täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.
noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)
aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?
nojah, aga miks ikkagi.
analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.
ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”
jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!
käisime täna ühes… kohas. võiks ju järele vaadata ja kirja panna selle koha nime, aga ma väga ei viitsi ja see pole üldse oluline. ühe lossi aias ja arboreetumis kuskil Milton Keynesi lähedal. lihtsalt spst et eile käisime ilutulestikuüritusel Santa Podi kiirendusrajal ja ööbisime sealkandis ja otsisime, mida koduteel teha, ja see lossiaed oli just läinud üle talvisele hinnakirjale ja pilet maksis umbes kolmeka.
lossiaias – nagu paremas muinasjutus – olid parajasti valmimas/valminud metsmaasikad. novembrikuus.
mõne päeva veel annaks, enne kui korjama läheks
vaarikaid oli ka, need olid täitsa küpsed. ehkki ma ühe salaja noppisin endale ja see maitses pigem kättesaamatu-viinamari-hapu kui keelatud-vili-magus.
see kõik meenutas, et Guardiani lugejakirjade rubriigis on inimesed terve selle nädala praalinud, kellel kus veel vaarikad põõsas valmivad. kuni ükspäev kirjutas üks proua nii:
Can people stop going on about raspberries in November? I still have a clipping of my letter of 29 December 2014; then we still had raspberries.
ma ei hakka seda tõlkima, sest see toon ei ole päriselt tõlgitav. natuke nagu… “meil viisid rotid kapsaraua ära”.
kui ma vahel mõtlen, et KUI (enda jaoks) triviaalsetest asjadest ma võin blogis kirjutada, ilma et kõik lugejad ust paugutades lahkuksid, siis on hea meeles pidada, et isegi üleriigilise levikuga päevalehes avaldatakse… selliseid asju.
kõmri keelega, tänan küsimast, edeneb kenasti (hiljuti lugesin terve raamatu läbi ja sain isegi aru), aga paistab, et oma aia olen küll unarusse jätnud viimasel ajal:
ei julge vaatama minnagiju vist
tegelikult on kõigi Duolingo kõmri keele õppijate lemmik hoopis keegi Owen, kes armastab väga pastinaake – kedagi ei üllata laused “Owen sööb vihma käes pastinaake” või “Oweni ööklubi müüb pastinaake”. kui Owen jutuks tuleb, vaatan alati kommentaare, sest võib kindel olla, et diskussioon ei käi mitte grammatika ümber, vaid arutatakse, kas Oweni monomaania on seekord üle piiride läinud või on kõik endiselt okei.
mai lõpus mõtisklesin, et kas Hampstead Heathi hooajapileti ostmine lõppeb mu jaoks talisuplusega, lihtsalt selleks, et hind tasa teenida.
täna, 4. novembril käisin selle hooajapiletiga 56. korda ujumas. siit edasi on puhas kasum! ja edasi see asi läheb, järele jätta ma ei plaani.
kust ma nii täpselt tean – pidasin hoolega järge.
esiteks on vesi ikka veel 11 kraadi soe (khm), mis, selgub, pole üldse nii palju külmem, kui ta hiliskevadel oli. vaatan oma märkmetest, et 28. maiga võrdne 14 kraadi oli täpselt kuu aega tagasi, oktoobri esimestel päevadel. teate, et taliujumiseks loetakse alles siis, kui vesi on alla 10C? seni… “õeke, praegu on suvi.”
ja teiseks… mulle lihtsalt meeldib.
september ja oktoober on olnud täiesti imelised ujumiskuud – suvised suplejad on kadunud, tiikide ja basseini juures pole järjekordi ega broneerimisvajadust (juulis käisin Heathil ujumas ainult neli korda – olin koroonas ja karantiinis ka, aga põhiliselt lihtsalt ei saanud löögile, sabad olid pikad, sest kuumalainega tahab igaüks ujuda). veelinnud on julgemad, pardid ujuvad vahel otse nina alla välja, haigur lendab väga madalalt üle ja kormoran sukeldub nii lähedal, et olen oma varvaste pärast mures (kas ja kui palju ta seal vee all näeb, mis ta teeb? kust ta aru saab, kas on kala või olen mina?).
kõigi ujumiskohtade lahtiolekuaegu on lühendatud, nii et ujuma jõuan ainult hommikuti enne tööd. mis tähendab kell seitse. mis tähendab, et olen näinud imelisi päikesetõuse ja olen saanud ujuda ka üsna ööhämaruses. olen sügisesest kellakeeramisest tundnud suuremat rõõmu ja kergendust kui kunagi varem, sest see annab mulle veel ühe kuu kella-seitsme-hommikuid. (detsembri ja jaanuari pärast olen juba ette veidi mures, aga selle probleemiga tegelen siis, kui see käes on.)
üks oktoobrihommik, Hamptsead Heath. esiplaanil Lido, kaugemalt paistab City
huvitavaid üllatusi ilmselt tuleb vee jahenedes juurde, aga seni on mul taliujumise kohta jagada üks avastus: kui siin sügise alguse poole sõbrannadega oli juttu, et kuidas ikkagi pole külm jäises vees ujuda, siis minu teooria oli, et harjud tasapisi ja mis seal nii väga vahet on, kas 14 või 13 või 12 või 11 kraadi… kuni nullini välja. selgub, et eksisin, ja õige vastus on: on küll külm! ja mõte ongi pigem selles, et on külm ja ikka ujud, mitte et ujud, sest pole külm.
sellest loost on nüüd mõned aastad möödas ja ma ei tea, kui palju see rahvusvaheliselt levis, nii et ma kiirelt räägin: kui britid hakkasid ehitama uut ägedat polaaruurimislaeva, siis korraldati avalik konkurss sellele nime leidmiseks ja, noh, long story short, briti rahvas arvas ülekaalukalt, et laeva nimeks võiks saada Boaty McBoatface. lõpuks said täiskasvanud kahjuks jaole ja päris nii ei läinud – ja vastu ka keegi väga ei vaielnud, sest nimele “Sir David Attenborough” ka lihtsalt ei saa vastu vaielda, ikkagi rahvuslik aare ja mis kõik ja pealegi sai söör tol aastal 90.
kõike seda jutustan praegu spst, et vahepeal on liustikud sulanud ja vett merre voolanud ja laev valmis saanud ja nädalavahetusel saabus ta Londonisse ja jäi ilmarahva rõõmuks Thamesi jõkke ankrusse. tsiteerides Abraham Lincolni: people who like this sort of thing will find this the sort of thing they like. me siin oleme inimesed, kellele sedasorti asi meeldib, nii et istusime jõetrammi peale ja läksime lähemalt vaatama.
ankruketi lõpp on laulu algusno kas ta pole numpsik
Boaty McBoatface’i nimi ei läinud ka raisku, see pandi polaarlaeva varustuses oleva robotallveelaeva nimeks. ja kogu see värk sõidab varsti Antarktikasse teadust tegema ja see kõik tundub mulle uskumatult erutav ja põnev. aga… minu peas on ikkagi selle suure laeva nimi Boaty McBoatface. ilmselt igavesti. vaadake, ta on ju täpselt Boaty nägu!
sellele glamuurile vastukaaluks nägin täna ka üht huvitavat laevukest – kirjade järgi on see ka uurimisalus ja kuulub Canal & River Trustile. minusugusele isehakanud kanalieksperdile megapõnev, sest enamasti näeb kanalitel ainult narrowboate ja sellist pole ma kunagi enne kohanud. aga siia panen pildi pigem selleks, et natuke me novembriilmaga praalida. hommikuti on, jah, külmavõitu (pluss paar kraadi ja härmatis maas), aga vaadake valgust.
minu meelest me oleme maailmaga endiselt sellises seisus, et on väärt kirjapanemist: käisin hiljuti jälle välismaal! ja sedakorda see isegi polnud Eesti. noh, mingis mõttes ja ülekantud tähenduses ja kultuuriliselt oli ka – üle pea kahe aasta sain ometi jälle eesti koori proovi, aga kohtumiskoht oli Saksamaal.
ma juba mõned korrad olen neid kooriproovireise rongiga teinud, nii Bonni kui Strasbourgi, ja see meeldib mulle järjest rohkem. üldse ei ole nii palju vaja lennata nagunii (küsige Greta ja nende teiste laste käest), aga rong on lihtsalt iseenesest ka nii mõnus asi. rohkem ruumi ja rohkem igasugust paindlikkust kui lennukis. aknast on huvitavamad vaated ja kohvikuvaguni toit on maitsvam ja odavam.
piletid ostsin oma tavapärase rongipiletiäpi (Trainline) abil, mis lubab mul vabalt kombineerida Eurostari ja nt Deutsche Bahni teenuseid. seekord läks London-Brüssel-Köln-Bonn edasi-tagasi reis maksma 180 naela. sõiduaeg on sel marsruudil umbkaudu viis tundi üks ots, aga Eurostaril on veidi lennujaama-stiilis check-ini/turvakontrolli/passikontrolli protsess, nii et pigem peab kuuega arvestama.
koroonaga seotud paberimajandus on veidi juba igav rutiin, aga et see kõik liiga idülliline ei tunduks, siis mainin ära: vaktsineerimistõendit kontrollis Prantsuse piirivalvur St Pancrase raudteejaamas ELi piiri ületamisel, Belgia PLFi küsiti Brüsselis Eurostari perroonilt väljumisel, Saksa PLFi ei nõudnud keegi näha, Suurbritannia PLFi vaadati tagasiteel Brüsselis enne Eurostari check-ini. ja tavapärase reisilt saabuja teise päeva testi pidin koju jõudes ka tegema. ühest küljest ei tundugi nii hull, teisest küljest ikkagi paras ports pabereid täita ja ette näidata. vanasti oli reisimine lihtsam.
seekord võtsin jalgratta ka rongi peale kaasa. varem olen ilma käinud ja ka hakkama saanud, aga teadsin ette, et Bonni raudteejaamast on Annabergi jahilossi veel piisavalt pikk maa trammiga ja jala, ja üldse, milleks ma neid jalgrattaid siis leiutan. ikka sõitmiseks… ja võibolla õige natuke ka sõprade ees praalimiseks. aa, ja ma tahtsin näha, kas elektriratta madalaima käigu ja kõrgeima mootorivõimsuse toel saab Annabergi mäest vändates üles või peab ikka ratta käekõrvale võtma.
selle, et kõigile rongidele tohib kokkupandava jalgratta (ja selle juurde käiva aku) ilma lisabroneeringuteta kaasa võtta, kontrollisin enne üle. selle osa, et Eurostari jaoks peab see ratas olema kotti pakitud, unustasin kontrollimise ja minemahakkamise vahel sujuvalt ära. seetõttu algas reis väga stressirohkelt, mu peale karjuti mitmel korral prantsuse aktsendiga, läbirääkimiskatsed lõppesid umbes samade tulemustega kui käimasolev briti-prantsuse kalandustüli (kõik olid ärritunud ja miski ei läinud paremaks ja prantsuse aktsent läks järjest tugevamaks) ja olin sunnitud ostma neli M&S kilekotti ja teesklema, et nad katavad ratta adekvaatselt ära (ei katnud).
mul on kodus tegelikult olemas Ikea Dimpa kott (£3/€5.99), mis selle ratta täpselt mahutab. aga nägin ette, et enne koju koti juurde tagasijõudmist seisab mul sel teemal ees veel üks lahing Eurostari personaliga ja et tugevama õigus jääb peale… nii et tegin oma päevaplaani käigu pealt veidi ümber ja selle asemel, et Kölni raudteejaamas Bonni rongile ümber istuda, võtsin sealtmaalt kasutusele hoopis jalgratta, mis mul juhtumisi ju kaasas oli. lähim Ikea nimelt asub Kölni kesklinnast kümmekond kilomeetrit Bonni suunas. ja Kölnis, selgub, on päris palju päris keni rattateid.
ostsin vajaliku koti ja mõned kaneelisaiad ja käisin Ikea restoranis lihapalle ja vahvleid söömas (kui juba sai tuldud) ja siis sõitsin edasi, sihtkohta oli veel 25 km, aga mul nii aega kui akut jagus. suurem osa teest läks mööda Reini jõe kallast ja kõik see oli väga maaliline.
see on üsna Bonni kesklinn juba
sain kogu selle retke käigus aru, et Quadlocki telefonihoidja rattalenksu küljes on ikkagi väga hea ja vajalik aksessuaar. ilma Google Mapsita oleksin võrdlemisi abitu olnud, aga selle toel läks kõik väga sujuvalt. (mul ei ole ühelgi rattal varem olnud telefonihoidjat, aga nüüd on töö pärast vaja.)
