Autor: kitty

gin a body meet a body comin’ thro’ the rye

lugesin “Kuristikku rukkis”. miks üldse vanas eas sellist raamatut lugeda, no eks mul oli mitu põhjust, aga mööda külgi maha igal juhul ei jooksnud, sest eelmistest lugemisest ei olnud pooli asju meeles.

üks asi, mis muidugi oli meeles ja mis vast on meeles kõigil, kes selle raamatuga iial kokku puutunud: see koht, kust pealkiri tuleb. kus Holden räägib Phoebele, mis on see üks asi, mida ta oma elus teha tahaks – püüda rukkipõllul jooksvaid lapsi, et need kuristikku ei kukuks. kust selline idee – laulust “if a body catch a body comin’ through the rye”.

Phoebe muidugi teab, et see ei ole mitte laul, vaid luuletus, Robert Burnsi luuletus, ja et see on hoopis “if a body meet a body coming through the rye”. nooh… päris muljetavaldav luuletundmine kümneaastase kohta, aga eks Salinger on meil varaküpsete geeniuslaste ekspert (kogu Glasside perekond), nii et see kuidagi ei üllatagi.

aga ma hakkasin seekord lugedes hoopis mõtlema: see fraas satub Holdeni pähe varem, kui ta tänaval näeb last, kes kõnnib rentslis ja seda laulab. eelmistest lugemistest mul see detail küll meeles polnud:

I got up close so I could hear what he was singing. He was singing that song, “If a body catch a body coming through the rye.” He had a pretty little voice, too. He was just singing for the hell of it, you could tell. The cars zoomed by, brakes screeched all over the place, his parents paid no attention to him, and he kept on walking next to the curb and singing “If a body catch a body coming through the rye.” It made me feel better. It made me feel not so depressed any more.

J.D. Salinger, “Catcher in the Rye”

kui ma seda raamatut eelmine kord lugesin, polnud Youtube’i veel olemas. aga nüüd küll läksin ja otsisin kohe, et kuidas see laul siis kõlada võis. leidsingi ühe toreda esituse, boonuseks kõik kommentaarid puhtas Holden Caulfieldi stiilis (“it killed me, it really did”).

kahjuks olen ülemõtlemise maailmameister ja vaatasin aastaarvu ja nentisin, et 1951. aastal ilmunud raamatus seda konkreetset versiooni kohe kindlasti silmas ei peetud – aga huvitav, millist siis? kogu tekst, nii Holdeni ja Phoebe vestlus kui asjaolu, et suvaline kuueaastane tänaval laulab mingit laulu ja suvaline kuueteistaastane tunneb ära, et ahah, see laul, viitab, et tegu pidanuks olema mingi üldtuntud hitiga. kui laialt seal 50ndate NYs need šoti rahvalaulud siis levinud olid?

uurisin veel natuke ja leidsin kolm lindistust “Comin’ Thro’ the Rye” laulust, mis olid “Catcher in the Rye” kirjutamise ajaks olemas. Nellie Melba 1904, Marcella Sembrich 1912, Marian Anderson 1944. (kelle maitse sedasorti muusika pole, siis vihjan, et kõik kolm kõlavad üsna ühtmoodi ja üldse mitte nagu see Siobhan Milleri 21. sajandi versioon.)

tähendab, ma saan aru, et “Kuristik rukkis” on ilukirjanduslik teos ja Salingeril oli luba ja voli see otsast lõpuni kokku luisata meile, aga… see ei klapi. niisugusena, nagu see laul tundub olevat 20. sajandi esimesel poolel olnud, ei ole see ju miski, mida mingid kuue- või kümne- või kuueteistaastased võinuks teada, kaasa laulda, ära tunda? kepsakas folk, miks mitte, aga selline… ooper? kuidas sellist üldse rentslis kõndides laulda saab?

loodan nüüd selle peale, et Notsu tuleb ja seletab selle segase loo meile lahti, sest muidu jääb see mind igaveseks vaevama. oleks siis mingi suvaline detail raamatust, aga see rukis, see on ju kõige olulisem osa üldse!

