Autor: kitty

pole maganud temaga iialgi armunud olin vaid olen ehk veelgi kes seda teab

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma põhikooli. Ma ei olnud tegelikult nii armas laps, kui ma lõpualbumi pildi peal välja näen… me keegi ei olnud, lihtsalt erakordselt head pildid tehti.

Mul olid tunnistusel kõik viied ja ma sain kiituskirja. Selle saamine oli mulle hullult oluline, sest kõigi eelnevate aastate jooksul oli mul alati mõni neli tunnistusel olnud ja tol ajal ju ei antud neid jaburaid “ainekiituskirju”. Algklassides jäid mu kiituskirjad pidama kirjatehnika taha, hiljem vist põhiliselt matemaatika hooletusvigade ja lõpuks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse taha:P Igatahes üheksandas otsustasin ma koolist efektiga lahkuda, parandasin ajaloo nelja viieks (minu meelest tuli selleks kogu Suur Prantsuse revolutsioon suuliselt järele vastata) ja ütlesin käsitöö õpetajale, et ma ju ükskord ometi võiks ka viie saada. Oli ikka viitsimist, ah?

Ma ei tea eriti, mis mu tollastest klassikaaslastest saanud on. Mõned on Orkutis, mõned poliitikas, mõnda olen näinud Tartu kõrtsides purjus ja mõnda Tallinna kontorite vahel asjalik olevat. Paralleelikas Teller on ainsana kogu aeg (virtuaalsel) silmapiiril;) Ja muidugi pinginaaber Jane, kellega me käime koos trennis ja shoppamas ja vahel lõunal ja mõnikord kellaviiedringil ja ilmselt tänagi võtame midagi ette. Kümme aastat ikkagi.

istun ja elan ja olen

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms? Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui … Loe edasi “istun ja elan ja olen”

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms?

Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui isegi nii silmatorkav, atraktiivne ja põhimõtteline asi nagu velotakso sõidab kõnniteel, sest sõiduteel lihtsalt ei julge ja jalgrattateed ei ole – siis leiavad ju kõik teised jalgratturid ka, et nii ongi hea ja õige? Ja autojuhid ei hakka iial jalgratturit respekteerima ja jalakäijad peavad eluaeg elama ratta alla jäämise hirmus. Või vastupidi – mu oma emme ajas ükspäev rattaga jalakäija alla (peaaegu) ja sai ise viga:P

Ise ma lõpetan oma tänase õhtu tõenäoliselt ebakainena rattaga koju sõites. Purjuspäi suureneb jalgrattaga raske avarii tegemise oht 20 korda! Mul on kiiver igatahes. Uhh, ma poleks pidanud hakkama sellele kusagilt meeldejäänud 20-korra-faktile veebist kinnitust otsima. Võibolla lähen ikkagi taksoga.

‘cos everybody says yes everywhere you go

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks. Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, … Loe edasi “‘cos everybody says yes everywhere you go”

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks.

Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, hävitan asitõendi ja osutan inimesele selle väikese teene.

meil vanne antud leping sõlmitud

Eile nägin ma õudusunenägu sellest, kuidas ma läksin eksamile ja mul ei olnud kaasas HB=2 pliiatseid ja kustukummi. Öö otsa jooksin ringi ja püüdsin neid kusagilt hankida ja eksamiaeg muudkui jooksis… Hommikul magasin sisse ka kõigele krooniks. Igatahes selle peale ma läksin täna ja ostsin endale KOLM pliiatsit varuks, et oleks kindel, et päriseksamiks on … Loe edasi “meil vanne antud leping sõlmitud”

Eile nägin ma õudusunenägu sellest, kuidas ma läksin eksamile ja mul ei olnud kaasas HB=2 pliiatseid ja kustukummi. Öö otsa jooksin ringi ja püüdsin neid kusagilt hankida ja eksamiaeg muudkui jooksis… Hommikul magasin sisse ka kõigele krooniks.