ja mäest sain ka väärikalt sadulas istudes üles sõidetud, avaldades sellega suurt muljet autos mööda sõitnud koorikaaslastele.
lootsin, et tagasitee läheb suuremate seiklusteta, aga Deutsche Bahn arvas, et see oleks liiga igav, ja tühistas mu Köln-Brüsseli kiirrongi. seiklesin siis aeglaste rongidega Aacheni ja mingi Belgia külakese kaudu ikka kohale, aega läks 2 tundi plaanitust kauem. Londoni rongist muidugi jäin maha ja olin kindel, et pean uue pileti ostma, sest mul oli Eurostari paindumatus värskelt meeles. aga oh üllatust, ilma ühegi lisaküsimuseta tõsteti mu broneering järgmisele väljumisele ümber. nii et mina ei tea, mis maagia see oli, aga kuus tundi pärast kooriproovist lahkumist olin ma igatahes jälle St Pancrases (sealt on rattaga koju veel pool tundi).
ühesõnaga, Eurostar rehabiliteeris end täielikult ja ma ootan juba päris suure elevusega, millal jälle rongiga ja rattaga Euroopasse saab. kotti vaevalt et enam unustan kaasa võtta.
veel üks kategooria, mis on siin blogis ajapikku puha unarusse jäänud: päeva wildlife.
linnainimese kohta on mul ikka väga looma- ja linnurohked argipäevad. eriti tugevalt on esindatud veelinnud – eks on siin juttu olnud, et nühin muudkui seda kanaliserva mööda edasi-tagasi, kõigi taida- ja luigepoegade suurekskasvamise olen pika suvega ära näinud. rääkimata siis sellest, et ujumas käin ju tiigis partide vahel, sinikael vasakul, mandariin paremal, haigur vaatab kaldal veidi etteheitval ilmel pealt kogu seda värki.
telefoni fotoalbum on mul millegipärast ikka surnud rottide pilte täis. neid on hea rahulik pildistada, saab nurka ja valgust valida ja nad ei lähe eest ära. ja neid ikka… leidub mu tööteel.
andke andeks, aga nii armas loom ja kena pilt mu meelest. natüürmort missugune!
elusad rotid… pigem lähevad eest ära ja näen aegajalt ainult saba vilksamas tee ääres rohus. aga täna hommikul juhtus küll nii, et üks vastutulev jalgrattur oli juba pidurdanud, et rott üle tee lasta, aga mulle jooksis loomake otse esiratta ette, sattus seal paanikasse ja pööras ümber. napilt jõudsin pidurdada. rott lipsas selle teise jalgratturi jalgade ja siis ka rataste vahelt läbi ja hüppas kanalisse. ujus seal paar tõmmet ja siis sukeldus. jäin natukeseks ootama, aga pinnale ilmumas teda ei näinudki.
kas võis olla, et see oli hoopis vesirott? ma ta nina ja kõrvade kuju ei jõudnud vaadata ega saba pikkust mõõta, aga internet ütleb, et tavaline rott küll ujub, aga ei sukeldu hädaohu eest. kes teab täpsemalt?
orava oleksin ka ükspäev peaaegu ratta alla ajanud. mäletate, autokoolis õpetati, et loomadel pole tagurpidikäiku? sellel küll oli! konkreetselt hüppas selg ees tagasi mu teelt.
oih, ilublogi on jäänud puha varjusurma viimasel ajal. katsun talle elu sisse puhuda sellise kiire PSAga* : tänapäeva noored (tiktokipõlvkond) panevad vistrike peale hüdrokolloidplaastreid ja pole mingit põhjust, miks ka meie, saurusblogijad, ei võiks seda teha – nüüd, kus me väikse hilinemisega teada saime, et nii saab. sest kellel siis vahel ei tuleks vistrikku, isegi kui otseselt akne ega teismeea all ei kannata.
need plaastrid vist on pigem haavaravist tuntud, aga selgub, et vahet pole – nende töö on mäda ja niiskus endasse imeda ja selgub, et just seda ongi ühe punniga tarvis teha, et tast kiiresti lahti saada.
lisaks aga teeb see plaaster veel kaht minu meelest väga tarvilikku asja. esiteks ei saa selle all olevat vistrikku näppida! käsi püsti, kes suudab puhta tahtejõu varal sellest hoiduda. mitte. ja teiseks… okei, tiktokipõlvkond, räägitakse, normaliseerib punne ja valib värvilise, tähe- või südamekujulise plaastri ja lajatab selle häbenemata otsaette või lõua peale. you do you, honey. aga taltsa keskealise tabeks toodetakse selliseid üheaegselt nahavärvi ja samas läbipaistvaid plaastreid, mis selle punni kenasti ära ka peidavad. puhas võit, ma ütlen.
neid plaastreid teevad igasugused eri brändid ja sõltuvalt asukohamaast on kindlasti erinevaid saadaval; ma ise ostsin esimeseks katseks Dots for Spotsi nimelised (24 tk, £5.99) ja nüüd tellisin BeautyPiest ühed glamuursemad, salitsüülhappe ja niatsinamiidiga. kui need kuidagi revolutsiooniliselt paremaks osutuvad, annan teada, aga põhiliselt on ikkagi vaja, et toimuks niiskuse imamine, ja seda peaks kõik need lihtsamad plaastrid ka tegema. teised ilublogijad kiidavad veel näiteks COSRX omi. või üldse, juhul kui te ei kuulnud siit esimest korda, et punniplaastrid on olemas ja töötavad, siis milliseid teie lemmikud on?
* – kas public service announcement’i jaoks on eesti keeles mõni hea termin ka?
olukorrad, kuhu võib elus sattuda jalgrattatehase töötaja:
seisad rahulikult rattaparklas oma ratta kõrval, testid äppi. as one does. läheb mööda kolleeg K, ütleb: tšau, kuidas läheb, oi, sul on esimese porilaua lapatsi vana mudel ju! kas sa uut tahad? palju turvalisem! mõtled: uus asi ikka tore, ütled: tahan. K ütleb: no ma tutvuse poolest korraldan sulle ära. pingib siis K varsti, et tule meie osakonda oma uue lapatsi järele, P paneb paika. lähed koos rattaga kohale, kohtud P-ga, P parajasti võtab printerist mingit paberit välja ja ütleb: oo, väga tore, just sai valmis porilaua lapatsi self-replacement kit, juhend on siin, jupid on siin, aeg läks! ja enne kui arugi saad, oled küünarnukkideni porine ja vahetad lapatsit :P see tähendab, testid lõppkasutajale suunatud juhendit. (leidsin mitu viga, nt kästi kasutada võtit suuruses M, aga komplektis olid ainult suurused S ja L.) stopper käis päriselt ja ja aega läks 12 minutit koos niisama pläkutamisega ja arutamisega, mis on pildil valesti (õigemini küll, kas pildid on vales järjekorras äkki).
ja vot spst mulle see tehasetöö meeldib. meeldib, et mõni asi on päriselt olemas ja käegakatsutav. meeldib, et käed saavad vahel täitsa mustaks (ehkki seekord oli asi küll ainult selles, et mu ratas, ERITI porilaud, lihtsalt ongi üpris räpane). ja noh, meeldib sõita mööda linna sellise porilaua lapatsiga, millist võibolla kellelgi teisel maailmas veel ei ole, ja tunda, et veits nagu ise leiutan siin jalgratast:)
lihtsalt üks hommikuse töölesõidu kaader. ratas on pildil, aga lapats ei paista.
okei, ma käisin Eestis, aga praegusel ajal ja siit minema hakates on see rohkem välismaa kui kunagi varem. (viimati lendasin UKst Eestisse detsembris 2020, kui Brexiti üleminekuperiood veel kestis. ja tagasi jaanuaris 2021, kui napilt oli esimest korda hakanud kehtima karantiininõue riiki sisenemisel, aga koroonavaktsiini polnud veel leiutatudki ja mingit testimist siin ka ei oodatud kelleltki. jessas, ma pajataks nagu mingeid iidseid aastakümnetetaguseid mälestusi. sellest pole üheksat kuudki!)
igatahes mõtlesin, et panen siia endale ja järeltulevatele põlvedele mälestuseks kirja, kuidas täpselt reisiti Eesti ja Inglismaa vahel augustis 2021. saab näha, kas aastate (või miks mitte juba poole aasta) pärast loeme seda kui kurioosumit, et vahi, kus tehti tsirkust… või imestame hoopis, et mis selles erilist ja kas kunagi on teisiti ka olnud. noh, nagu praegu meenutades aegu, kui lennukites võis suitsetada või lennujaama üle 100 ml vedelikke sisse viia.
esimese doosi koroonavaktsiini sain ma mais, koroona põdesin läbi juulis ja teise süsti tegin loetud päevad enne Eestisse sõitmist (nii, nagu siin soovitus on, 28 päeva pärast positiivset diagnoosi).
Inglismaalt (siin ja edaspidi. tervisekorraldus on üks neist asjadest, mida Inglismaa, Šotimaa ja Wales igaüks eraldi haldavad ja seega ei saa UK nõuetest tegelikult rääkida. aga ega kuhugi mujale kui Londonisse vist otse väga lennata ei saa nagunii?) Eestisse lendamisel reisieelset koroonatesti ei nõuta. ja Eesti ei nõua testi ka vaktsineeritud riikisaabujatelt, nii et sedapidi läks kõik libedalt. täita tuli piiriületaja ankeet, mis andis ka kinnituse, et isolatsioonikohustust ei ole.
nii piiriületaja ankeeti kui vaktsineerimistõendit küsis näha ja skännis QR-koode pidi Tallinna lennujaamas Eesti piirivalvur. (see, et Eestisse saabumisel tuleb näidata passi ja suhelda piirivalvuriga, ei ole uus. UK ei ole Schengeni alasse kunagi kuulunud. ja Tallinna lennujaam ei ole nii kõrgtehnoloogiline koht, et passikontrolli automaatselt suudaks läbi viia. kuigi mingid masinad justkui üles on pandud, aga need ei tööta.)
Inglise vaktsiinitõend elab NHSi äpis ja olin veidi ärevil, et kas need QR-koodid ühilduvad ja kas Eesti sellist varianti tunnistab, sest mingeid väljatrükitud ja allkirjastatud pabereid polnud mul küll kuskilt võtta. Eesti tunnistas – nii piirivalve kui ka see ainus Tallinna söögikoht, kus mult 10 päeva jooksul vaktsineerimisstaatust küsiti. muuhulgas sobis Eestisse sisenemisel ka see, et mu teisest süstist oli möödas ainult kolm päeva, st ei ole nõuet, et peaks olema kaks nädalat möödas ja immuunsus niivõrd kuivõrd saavutatud.
tagasi Inglismaale lendamisega olid lood keerukamad. Eesti on hetkel nakatumisnäitajate või jumalteabmille põhjal määratud kollasesse nimekirja. (Leedu ja järgmisest nädalast alates ka Läti ja Soome on rohelises.) vaktsineeritud inimese jaoks on kollase ja rohelise nimekirja nõuded täpselt samad – Inglismaale saabudes ei ole eneseisolatsioonikohustust, aga tuleb teha reisieelne koroonatest (mis võib olla kiirtest) ja hiljemalt teisel päeval pärast saabumist PCR test. vaktsineerituks loetakse inimene, kelle teisest süstist on möödas vähemalt 14 päeva. (mul oli tagasilennu ajaks täpselt 14 päeva.)
kuigi neid kiirteste on Inglismaal praegusel ajal kõik kohad täis (neid jagatakse koolides ja töökohtades ja apteegis ja igal pool tasuta, kõiki õhutatakse neid endale ohtralt varuma ja vähimagi kahtluse korral kodus testima), siis… isetestimine ei loe. lennukile lubatakse sind ikkagi meditsiiniasutuse väljastatud tõendiga, mis kinnitab, et nemad testisid ja on jah okei. Tallinnas teeb neid teste Confido, saab teha lennujaamas otse enne lendu ja hind on 49 eurot. võib ka eelmisel päeval kuhugi kohale minna, aga odavamaks ta sellest ei lähe. riiki saabujaid testitakse jah tasuta meelsasti, aga riigist lahkumine on puha oma lõbu ja kulu!
muidu see lennujaamatest laabus tõesti kenasti, aja sai enne broneerida (minu oma näiteks oli kell 13:49-13:52. ainult Eestis!), tulemus tuli meilile pigem isegi 15 minuti kui lubatud poole tunniga. no ja vähemalt sai selle raha eest siis selle luksuse, et keegi teine surkis mu ninas! (Inglismaal võtavad kõik inimesed kõik oma koroonaproovid ise. ninast JA kurgust. kiirtestid JA laboritestid. isegi siis, kui lähed testimispunkti kohale – keegi vaatab pealt ja õpetab vajadusel, aga lähemale kui 2m ei tule. täiega iseteenindus.)