i was always workin’ steady but i never called it art

kuna mu kontoripäevad on päris pikad ja tihedad, siis püüan Duolingo kõmri keele harjutused kohe hommikul rongis ära teha, sest siis on kindel, et on tehtud ja ei unune. pealegi tundub see sellise… voorusliku ajakasutusena. last but not least, hommikuse värske ajuga läheb see asi ikka tükk maad libedamalt kui lõunasöögi kõrvale või õhtul koduteel.

aga on selgunud, et seda aju värskust on ka erinevat. päevad pole vennad, ööuned ei ole kohe kindlasti õed. olen vaadanud, et see, kuidas hommikul Duolingoga edeneb, ennustab päris hästi ka ülejäänud tööpäeva mõttetegevuse kvaliteeti.

kuna see on järjekordne äpp, mille eest ma maksta ei raatsi, sest põhimõtteliselt saab tasuta ka hakkama, siis alustan hommikuid viie südamekese ehk “eluga”, mis tähendab, et uue materjali omandamisel saan teha kuni viis viga. (vigu saab vabalt ka mitte teha, sest vihjed on saadaval. aga ma kuulsin Grete Arro käest, et just vigu tehes inimene õpib, ja seega ma enamasti ei piilu, feilin mõnuga.) vana materjali kordamise abil saab elusid jälle juurde ka teenida ja kui piisavalt (st õhtuni) oodata, tiksub jälle viis tükki täis nagu arvutimängus ikka. aga hommikul rongis on selle juurdeteenimise jaoks aega napilt ja ootamiseks üldse mitte.

seega skaala sai selline:

rongist mahamineku ajaks 5 elu alles – tippvorm, tööl võib teha tähtsaid otsuseid, jagada suuri lubadusi ja on kõrge tõenäosus, et tuleb mingi uus nutikas mõte ja kõik on nagu et: wow, kuidas me ise selle peale ei tulnud.

rongist mahamineku ajaks 1-4 elu alles – normaalne päev. asjad laabuvad ja ühtegi tegevust ei pea otseselt parema päeva ootel edasi lükkama.

rongist mahamineku ajaks elud otsas – pole suurem asi päev. koosolekutel tasub suu pigem kinni hoida ja kui mingeid kirjatöid üldse teha, siis ära saata/teistele lugemiseks jagada ei tasu, las ootab homset ja ületoimetamist.

enne rongist mahaminekut elud otsas – kõige parem oleks, kui saaks joonelt tagasi koju magama minna, aga kuna selle jaoks on juba hilja, siis tuleb lihtsalt hoida madalat profiili, võtta võimalusel pikem lõunapaus ja tegelda ainult rutiinsete ülesannetega (testimine, kuluaruanded, puhkuseavaldused ja to-do listi pihtalt ümberkirjutamine on enamvähem turvalised asjad).

kõlab nagu päevahoroskoop või naisteajakirja isiksusetesti tulemus, aga minu jaoks täiega töötab. mitu korda olen üllatunud, et enesetunne ennustab päeva produktiivsuse osas üht, aga Duolingo teist, ja öökullil on alati õigus!

tean, mida Owen tunneb

let the daylight in on a better day

vaatasin juba, et lõpuks ometi õnnestus mul teha postitus, mille kohta kellelgi midagi öelda ei ole (ei, ma ei nuru siin, et omg, kommenteerige ometi, vaid lihtsalt nendin, et tõesti, kuidas te peakski reageerima infole, et ma teatava regulaarsusega söön, raseerin ja loen ajalehte. “ahah” oleks adekvaatne lõpetus sellele teemale, eks). aga siis Maret FBs ikkagi küsis, et kuidas see püsitellimus lillede puhul välja näeb.

vastame: väga ilus eelkõige:)

lilli saadab mulle Freddie, kelle tellimusmudel mulle üliväga meeldib selle poolest, et kuigi ta hea meelega saadaks neid igal nädalal, on lihtne jätta vahele nädal või mitu või üldse ükskõik kui pikk ajavahemik. nii et ma pigem rõõmustan end kimbuga kord kuu või paari jooksul; suvel harveminigi. samas saab ette tühistada ainult ühe kuu piires, nii et vahel mul läheb meelest ja siis tulevad üllatuslilled ja see on ju ka omal moel tore.

lilled pakitakse kenasse piklikku pappkarpi, mis tuuakse kohale kaubaveojalgrattaga (nii nummi!) ja kui mul vähegi on meeles eelmise korra karp hommikul välja tõsta, siis viiakse see ka sama hooga ära ja läheb uuesti käiku, nii et keskkonnasõbralikkuse eest täispunktid. ja ei, lõikelilli kui kontseptsiooni ma keskkonnavaenulikuks ei pea, minu meelest on okei neid murda ja vaasi panna. suur osa neist lilledes peaks olema siinsamas UKs kasvatatud ja osa tuleb Hollandist ka, sest enamus maailma lilli vist tuleb Hollandist.

kimp tuleb kokku panna ise, aga Freddie annab kaasa kena samm-sammult õpetuse, kuidas seda teha – mis iga lille nimi on ja mis järjekorras ja kuidas neid vaasi paigutada. veebis on videod ka, kui muidu segaseks jääb, aga mul pole neid kunagi vaja läinud – see pole mingi jalgratta tagakummi vahetus :) ja lõpuks on alati nii uhke tunne, et vaadake, ise oma kätega tegin nii ilusa asja!

isegi kui ma raatsiks iga nädal lillede eest maksta (ma ei raatsi, see on 25 naela kord ja kuigi see tundub sellise teenuse eest õiglane hind, siis mul ei ole eelarves kodukaunistamisele selliseid summasid ette nähtud – ma pole nii palju koduski!), poleks sel mõtet, sest üks kimp peab vaasis korraliku hooldusega (vee vahetamine ja varte kärpimine) vastu kaks või isegi kolm nädalat. kaks (komposteeruvast materjalist) pakikest mingit pulbrit antakse ka kaasa, mida sinna lillevette panna, aga ma tihti unustan seda panna ja isegi siis säilivad väga kenasti.

i didn’t mean to miss you all the time

mu muusikahala peale laekus muude konstruktiivsete ideede hulgas soovitus laadida alla Fairmus äpp ja toetada Eesti muusikuid. kohe laadisin! sest tõesti, mul on ikkagi mingi tõrge Spotify suhtes. mulle väga meeldib idee õiglase kaubanduse põhmõttel töötavast voogedastusplatvormist. pluss ma nagunii kuulaksingi hea meelega palju rohkem eesti muusikat.

et mis see maksab? €2.99 kuu. andke andeks, kulla Fairmusi tiim, kui ma nüüd kogemata tundlikku äriinfot avalikkusele jagasin – mulle tundub, et see hind on mingi tohutu saladus! ainus viis seda teada saada on äpp hankida, kuulamiseks mingi lugu välja valida ja “play” nuppu vajutada. siis saab süsteem aru, et sul on arve veel puha maksmata, ja suunab poodi. kas see on suurest hirmust, et kui kodulehel või mingis sellises kohas hind avaldada, siis ma ehmatan ära ja ei lähe kunagi isegi vaatama, mis muusikat valida on? klge, 2.99 ei ole üldse nii jube number. ikka läheks. praegu jääb natuke mõru maik, et mind üritatakse varjamise ja vassimise abil kliendiks meelitada.

mis muusikat valida on? mulle tuttavatest esitajatest jäid esmapilgul silma Toe Tag, Trad Attack!, Zetod, Svjata Vatra, Lenna, Rita Ray, Andres Roots. hulgem oli ka minu jaoks täitsa võõraid nimesid, tundub, et pigem noorem põlvkond. ja siis tohutus koguses ERR arhiivist võetud muusikat – esitusloendis “Eesti 70ndad” on 630 laulu! 60ndad, 80ndad ja 90ndad on ka olemas.

Andres Alaru? Mart Abro? kes need on?

lubati, et iga päev lisandub paarkümmend lugu, ja tõesti, täna on eilsega võrreldes umbes viis uut albumit kohe esilehel näha. mis tekitab usaldust küll, et küllap see valik kasvab jõudsasti.

põhiliselt selle “Uus Fairmusis” sektsiooni kaudu saingi näha, keda seal siis kuulata saab, sest sellist kohta, kus oleks olnud kõigi esitajate või albumite nimekiri, ei leidnud. žanrite nimekiri on olemas. arvake, mis bänd peidab end žanrinimetuse “Viking Cossack Folk Rock” taga? aga kõiki žanreid ma ei viitsinud läbi klikkida, et kõik albumid ära näha.

lemmiklugusid saab märkida, esitusloendeid (playlist) saab teha. teate, iseenesest on ju jumala tore, et on olemas eestikeelne eesti muusika äpp, aga miks ta ikkagi tundub sellise kohmaka tõlkena inglise keelest? “esiletõstetud esitusloend”, no kes see ütleb nii? mul ei ole endal paremaid sõnu pakkuda, aga mumst selline ettevõtmine oleks küll väärt seda, et keegi tuleks ja mõtleks välja kasvõi täitsa nullist uue terminoloogia ja hakkaks seda kuulutama sellest päevast peale.

ok, see on nii kohmakas, et peaaegu nunnu, aga siiski… KOMAD!

samas jälle osad elementaarsevõitu funktsioonid tunduvad veel puudu olevat, nt juhusliku loo valimine. paned albumi mängima (mul hakkasid nad mängima suvalisest loost, mitte algusest. ja vähemalt üks album ei hakanud üldse mängima) ja siis ta lihtsalt järjest mängib ja lõppu jõudes alustab uuesti algusest, see tundub natuke ebaloogiline. aga ma olen kindel, et seda osa arendatakse veel. see äpp tuli alles eelmisel kuul välja!

alla laadida ka midagi ei saa, nii et niipea, kui metrohe sukeldusin, lakkas mu kaunis kuulamiskogemus ja pidin aga jälle podcastid välja kraamima. vot see on küll üks asi, mida tasulisest äpist ikkagi ootaksin. et saaks metroos kuulata.

mis veel tasumise ossa puutub, siis maksta saab, tundub, ainult in-app purchase kaudu, minu puhul siis Google Payga. mis omakorda transleeris selle €2.99 hinna mu jaoks $3.43-ks ja seadis kohe igakuise makse püsti. samas on äpil ikkagi 72-tunnine prooviperiood, st esimene makse oleks võetud alles kolme päeva pärast. ja küll ma siis üritasin aru saada, kuidas ma oma tellimuse katkestada saaks – äpis ei saa seda (veel – tundub, et plaan on, sest mingi menüüvalik on, aga selle taga pole veel sisu) hallata, koduleht muidugi ka migit infot ei jaga. lõpuks jõudis mulle kohale, et sealsamas Google Plays saan oma püsimakse üles otsida ja ära tühistada. mis veidi ebameeldiva üllatusena võttis mult ka KOHE laulude kuulamise õiguse äpis, kuigi ma oleks eeldanud, et see 72h prooviperiood ikkagi lastakse ära kasutada. (kust ma üldse tean, et 72h? pole kindel, sest jällegi, ametlikku infot selle kohta antakse jube kitsilt. aga kuskilt jäi selline asi silma ja minu kogemus klapib, alustasin 11ndal kuupäeval ja Google lubas, et 13ndal võetakse esimene makse.)

ühesõnaga, nagu näete, ma esialgu veel maksma ei soostunud selle eest, kuigi lootusrikas olen. hoian äpi telefonis alles ja piilun aegajalt, kuidas ta areneb, ja ma usun, et ühel päeval maksan oma kolmeka ära küll ja hakkan kasutama. seni, sõbrad Fairmusist, kui te seda loete (nagunii loete) – rohkem kommunikatsiooni oleks abiks! avalik hinnakiri, prooviperioodi info ja mingi ülevaade sellest, mida edaspidi veel oodata on, tooks kindlasti kasutajaid juurde, mitte ei peletaks eemale.

‘cause everything is out there and there’s no limits out there

ma olin 42 aastat, 2 kuud ja 4 päeva vana, kui esimest korda elus täiesti iseseisvalt jalgratta tagaratta kummi ära vahetasin.

see on nüüd see koht, kus, kui mul õnnestuks kohtuda iseenda noorema versiooniga, oleks ta minus pettunud ja mina tunneksin ka, et vedasin teda alt, sest – miks see nii kaua võttis?!

mul nimelt oli lapsepõlves üks suurimaid unistusi see, et ma oskaksin jalgratast parandada. kahjuks ei teinud ma selles suunas mingeid erilisi jõupingutusi. (teate, siis kui mina väike olin, polnud edenemismõtteviisi veel vist üldse leiutatudki, mulle teda igatahes keegi ei tutvustanud – elasin julgelt 20., aga võibolla isegi 30. eluaastani teadmises, et olen teatud asjades andekas ja teistes mitte ja nende teistega pole mul mõtet katsetadagi mitte. igasugune käeline tegevus käis nende teiste alla.) edasi polnud jalgrattad pikka aega mu elus kuigi tähtsal kohal ja kui nad jälle hakkasid olema, siis olin juba nii tähtis proua, et hooldus- ja parandusteenuste sisseostmine paistis igati asjakohane.

nüüd aga sõidan töö juurest saadud laenu/testrattaga ja selle kummide vahetamise või mutrite pingutamise eest kellelegi oma taskust maksta tundub erakordselt loll idee. muidugi on mul töö juures umbes tehasetäis inimesi, kelle jaoks on maailma lihtsaim asi mu ratast vajadusel hooldada (mõne jaoks neist on see isegi ametikirjelduse osa), aga millegipärast ei lähe mul kumm katki kunagi hommikul tööle sõites, vaid alati õhtul koduteel. ja kui ma esimest korda olin valiku ees, kas lohistada katkise kummiga ratas bussi ja metrooga teise linna otsa või küsida peikalt nr 15 mutrivõti ja võtta youtube’i video lahti… noh, õnneks oli edenemismõtteviis ka selleks ajaks kohale jõudnud ja olin üsna kindel, et kui ma natuke harjutan, saan hakkama.

esimesel katsel oli lisaks õppevideole peika ka mu kätt hoidmas, iga etapi juures nõu andmas ja aegajalt tõhusamaid tööriistu kohale tassimas. aega läks, aga asja sai. teisel korral olin juba nii palju enesekindlam, et otsustasin sisekummi väljavahetamise asemel ära lappida. mina olin ülesannete kõrgusel, mu kummilappimiskomplekt kahjuks liiga kaua jõude seisnud ja liim vanaks läinud – ütlesid tehase hooldustöökoja mehed, kui järgmisel päeval ikkagi metrooga neile selle ratta kohale viisin, sest õhtul täitsa õhkupidava mulje jätnud kumm oli hommikuks täitsa tühi.

aga täna! täna videot enam vaja ei läinud, mutrivõtme ja heeblid leidsin ise üles ja panin pärast ise tagasi ka, ja kui mul veel selline pump oleks, mis rattaventiiliga ühildub, siis saaks selle rattaga kohe homme hommikul sõitma hakata.

pump mul tegelikult isegi oli – kontrollisin enne, kui teistsuguse ventiiliga kummi karbist välja võtsin! – aga… see läks katki. tegu oli mingi neljanaelase odavtootega, mille ostsin, mäletan täpselt, oma proua-perioodil, mil ma isegi ei eeldanud, et ma seda ISE kasutama hakkan. oleks teadnud, oleks korralikuma ostnud, minu käes kipuvad odavad asjad väga kergelt purunema.

aga õnneks on mul teine ratas ka varuks, saan sellega hommikul sõita nii ujuma kui rattapoodi, et osta uus pump, kummilappimisvahendid ja autoventiiliga varukumm (sest autopumpadega on siin majapidamises lood hästi, jagub igas suuruses). mõtlen juba elevusega, et äkki paremad heeblid ka. teate, see suurima lapsepõlveunistuse täitumine 35 aastat hiljem pole minu jaoks üldse mingi pisiasi, kuigi inimkonna jaoks ehk hiigelhüppega tegu ei ole :)

kuna mul oma rattast ühtegi asjakohast fotot varuks pole, siis illustreerin kogu lugu hoopis tehasekoridorist leitud optilise illusiooniga – seinamaaling vale ja õige nurga alt vaadatuna.

maitea, kas te siin jalgratta ära tunnete, aga see on meie firma logo.

kord ehk jäängi või kes see teab

lihtsalt hoiatan: kui see postitustevool siin ühel päeval lakkab, siis mitte sellepärast, et mul saaks otsa (triviaalsed) teemad, millel kirjutada. küll aga saavad otsa pealkirjad.

aegade alguses, kui blogi pidama hakkasin, tundus jube hea mõte pealkirjadena laulusõnu kasutada. just sellepärast, et need ei saa ju kunagi otsa ja neid on nii häid ja tabavaid, jagub igavesest ajast igavesti ja igasse olukorda. haa. kes oleks arvanud, et 17 aastat hiljem saab mu puhver tühjaks, kõik elu jooksul kogutud head fraasid on ära kasutatud ja peale ei tule enam kusagilt.

see elu jooksul kogumine pole muide mingi nali. mul on olnud vähemalt viimased 10 aastat üks gmaili mustandkiri, kuhu ma olen jooksvalt kirja pannud igasuguseid uusi kõrva- ja meeldejäänud lauluridu, et oleks hea võtta, kui tuleb blogimistuju. parematel päevadel on mul seal mitukümmend fraasi varuks olnud (need paremad päevad olid… umbes sel ajal, kui Tanel Padar & The Sun andis välja albumi “100% Rock’n’roll” ja ma vaatasin järele, see juhtus aastal 2006). praegu on neli, kui ma tänasele postitusele pealkirja ära panen, siis kolm.

probleemi üks juurpõhjus on selles, et kui ma üldse muusikat kuulan, siis ainult igasuguseid vanu lemmikuid uuesti üle (nt Maarja blogist inpireerituna täna Jää-äärt aastast 1992) ja sealt on kõik paremad read juba kasutatud või vähemalt ma kahtlustan, et on – jumala tihti käin omaenda blogist otsinguga otsimas, kas see pealkiri oli juba, ja enamasti on vastus, et jah.

teine mure on see, et väga suur osa muidu iseenesest kauneid mõtteid ei kõneta praeguses eluperioodis üldse – igasugused eluväsimuse või õnnetu armastuse teemad, mida, selgub, suur osa mu läbi aegade lemmikmuusikat täis on.

tõesti teen aegajalt pingutuse mingeid uusi lemmikuid leida, aga pole kuidagi… aegagi nii palju muusikat kuulata (st mu kõrvaklapiaeg on täidetud igasuguste minu jaoks oluliste ja huvitavate podcastidega) ja üldse, kust tänapäeval muusikat saab, kui ei taha spotify tellimuse eest maksta ja tahaks offline’is ka kuulata?

ühesõnaga, kui te tahate, et ma edasi kirjutan, siis palun soovitage, mida ma kuulama peaks ja kust. aitäh!

hommikused haigrupildid ei saa otsa, neid ma teen juurde

ain’t no mountain high enough

ükspäev jagati kuskil sotsiaalmeedias paari lehekülge Naksitrallide raamatust, mis on järsku ootamatult ajakohaseks osutunud – juttu oli vaktsineerimisest. vastu ootusi oli Kingpool see, kes arvas, et ei lase endale igasugust sodi sisse süstida ja tarvitab haiguste vastu parema meelega põdrasamblateed, ja Sammalhabe see, kes kõigi eest ära otsustas, et kui vaja, siis vaja. ja vaktsineeriti rottide levitatavate haiguste vastu ja seda rottide osa ma juba mäletan, aga vaktsiiniteema tõesti oli aastatega täiesti ununenud.

selle peale tuli mulle meelde veel üks vana aja lasteraamat, kus vaktsineerimisest (ja sellest keeldumisest) juttu oli. Sergei Golitsõn, “Võrukaelte linnake”. avaldatud 1965 ja seega üks neist mu isa lapsepõlve raamatutest, mida lugesin vanaema juures ja mida ühelgi mu sõbral kodus polnud ja kõik alati imestasid (siiamaani imestavad), mis imelikke raamatuid ma lugenud olen, ja kahtlustasid, et olen pooled need lood ise välja mõelnud. aga nii head fantaasiat mul küll kuskilt võtta pole.

anyway, võrukaelte linnake oli üks lastelaager, kuhu jutustaja – täiskasvanud mees, arst ja lastekirjanik – suveks tööle sattus. erinevalt tavalisest pioneerilaagrist oli seal põhimõte, et lapsed saavad kõik otsused ise teha; täiskasvanute asi oli neid ainult enamvähem elus hoida ja selleks oli laagrisse ka arsti vaja.