Igatahes selle peale ma läksin täna ja ostsin endale KOLM pliiatsit varuks, et oleks kindel, et päriseksamiks on nad olemas. Kolm imeilusat kollase-punase-oranžitriibulist kolmekandilist harilikku pliiatsit. (Mulle tohutult meeldivad igasugused kirja- ja kontoritarbed.) Sekretäri juurest tõin endale kustukummi ka. Ma olen eksamiks valmis. Välja arvatud teadmiste poole pealt:P

vihma sirged triibud peatavad mu pilgu

Ma tahaks tegelikult minna raamatukokku õppima. Mitte et mul sealt mingeid raamatuid vaja oleks, aga selle vaikse töise õhkkonna pärast, mis raamatukogudes tavaliselt ikka on. Nii palju rohkem saaks loetud ja tehtud – rohkem kui kodus ja töö juures igatahes.

Aga raamatukokku minemine on nii vaevaline. Mingid lugejapiletid (kus mu nlibi lugejapilet on? ja kas see mul üldse olemas on?), turvaväravad, nilbed turvamehed (teate seda keskraamatukogu kassinäoga turvameest, jah?), kaasasolevate asjade kontrollimine… kotti ei tohi kaasa võtta, kogu elamist peab kaenlas ringi vedama (mul ei ole ju taskuid)… no jääb ära! MIKS meil peavad nii nõmedad raamatukogud olema, ah?

Ma tean, et vihm teeb toredaid asju, aga ta ajab mind ikkagi veidi mossi täna.

it was just the season

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt … Loe edasi “it was just the season”

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt rohkem, kui praegu tuleb. Minu elukohajärgne valmisjaoskond on näiteks ka nii jabura koha peal, et ma peaks sinna kohaleminemiseks (ja veel pühapäevasel päeval) eriline fanaatik olema… Tavaliselt ma olen selle asemel Pedas eelvalimas käinud, aga seal on maailma kõige pisem valimisjaoskond ja kõik kesklinna kontoriinimesed käivad seal koos.

nii vaba rõõmus ei ole keegi

Huvitav on see, et peaaegu alati, kui ma leian mingi täiesti suvalise raamatu – no selles mõttes, et ma ei tea ette midagi sellest raamatust ega enamasti ka autorist ja keegi ei ütle mulle, et seda võiks lugeda, vaid ma ise kogemata hakkan lugema, olemata asjast enne midagi kuulnudki – siis tuleb ikka välja, et tegu on mingi eriti olulise teosega. Et see on mingi maailma- või ka kohaliku kirjanduse tähtteos. Et selle autor on tohutult kuulus (aga ei pruugi seda olla selle konkreetse raamatu pärast). No ja nii edasi.

Näiteks see Katitzi-raamat, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Mida ma hakkasin lugema hinna ja pealkirja suhte pärast:P Selle autor Katarina Taikon (raamatus Katitzi) koos oma õe Rosaga (kellest raamatus ka palju juttu on) oli peaaegu et ainuisikuliselt igasuguse mustlaste õiguste eest seismise taga Rootsis 1960ndatel. Et mustlased võiksid majades elada ja koolis käia näiteks. Tegelikult oli see üsna suur asi, arvestades, et mustlased elasid seal maal alates 16. sajandist, aga veel 1950ndatel ei lubatud neil laagritki rohkem kui kolmeks nädalaks ühte kohta püsti jätta, rääkimata siis kodakonduse, arstiabi või kirjaoskuse andmisest.

Neid Katarina autobiograafilisi Katitzi-raamatuid (mida ta muide hakkas kirjutama alles pea 30-aastaselt – siis, kui ta lõpuks lugema ja kirjutama õppis) on nüüd viimastel aastatel Rootsi riigi raha eest Tššehhis ja Ungaris tuhandete kaupa lastele välja jagatud, sest Katarina leidis, et vaja on muuta inimeste suhtumist ja et seda tuleb alustada lastest – mitte ainult Rootsis, vaid igal pool, kus vaja.

Mõtleks, ma ei teaks sellest kõigest mitte midagi, kui ma poleks kogemata seda raamatut lugenud ja kui ma poleks hakanud veebist otsima, millal selle tegevus toimuda võis:) Te ütlete, et pole vajagi, aga minu meelest on täitsa tore teada.

Rosa Taikon (nüüd on ta vana tädi ja ehtekunstnik) valiti muide tänavu aasta mustlaseks. See kõlab tobedalt, nõus:) Aga Katarina on surnud.

Just for the record, minu isiklik suhe mustlastega on selline, et me kaklesime Vabriku tänava omadega kogu aeg, kui ma algklassides käisin. Erilisel vaenujalal olin ma ühe Rosita-nimelise tsikiga. Sest et ta noorem õde loopis mind kividega ja ma loopisin vastu ja sain pihta ka. Siis tahtis Rosita mulle tappa anda, aga ma olin päris hea kakleja lapsena, nii et ma ei saanud eriti tappa, kuigi tema oli vanem ja tugevam. Hiljem me veel aastaid karjusime teineteisele solvanguid, kui linna peal nägime. Järele mõeldes on üsna hea, et keegi mind lisaks veel mingi Katitzi-jutuga õrritama ei tulnud:P

Tegelikult ei ole ma kindel, et “mustlane” on eesti keeles poliitiliselt korrektne väljend. Peaks vist “roma” ütlema?

everything changes but you

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka … Loe edasi “everything changes but you”

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka olemas. Noh, Katitzi on peaaegu nagu Tsatsiki tagurpidi ja raamat oli odav suht õhuke paperback, nii et ma ostsin ta laevas lugemiseks ilma pikalt mõtlemata.

Ja mis tuli välja – oligi. Katitzi oligi tagurpidi Tsatsiki, nii tagurpidi kui üldse veel sai. Tsatsiki on poiss, Katitzi on tüdruk. Tsatsiki elab isata, Katitzi emata. Tsatsiki on isa poolt kreeklane ja ema poolt rootslane, Katitzi on mustlane. Tsatsiki ei taha iga kord väga koolis käia, aga käib ikka, Katitzi tahaks väga koolis käia, aga ei saa. Tsatsiki kasuisa on lahe politseinik, kes küpsetab kaneelisaiu ja viib poissi mootorrattaga kooli, Katitzi kasuema on kuri “hele” naine (mittemustlane), kes on kasulaste vastu õel. Tsatsiki elab 1990ndate lõpus, Katitzi elab 1940ndate alguses. Tsatsiki-raamat on välja mõeldud, Katitzi-raamat on autobiograafiline.

Lihtsalt et nii võib ka juhtuda, kui pealkirja järgi raamatut ostad:)

Ja mustlaste elu 40ndate Rootsis küll lihtne ei olnud.

tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore. Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate … Loe edasi “tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa”

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore.

Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate esimese ringi sugulastest. Millega saaks sõita kontserti andma nii, et ei peakski ise kõiki kulusid maksma, sest oleks mingeid sponsoreid või saaks publikult piletiraha küsida. Muide, meie koor läheb sügisel Hispaaniasse. Mina ei lähe, sest mul ei ole nii palju raha:(

Radissoni 24. korruselt näeb täiesti uusi asju. Ootamatult ilusat vaadet vanalinnale sealhulgas… ma lähen mõni päev ja vaatan veel korra. Merd ja asju ka. Mulle meeldib näha, kuidas laevad ära sõidavad. See on peaaegu nagu rekka tagatulesid vaadata.

pahad panen kongi ma kes on hea see kommi saab

Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks… Jah, … Loe edasi “pahad panen kongi ma kes on hea see kommi saab”

Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks…

Jah, olengi igav skandinaavlane, nagu ungarlased mulle ütlesid turvatoolijutu peale. Nagunii lähen varsti Res Publicat ka valima… vali kord ja need teised asjad, eks. No hoidku selle eest. Aga väikelapsed lahtiselt autos ringi möllamas – ma tõesti ei suuda seda õudustundeta vaadata. Mis siis, et ise me väiksena tegime ka nii ja et turvatool leiutati üldse alles hiljuti ja et alati on hakkama saadud. Mind lihtsalt ei huvita, ma kardan ja muretsen:(

See video, millele Teller hiljuti viitas, oli ka veenev.