lisaks tuleb lennukile pääsemiseks juba Tallinnas ette näidata eeltäidetud passenger locator form Inglismaa nõuete täitmiseks. sellele vormile tuleb sisestada oma teise päeva testi broneerimiskood, ehk siis enne lendu peab test olema veebi kaudu ära tellitud ja raha ära makstud. taas kord ei tehta sellist testi mitte maksumaksja kulul tasuta, vaid tuleb minna trügima vabale turule, kus nähtamatu käsi on asjad seadnud nii, et kuigi ohtralt on firmasid, kes pakuvad teste “alates 20 naelast” vms, ei ole alla 43 naela võimalik mitte midagi usaldusväärset saada. odavamad on kas lihtsalt puhas skämm (maksad raha ära, aga koodi ja/või testi ja/või testitulemust ei saabu) või kehtivad lisatingimused stiilis “20-naelaseid teste viiakse läbi täiskuuneljapäevadel kl 14:30-15:00 Liverpooli ragbistaadionil, esimene vaba aeg saadaval veebruaris 2023”. 43 naela on ka tegelikult see hind, mille saamiseks oleks vaja lennufirma antavat sooduskoodi (täishind on 48) ja Air Baltic neid koode ei jaga. aga mul üks kolleeg hankis Hispaaniast tagasi tulles kogemata liiga palju teste ja tegime temaga diili, et ostan ta ülearused talt õiglase hinnaga ära.
loojang Vormsil. külastatud saared tuli PLFi eraldi kirja panna!
lennueelse testi tulemust ja PLFi küsis Tallinna lennujaamas näha check-ini töötaja pagasi äraandmise ajal. vastu anti paberist pardakaardid, mis tõendasid, et meil on need dokumendid kontrollitud. käsipagasiga lendajatelt küsiti mõlemat otse väravas pardalemineku ajal, mis tegi lennukisse sisenemise saba üsna aeglaseks. vaktsineerimistõend ei huvitanud riigist lahkumisel kedagi.
Inglismaa poolel olid enne passikontrolli (mida siinkandis tehakse juba aastaid automaatide abil, piirivalvuritega vestelda ei ole vaja) väljas hoiatavad sildid, et võib toimuda PLFide pisteline kontroll. ei toimunud. meenutagem, et kõik lendudelt saabujad olid juba ühe testi tulemuse lennufirmale ette näidanud ja teise testi eest raha ära maksnud… mis siin ikka enam rohkem küsida.
PCR testid sain järgmisel päeval kontoris J laua pealt kätte, õhtul tegime testi ära (ikka vanal heal kodusel moel ise oma mandleid vatipulgaga surkides). hommikul tööle minnes viisin nad spetsiaalsesse testide postitamise postkasti, milliseid… noh, siin ja seal ikka leidub, aga kindlasti mitte iga nurga peal. minu jaoks lähim oli 3 peatust rongiga pluss 5 minutit rattaga minna, õnneks see oli see rong, millega nagunii tööle sõidan, nii et ajakulu polnud meeletu. testitulemus tuli e-mailiga ca 21 tundi pärast testi postitamist (kusjuures see labor on Põhja-Iirimaal, selle kohta ikka päris kärme).
tahaks öelda, et see testidele kulutatud 100 eurot on rohkem kui lennupilet ise maksis, aga tegelikult ei ole lennupiletid ka enam nii odavad, kui nad… veel aasta tagasi olid. testimise hind moodustas seekord kogu reisi hinnast jämedalt võttes veerandi ja ses mõttes ei tundugi enam nii hull. justkui.
aga teadmiseks siis kõigile, kes on viimaste kuude jooksul mulle õhanud, et nii tahaks tulla Londonisse külla või Lake Districtisse matkama, kui jälle saab – põhimõtteliselt saab. eks nüüd igaüks võib teha oma panused, kas kunagi hakkab saama ka lihtsamalt või odavamalt, aga selle aastanumbri sees ilmselt see süsteem ei muutu.
whatever 