head lehed.)