üks oluline intriig ses raamatus keerleski selle ümber, et ühel hetkel tekkis vajadus kõiki laagrilisi mingi nakkushaiguse vastu vaktsineerida. vaktsiin seejuures oli suukaudne, sogane vedelik pruunides pudelikestes (või oli see vastupidi, pruun vedelik hägustes pudelites). ja lapsed otsustasid, et… mkm. mingit sellist asja me küll sisse juua ei soovi. läksid hoopis pikemale matkale, mis ühtlasi oli rühmadevaheline orienteerumisvõistlus – kes esimesena finišisse jõuab, on võitnud ja saab teistele rühmadele esitada ühe soovi või nõudmise, mille teised täitma peavad (meenutagem, reegleid tegid siin lapsed).

vahepeal on mul mingid kriitilised sündmused natuke udused, aga lugu lõppes sellega, et arstionu pani erinevatel põhjustel (haigused, karistused, üldine saamatus) laagrisse mahajäetud lastest kokku lisarühma, kes võttis need vaktsiinid koos kõigi klaaspudelite ja puidust kastidega kaasa, asus matkale tükk aega pärast teisi rühmi ja – mis te siis arvate – muidugi võitis selle mängu. ja muidugi oli nende nõudmiseks teistele, et vaktsiin olgu sisse võetud, kellele me siis tassisime. ja muidugi ei saanud selles olukorras keegi enam vastu vaielda, sest niisugused reeglid olid ju kokku lepitud.

hoolimata puuduolevatest puzzletükkidest on see mul meeles ühe erakordselt helge ja meeleoluka raamatuna. lapsena see idee laste endi võimust tundus suhteliselt mõistlik ja teostatav :D ja kui nad seal laagris pioneerid olidki (ju nad pidid olema tol ajal), ei ole mul sealt meeles mingit ideoloogiavärki. fanfaari muidugi puhuti ja lipule au anti, aga kas mitte lipp polnud ka iseõmmeldud ja oma laagri oma, mitte punane riigi-?

igatahes kui kellelgi see raamat meeles või käepärast on, siis võite mu mäluauke täita ja meenutusi parandada. mingi teema oli seal veel kõige vanema rühma alatu käitumise ja seejärel laialisaatmisega; aga kuidas see ikkagi juhtus, et arst pidas mõistlikuks ideeks nende underdogidega matkale asuda ja eriti veel neid kaste kaasas tassida? kas võis olla, et vaktsiinidel oli lühike säilivusaeg? külmaahelast igatahes juttu ei tehtud! ja kas sellele, et nad võitsid, oli mingi hea seletus ka või oli see lihtsalt… deus ex machina? aa, ja mis haigus see üldse oli, mis neid seal ähvardas?

kulunud kampsun teksad ja rätt

olen vist ennegi vihjanud, et glamuuri mu argipäevades tegelikult kuigi palju ei leidu, tehasetööline nagu ma olen. kuni selleni välja, et kontoripäevade lõunasöögi ostan supermarketist, ja ma ei räägi siin Stockmanni kulinaarialetist (oh, olid ajad).

seega rubriigis “triviaalsed postitused”: täna püstitasin vist isikliku rekordi oma isiklikus pisikeses “Tesco meal deal challenge’is”. mis seisneb kolmenaelase lõunapakkumise (võileib/salat, jook, snäkk) väärtuse maksimeerimises – tuleb leida võimalikult kallid, aga siiski selle kampaania alla kvalifitseeruvad toidud-joogid, et saada võimalikult suur allahindlus.

tänane tulemus: 6.75! (st 3 naela maksin ja 3.75 oli allahindlus.)

kõik need asjad maitsevad muide täpselt ühtmoodi, nii et ilma väljakutseta olekski väga raske sealt midagi välja valida. võileibu võiks samahästi kinnisilmi rabada (kana? muna? kalkun? peekon? vahet pole!) ja ükskõik mis kirjadega smuutidel ei teeks pimetestis kindlasti vahet.

iga päev ma ka Tescos ei söö. kui vahel end väga hellitada tahan, siis lähen McDonald’sisse! sest 1) soe toit, 2) saab sees laua taga istuda. jah, sellised mu standardid neil päevil ongi.