ja et raagus paju otsas istuks harakas

mai lõpus mõtisklesin, et kas Hampstead Heathi hooajapileti ostmine lõppeb mu jaoks talisuplusega, lihtsalt selleks, et hind tasa teenida.

täna, 4. novembril käisin selle hooajapiletiga 56. korda ujumas. siit edasi on puhas kasum! ja edasi see asi läheb, järele jätta ma ei plaani.

kust ma nii täpselt tean – pidasin hoolega järge.

esiteks on vesi ikka veel 11 kraadi soe (khm), mis, selgub, pole üldse nii palju külmem, kui ta hiliskevadel oli. vaatan oma märkmetest, et 28. maiga võrdne 14 kraadi oli täpselt kuu aega tagasi, oktoobri esimestel päevadel. teate, et taliujumiseks loetakse alles siis, kui vesi on alla 10C? seni… “õeke, praegu on suvi.”

ja teiseks… mulle lihtsalt meeldib.

september ja oktoober on olnud täiesti imelised ujumiskuud – suvised suplejad on kadunud, tiikide ja basseini juures pole järjekordi ega broneerimisvajadust (juulis käisin Heathil ujumas ainult neli korda – olin koroonas ja karantiinis ka, aga põhiliselt lihtsalt ei saanud löögile, sabad olid pikad, sest kuumalainega tahab igaüks ujuda). veelinnud on julgemad, pardid ujuvad vahel otse nina alla välja, haigur lendab väga madalalt üle ja kormoran sukeldub nii lähedal, et olen oma varvaste pärast mures (kas ja kui palju ta seal vee all näeb, mis ta teeb? kust ta aru saab, kas on kala või olen mina?).

kõigi ujumiskohtade lahtiolekuaegu on lühendatud, nii et ujuma jõuan ainult hommikuti enne tööd. mis tähendab kell seitse. mis tähendab, et olen näinud imelisi päikesetõuse ja olen saanud ujuda ka üsna ööhämaruses. olen sügisesest kellakeeramisest tundnud suuremat rõõmu ja kergendust kui kunagi varem, sest see annab mulle veel ühe kuu kella-seitsme-hommikuid. (detsembri ja jaanuari pärast olen juba ette veidi mures, aga selle probleemiga tegelen siis, kui see käes on.)

üks oktoobrihommik, Hamptsead Heath. esiplaanil Lido, kaugemalt paistab City

huvitavaid üllatusi ilmselt tuleb vee jahenedes juurde, aga seni on mul taliujumise kohta jagada üks avastus: kui siin sügise alguse poole sõbrannadega oli juttu, et kuidas ikkagi pole külm jäises vees ujuda, siis minu teooria oli, et harjud tasapisi ja mis seal nii väga vahet on, kas 14 või 13 või 12 või 11 kraadi… kuni nullini välja. selgub, et eksisin, ja õige vastus on: on küll külm! ja mõte ongi pigem selles, et on külm ja ikka ujud, mitte et ujud, sest pole külm.

7 kommentaari “ja et raagus paju otsas istuks harakas”

      1. Mingit erilist imet seal pole, tavalised neopreensokid. Mul on ka, varbad ja pahkluud on mu Achilleuse kand :) ja need sokid on suht praktilised ka veest väljatuleku ja riietumamineku jaoks, jalad ei saa sodiseks ja rätik püsib puhas.

        Näen ette, et enne aasta lõppu hangin neopreenkindad ka, osadel ujujatel juba on, osad säästavad külmema aja jaoks.

      2. hmm, see sodiaspekt on tõesti praktiline, äkki peaks ka muretsema ja uut hooaega alustama.

  1. Minu jaoks jookseb paljasolemise piir umbes 25 kraadi juurest, s.t külmemasse vette ma vabatahtlikult ei lähe (mistap on sellest möödunud aastaid, mil ma viimati vabas õhus suplemas käisin, ujuda ma ei oskagi).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: