ain’t no mountain high enough

ükspäev jagati kuskil sotsiaalmeedias paari lehekülge Naksitrallide raamatust, mis on järsku ootamatult ajakohaseks osutunud – juttu oli vaktsineerimisest. vastu ootusi oli Kingpool see, kes arvas, et ei lase endale igasugust sodi sisse süstida ja tarvitab haiguste vastu parema meelega põdrasamblateed, ja Sammalhabe see, kes kõigi eest ära otsustas, et kui vaja, siis vaja. ja vaktsineeriti rottide levitatavate haiguste vastu ja seda rottide osa ma juba mäletan, aga vaktsiiniteema tõesti oli aastatega täiesti ununenud.

selle peale tuli mulle meelde veel üks vana aja lasteraamat, kus vaktsineerimisest (ja sellest keeldumisest) juttu oli. Sergei Golitsõn, “Võrukaelte linnake”. avaldatud 1965 ja seega üks neist mu isa lapsepõlve raamatutest, mida lugesin vanaema juures ja mida ühelgi mu sõbral kodus polnud ja kõik alati imestasid (siiamaani imestavad), mis imelikke raamatuid ma lugenud olen, ja kahtlustasid, et olen pooled need lood ise välja mõelnud. aga nii head fantaasiat mul küll kuskilt võtta pole.

anyway, võrukaelte linnake oli üks lastelaager, kuhu jutustaja – täiskasvanud mees, arst ja lastekirjanik – suveks tööle sattus. erinevalt tavalisest pioneerilaagrist oli seal põhimõte, et lapsed saavad kõik otsused ise teha; täiskasvanute asi oli neid ainult enamvähem elus hoida ja selleks oli laagrisse ka arsti vaja.

üks oluline intriig ses raamatus keerleski selle ümber, et ühel hetkel tekkis vajadus kõiki laagrilisi mingi nakkushaiguse vastu vaktsineerida. vaktsiin seejuures oli suukaudne, sogane vedelik pruunides pudelikestes (või oli see vastupidi, pruun vedelik hägustes pudelites). ja lapsed otsustasid, et… mkm. mingit sellist asja me küll sisse juua ei soovi. läksid hoopis pikemale matkale, mis ühtlasi oli rühmadevaheline orienteerumisvõistlus – kes esimesena finišisse jõuab, on võitnud ja saab teistele rühmadele esitada ühe soovi või nõudmise, mille teised täitma peavad (meenutagem, reegleid tegid siin lapsed).

vahepeal on mul mingid kriitilised sündmused natuke udused, aga lugu lõppes sellega, et arstionu pani erinevatel põhjustel (haigused, karistused, üldine saamatus) laagrisse mahajäetud lastest kokku lisarühma, kes võttis need vaktsiinid koos kõigi klaaspudelite ja puidust kastidega kaasa, asus matkale tükk aega pärast teisi rühmi ja – mis te siis arvate – muidugi võitis selle mängu. ja muidugi oli nende nõudmiseks teistele, et vaktsiin olgu sisse võetud, kellele me siis tassisime. ja muidugi ei saanud selles olukorras keegi enam vastu vaielda, sest niisugused reeglid olid ju kokku lepitud.

hoolimata puuduolevatest puzzletükkidest on see mul meeles ühe erakordselt helge ja meeleoluka raamatuna. lapsena see idee laste endi võimust tundus suhteliselt mõistlik ja teostatav :D ja kui nad seal laagris pioneerid olidki (ju nad pidid olema tol ajal), ei ole mul sealt meeles mingit ideoloogiavärki. fanfaari muidugi puhuti ja lipule au anti, aga kas mitte lipp polnud ka iseõmmeldud ja oma laagri oma, mitte punane riigi-?

igatahes kui kellelgi see raamat meeles või käepärast on, siis võite mu mäluauke täita ja meenutusi parandada. mingi teema oli seal veel kõige vanema rühma alatu käitumise ja seejärel laialisaatmisega; aga kuidas see ikkagi juhtus, et arst pidas mõistlikuks ideeks nende underdogidega matkale asuda ja eriti veel neid kaste kaasas tassida? kas võis olla, et vaktsiinidel oli lühike säilivusaeg? külmaahelast igatahes juttu ei tehtud! ja kas sellele, et nad võitsid, oli mingi hea seletus ka või oli see lihtsalt… deus ex machina? aa, ja mis haigus see üldse oli, mis neid seal ähvardas?

7 kommentaari “ain’t no mountain high enough”

  1. Ma ka ei tea seda raamatut, aga selle laagri jutu peale, kus lapsed kõik ise saavad otsustada ja teha, tuli mulle kohe meelde üks Inglismaal, Suffolk-is asuv internaatkool (boarding school)- Summerhill School. Selle kooli looja oli A.S Neill ja see on juba üle 100 aasta Neilli filosoofia põhimõtetel toiminud. Seal ongi nii, et lapsed ise seavad kõik reeglid ja ise otsustavad mis tundidest nad osa võtavad või kas üldse võtavad. Sellest koolist ja Neilli filosoofiast on mitmeid raamatuid kirjutatud. Ma ise olen lugenud vaid ‘Summerhill School. A New View of Childhood’ by A.S Neill. Samuti on sellest koolist CBBC laste miniseerial ‘Summerhill’ tehtud (saab Amazon Primest vaadata) ja ka mitmeid dokfilme. Kooli veebilehel on ka palju infot kooli kohta olemas kui huvi peaks pakkuma.

    1. mulle selle peale jälle meenub Eva Ibbotsoni raamat “Kiilivõrendik”, kus oli ka mingi seda tüüpi kool (tegevus toimus maailmasõdadevahelisel Inglismaal), aga vaatasin järele ja selle eeskujuks polnud mitte Summerhill, vaid Dartington Hall, veel üks selline progressiivne kool (Devonis, Ibbotson õppis ise seal). raamat oli igatahes hästi armas nagu Ibbotsoni omad ikka.

  2. Mäletan raamatut ja et tütarlaps Južka tahtis koos poistega telgialuseid kokku klopsida ja et kokk keetis mingit hernesupp-kisselli, mis oli jube vastik… aga vaat vaktsineerimise lugu ei mäleta. Muidu on tore lugu küll jah.

    1. no selle kissellijutu peale ma küll absoluutselt kavatsen selle raamatu jõulupuhkuse ajal raamatukogust hankida ja uuesti läbi töötada :D üldse ei ole meeles, aga tõotab meeleolukat lugemist!

  3. Mul oli ka vanaema juures palju selliseid raamatuid.
    Võrukaelte linnake
    Mõõgapoiss
    Ljonka Pantelejev
    Ja siis mingi raamat, kus poisid sõda mängisid, no nagu Blomkvisti raamatus, mingi tõre papi ei lubanud maasikaid süüa ja eesmärk oli teise lipp ära varastada.

    Pidevalt oli mingi pioneerivärk, aga enamasti neis noortekates seda mainiti pigem põgusalt, peamine oli ikka olla aus ja töökas ja abivalmis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: